Miks on veel praegugi Lõuna-Hispaanias avalikud käimlad, mida üsna harva koristatakse, enamasti puhtamad kui igal täistunnil kasitavad euroWC-d Saksamaal ja Hollandis? Sellepärast, et 8.-9. sajandil Hispaania vallutanud araablaste hügieenikultuur oli märksa arenenum kui eurooplaste oma – tänaval pleekiv inimsitt oli Euroopa metropolides ja külades palju tavalisem nähe kui araablaste või juutide juures, kelle tavad nõudsid laagripaiga puhtana hoidmist (vt 3 Mo 7, 21). Ajaloost on teada juhtum, kus Prantsusmaa linnakodanikud kaitsesid oma õigust raekoja ette sittuda väitega, et juba nende isad ja isaisad on nii teinud.

Tagumiku kasimise oskusteave oli renessansi inimestele täiesti legitiimne mõtte- ja kõneaine: surematu Rabelais pühendab oma romaanis “Gargantua ja Pantagruel” (1532) terve peatüki hiidõgard Gargantua skatoloogilistele katsetustele, mille tulemusena, kui mitmed muud vahendid (lammas, härjanahk, välja juuritud kuusepuu jne) kõrvale heidetud, valib Kalevipoja eelkäija parimaks tualettpaberiks elusa hane kaela. Kui viikingid kasutasid seks otstarbeks, nagu arheoloogilised väljakaevamised Ida-Inglismaal näitavad, sammalt ja töötlemata lambavilla, kloostriasukad õlgi, meresõitjad üle parda lastavat vana harunenud köieotsa ning kõrberahvad – arvake, mida – liiva ja kive (Talmud määrab ära ka selleks otstarbeks paunas kantavate kivikeste suuruse), siis keskaja lõpupoole jõuti ringiga tagasi eluruumesse ehitatud väljakäikudeni, kus enesekasimiseks hoiti spetsiaalset puust voolitud kaabitsat.  

Hilisrenessansiaegse kaubalinna kempsukultuurist võib nüüd pisut aimu saada Tallinnas Olde Hansa restorani ülakorrusel. Küünlad, lõhnavad idamaa rohud, sepatöö ja heast puust iste. Kaabitsat küll ei ole, selle asemel on Kleenex. Ajastutruudust kahandavad moodne klaaspeegel ja vesiloputus (1596. a kuninganna Elizabeth I kasupoja John Haringtoni leiutatud elustiilitoode, 6 šillingit ja 8 penni komplekt, vaevalt jõudis Tallinna enne kui 18. sajandi lõpul). Sovjetiaja ületamatust naturalismimagneedist, raudteejaama peldikust, mis näiteks Haapsalus veel mõne aasta eest vapralt seisis ja haises, eraldab seda vaatamisväärsust sama pikk tee kui EL-i astuvat riiki NSVL-st. Kuigi tegelikult võiksid need kaks “keskaegsuses” võistelda – Must Surm ja koolera tundnuksid ennast igatahes kodusemalt jaamapeldikus.

Leidlik turismitööstus võiks ju teha veel sammukese ajas tagasi – mis oleks, kui näiteks Haapsalu ordulossi kohvik pakuks ühel heal päeval sitavaderile (väljakäigukasutaja sünonüüm Andrus Saareste sõnaraamatust) ehedat rüütlieksootikat ja annaks talle ajastutruult möbleerit koomitsasse kaasa toatüdruku või kannupoisi?

***

Suvise turismihooaja eel tahab EE anda oma panuse käimlakultuuri väärtustamiseks. Aadressil Eesti Ekspress, Narva mnt 11e, 10151 Tallinn või ekspress@ekspress.ee võite saata fotosid Eesti kõige meeldivamatest/koledamatest avalikest tualettidest. Silmapaistvamad pääsevad autahvlile või häbiposti.