08.03.2007, 00:00
Kodu, kus hinnatakse olnut
Äsja tehti majas, mis ehitatud veidi pärast sõda, kapitaalremont. See sai võimalikuks tänu uute korterite ehitamisele katusealusesse. Koridorid, fassaadid, aknaraamid, küttesüsteem ja muud kommunikatsioonid – elutingimused on kaasajastatud. Kuidas on remondikeerisest väljunud selles majas kümme aastat tagasi ümberehitatud korter, käis uurimas Moodne Kodu.
Eigide pere pidi sellesse majja kolima üle kümne
aasta tagasi, olles kurikuulsa omandireformi lainetes jäänud ilma oma
märksa suuremast elamispinnast. Kolmetoaline korter ehitati juba tollal
põhjalikult ümber. Lammutamisele läksid pea kõik
vaheseinad ning korteri plaan lahendati sümmeetriliselt.
Põhiplaan muudeti ammu
Probleemiks oli keskteljel asuv välisuks. Esikupugerikku sooviti vältida ja lahendusena paigutati uksest kahele poole peegelustega riidekapid, mis võimaldavad minejal-tulijal vahetult ukse juures keskkonna vahetuseks valmistuda. Ruumiosa seob tervikuks ka veidi langetatud lagi, mis varjab kandvaid talasid. Siiski jääb tervikuna tajutavaks läbi kogu maja ulatuv avatud eluruum.
Vanaaegsed, laialt avatavad klaasidega uksed võimaldavad nii privaatsust kui ka ühendatust magamistoale ja köögile, nende vahele jääb vannituba.
Kõik see on osutunud äärmiselt funktsionaalseks ning pole vajanud ümbermõtestamist ka pärast kümmet aastat praktikat, kuigi korteri elanikkond on muutunud, lapsed on omaette elama läinud ja ajutiste lausrünnakutega vallutavad vanavanemate elupaika juba lapselapsed.
Kunst kodus
Selle kodu peremees, arhitekt Ado Eigi on oma loomingus olnud väga kunstisõbralik. Ta on loonud projekteeritavates hoonekompleksides kohti kunstiteoste jaoks ja andnud seega tellimusi mitmele monumentaalkunstnikule. Võtkem või Raadiomaja ja Valge saali nurgast lendu tõusev äsja restaureeritud tuvi või mitmed pronksskulptuuridega fuajeed.
Selle märgina kaunistab ka nende kodu hulgaliselt kunsti. Üks tähtsamaid kunstiteoseid on pererahvale kingituseks valmistatud Dolores Hoffmanni vitraaž kauni horisontaaljaotusega klaasuksel. Selle hele koloriit on ümbritseva vastu suhteliselt sõbralik – virtaaž ei ole muutunud lärmakaks dominandiks, nagu see vahel kipub sündima kirglike kunstnike ja tellijate koostöös. Võite veenduda, et vitraaž on täiesti talutav elukaaslane.
Tegelikult võiks julgustada inimesi seda joont jätkama, s.t selles võluvas tehnikas loodud kunsti tellima. Eriti siis, kui elu minimalismi ja mattklaasi seltsis igavaks kipub. Kujutage ette, kuidas mõjub vaevumärgatavate toonivahedega triibuline pind või matti ja klaari klaasi kombineeriv geomeetriline kompositsioon. Kodukeskkonnas võiks kavand siiski dünaamikaga kokkuhoidlik olla, piirdudes ühtlase rütmi ja harmooniaga. See on muidugi iga inimese võimete-piiride küsimus, kui palju ta kirglikkust nõuab (või välja kannatab).
Mis jäi vana ja mis tuli uus
Korteri sünnijärgse põhiplaani tegi korteriperemees põhjalikult ümber juba enne sissekolimist. Juba tollal, üle kümne aasta tagasi, hakkas ta pidama ka plaani ehitada katusealusesse terve korrus juurde. Sel ajal polnud mõeldav seda ideed ellu viia, kuid peremees vedas selle nimel järjekindlalt vastasjõududega vägikaigast. Ning edukalt, sest praeguseks on mõte teostunud.
Nüüd oli siis paras aeg mõelda taas muudatustele ka korteris – millal siis veel kui mitte kapitaalremondi aegu.
Siiski uuendati peamiselt vaid värviskeemi. Korteri kesktelge varem toetanud tumesiniselt mindi üle terrakotatoonile, mis on toonud korterisse tubli annuse soojust. Terrakotatooni on värvitud välisuksesein, kappide küljed ja otse vannituppa suunduva ukse ümbrus. Selline lahendus annab võimsa pidepunkti, mis teeb korterist hetkega tajutava terviku. Muide, sama toon valitseb ka maja välises värvilahenduses, mis vägagi õnnestunult fassaadi liigendust rõhutab, ja vilksatab ühtlasi koridorides.
