Kodukakk: pole minu elus kriisi ega midagi!

Ekspressi küsimustele vastab Kodukakk (Strix aluco), kelle Eesti Ornitoloogiaühing valis aasta linnuks 2009.

Räägi kõigepealt, mis jama sul selle oravaga oli!

Oi, ta ajas mu närvi... Las ma mõtlen... See oli 12. aprillil 2007, veidi enne kolme päeval. Tukkusin kaseõõnsuses Raadi ­kalmistul ja järsku – orav, sindrinahk, pistab näo üle ukse sisse! Mis asja ta siit otsis, ei oska mina tänase päevani ütelda. Kas ta tuli vaatama, ega ma pole vedru välja visand... Või lootis, et keegi on siia seeni või pähkleid sokutand...

Ja mis edasi sai?

Mis edasi sai?! Orav trampis uksest sisse ja kukkus toas ringi nuuskima. Ega ma ei hellitanud ka, sasisin poisil kraest kinni ja rappisin teda seal mõnda aega. Sa näed esimese pildi peal, kuidas tolm ja oravapuru õhus lendab! Aga kitsas ruum, tead, ei saa õiget asendit sisse!

Orav pääses minema?

Minema, raip, pääses jah! Tavaliselt tal nii lihtsalt ei lähe.

Ja kuidas fotograaf Remo Savisaar siis kohe peale sattus?

Eks Remo oli seal vist juba pikemat aega passind. Remo teab, kus ma elan, ta on minust ennegi mitu pilti teind. Vaat on üks tubli poiss, pagana tubli poiss on! Võttis selle tuuseldamise üles ja siin need pildid on. Üldiselt tuleb öelda, et ega ma ennast päevavalges suurt ei näita. Liigun rohkem pimedas.

Miks sa pimedas liigud? Eestis elab 12 liiki kakke. Teised käivad ikka valgemal ajal ka õues.

Ütlen ausalt: ma käiks valgemal ajal ka, aga varesekari on kohe järel. Varesed ja hakid, need on kõige hullemad! Eks ma ole vahel varesepesa käind rappimas ja nad on pika vihaga. Ajavad jõugu kokku ja tulevad terve karjaga. Ära kohe parem valgel ajal nina välja pista.

Kuidas see päevaplaan sul siis tavaliselt välja näeb?

Mis ta näeb! Päeval tukun kuskil õõnes või lihtsalt oksa peal. Kui pimedaks läheb, lendan ringi, ajan asju. Praegu on nii, et viie paiku õhtul lähen kodust välja ja kella kaheksaks hommikul vean ennast koju tagasi.

Nüüd, jaanuaris, on su huikamist ka juba siin-seal kuulda.

Kuule, jah. Jaanuaris-veebruaris tahaks juba nagu midagi ütelda! On juba, nagu öeldakse, midagi hinge peal!

Händkaku “uhuu-uhuu” kõlab nagu “uhutud pesu” või “kas tüdrukud kodu?”. Kuidas sinu laul inimeste keeles kõlab?

Ära nüüd niisuguse asjaga... Tead. Ma võin sulle niipalju öelda, et “