Üldkoloriiti on toodud toetama sama tooni elutoa kardinad ning uhiuus moonivaip, millel on põhimõtteline side ka Malle Leisi kooliaegse maaliga seinal. Sinine jäi alles vaid kööki ning väheldaste aktsentidena siia-sinna eelnenut meenutama, näiteks rõhutab korteri kesktelge põrandale laotud keraamikaplaatidest sinakas “vaip”.
Väärikas mööbel on au sees
Korteris asuvad täieõiguslike pereliikmetena märgid ja mälestused olnud aegadest. Juba ammu hakkas pererahvas hankima vana mööblit, eelistades Eestis tehtud tammiseid esemeid. Vanas, märksa suuremas korteris oli nendele lisaks ka kergemaid ja pidulikumaid esemeid, uude kohta kõik muidugi ära ei mahtunud. Nii otsustati loobuda edevamast ja eelistada pigem praktilist ning toekat.
Korteris on paar kirjutuslauda umbes kolmekümnendatest, vägevate nikerdistega raamatukapp ja trümoopeegel, millel tundub olevat Peterburi päritolule viitavaid motiive. Siinkohal tuleb tähelepanu juhtida tolle aja ehitiste korruste kõrgusele, mis ületab praegusel ajal normiks peetavat tubli poole meetri võrra. Madalamasse korterisse see peegel kohe kuidagi ei mahuks!
Vastupidavus kiidab otsuseid
Köök on kõige kindlamalt ajale vastu pidanud. Ümmargune tammelaud, seltsiks klassikalised eesti toolid, nikerdistega kummut ja selle taustal sinine kapistik on kõik oma ametis juba harjunud. Esemed mõjuvad kaunil klassikalisel mustvalgel plaatpõrandal lausa pidulikult. Põrand ise pidi küll veidi märku andma väsimusest või omaaegsete ehitajate hooletusest, ometi ei ole seda veel niipea vaja lõhkuma hakata.
Korterisse on pidevalt juurde vaja raamaturiiuleid, neid kipub kogu aeg väheks jääma. Muude asjadega saadakse suurepäraselt hakkama, olgu see pehme või tammine mööbel. Siiski, pere kasvades on hakanud tähtpäevadel nappima ka toole. Aga see probleem on pigem teoreetiline, sest ega nooremad pereliikmed tahagi ju paigal püsida. MK
Põhiplaan muudeti ammu
Probleemiks oli keskteljel asuv välisuks. Esikupugerikku sooviti vältida ja lahendusena paigutati uksest kahele poole peegelustega riidekapid, mis võimaldavad minejal-tulijal vahetult ukse juures keskkonna vahetuseks valmistuda. Ruumiosa seob tervikuks ka veidi langetatud lagi, mis varjab kandvaid talasid. Siiski jääb tervikuna tajutavaks läbi kogu maja ulatuv avatud eluruum.
Vanaaegsed, laialt avatavad klaasidega uksed võimaldavad nii privaatsust kui ka ühendatust magamistoale ja köögile, nende vahele jääb vannituba.
Kõik see on osutunud äärmiselt funktsionaalseks ning pole vajanud ümbermõtestamist ka pärast kümmet aastat praktikat, kuigi korteri elanikkond on muutunud, lapsed on omaette elama läinud ja ajutiste lausrünnakutega vallutavad vanavanemate elupaika juba lapselapsed.
Kunst kodus
Selle kodu peremees, arhitekt Ado Eigi on oma loomingus olnud väga kunstisõbralik. Ta on loonud projekteeritavates hoonekompleksides kohti kunstiteoste jaoks ja andnud seega tellimusi mitmele monumentaalkunstnikule. Võtkem või Raadiomaja ja Valge saali nurgast lendu tõusev äsja restaureeritud tuvi või mitmed pronksskulptuuridega fuajeed.
Selle märgina kaunistab ka nende kodu hulgaliselt kunsti. Üks tähtsamaid kunstiteoseid on pererahvale kingituseks valmistatud Dolores Hoffmanni vitraaž kauni horisontaaljaotusega klaasuksel. Selle hele koloriit on ümbritseva vastu suhteliselt sõbralik – virtaaž ei ole muutunud lärmakaks dominandiks, nagu see vahel kipub sündima kirglike kunstnike ja tellijate koostöös. Võite veenduda, et vitraaž on täiesti talutav elukaaslane.
Tegelikult võiks julgustada inimesi seda joont jätkama, s.t selles võluvas tehnikas loodud kunsti tellima. Eriti siis, kui elu minimalismi ja mattklaasi seltsis igavaks kipub. Kujutage ette, kuidas mõjub vaevumärgatavate toonivahedega triibuline pind või matti ja klaari klaasi kombineeriv geomeetriline kompositsioon. Kodukeskkonnas võiks kavand siiski dünaamikaga kokkuhoidlik olla, piirdudes ühtlase rütmi ja harmooniaga. See on muidugi iga inimese võimete-piiride küsimus, kui palju ta kirglikkust nõuab (või välja kannatab).
Mis jäi vana ja mis tuli uus
Korteri sünnijärgse põhiplaani tegi korteriperemees põhjalikult ümber juba enne sissekolimist. Juba tollal, üle kümne aasta tagasi, hakkas ta pidama ka plaani ehitada katusealusesse terve korrus juurde. Sel ajal polnud mõeldav seda ideed ellu viia, kuid peremees vedas selle nimel järjekindlalt vastasjõududega vägikaigast. Ning edukalt, sest praeguseks on mõte teostunud.
Nüüd oli siis paras aeg mõelda taas muudatustele ka korteris – millal siis veel kui mitte kapitaalremondi aegu.
Siiski uuendati peamiselt vaid värviskeemi. Korteri kesktelge varem toetanud tumesiniselt mindi üle terrakotatoonile, mis on toonud korterisse tubli annuse soojust. Terrakotatooni on värvitud välisuksesein, kappide küljed ja otse vannituppa suunduva ukse ümbrus. Selline lahendus annab võimsa pidepunkti, mis teeb korterist hetkega tajutava terviku. Muide, sama toon valitseb ka maja välises värvilahenduses, mis vägagi õnnestunult fassaadi liigendust rõhutab, ja vilksatab ühtlasi koridorides.
Üldkoloriiti on toodud toetama sama tooni elutoa kardinad ning uhiuus moonivaip, millel on põhimõtteline side ka Malle Leisi kooliaegse maaliga seinal. Sinine jäi alles vaid kööki ning väheldaste aktsentidena siia-sinna eelnenut meenutama, näiteks rõhutab korteri kesktelge põrandale laotud keraamikaplaatidest sinakas “vaip”.
Väärikas mööbel on au sees
Korteris asuvad täieõiguslike pereliikmetena märgid ja mälestused olnud aegadest. Juba ammu hakkas pererahvas hankima vana mööblit, eelistades Eestis tehtud tammiseid esemeid. Vanas, märksa suuremas korteris oli nendele lisaks ka kergemaid ja pidulikumaid esemeid, uude kohta kõik muidugi ära ei mahtunud. Nii otsustati loobuda edevamast ja eelistada pigem praktilist ning toekat.
Korteris on paar kirjutuslauda umbes kolmekümnendatest, vägevate nikerdistega raamatukapp ja trümoopeegel, millel tundub olevat Peterburi päritolule viitavaid motiive. Siinkohal tuleb tähelepanu juhtida tolle aja ehitiste korruste kõrgusele, mis ületab praegusel ajal normiks peetavat tubli poole meetri võrra. Madalamasse korterisse see peegel kohe kuidagi ei mahuks!
Vastupidavus kiidab otsuseid
Köök on kõige kindlamalt ajale vastu pidanud. Ümmargune tammelaud, seltsiks klassikalised eesti toolid, nikerdistega kummut ja selle taustal sinine kapistik on kõik oma ametis juba harjunud. Esemed mõjuvad kaunil klassikalisel mustvalgel plaatpõrandal lausa pidulikult. Põrand ise pidi küll veidi märku andma väsimusest või omaaegsete ehitajate hooletusest, ometi ei ole seda veel niipea vaja lõhkuma hakata.
Korterisse on pidevalt juurde vaja raamaturiiuleid, neid kipub kogu aeg väheks jääma. Muude asjadega saadakse suurepäraselt hakkama, olgu see pehme või tammine mööbel. Siiski, pere kasvades on hakanud tähtpäevadel nappima ka toole. Aga see probleem on pigem teoreetiline, sest ega nooremad pereliikmed tahagi ju paigal püsida. MK
7 olulist
1 Sümmeetrilise korteri keskosa rõhutab soe terrakotatoon.
2 Eelmisest värvilahendusest jäid praegusesse särtsu andma mõned sinised aktsendid.
3 Magamistuppa ja kööki viivad laiad vanaaegsed horisontaaljaotustega klaasuksed.
4 Kunsti on kodusse ajapikku ohtralt kogunenud, aeg-ajalt vahetuvad maalid seintel.
5 Püsivalt on kodu osaks vitraaželemendid klaasustel, pärit juba vanast kodust.
6 Kodust kodusse on saatnud peret ka tammised Eesti mööblikomplektid.
7 Raamaturiiulite protsent mööbli seas aina kasvab.
1 Sümmeetrilise korteri keskosa rõhutab soe terrakotatoon.
2 Eelmisest värvilahendusest jäid praegusesse särtsu andma mõned sinised aktsendid.
3 Magamistuppa ja kööki viivad laiad vanaaegsed horisontaaljaotustega klaasuksed.
4 Kunsti on kodusse ajapikku ohtralt kogunenud, aeg-ajalt vahetuvad maalid seintel.
5 Püsivalt on kodu osaks vitraaželemendid klaasustel, pärit juba vanast kodust.
6 Kodust kodusse on saatnud peret ka tammised Eesti mööblikomplektid.
7 Raamaturiiulite protsent mööbli seas aina kasvab.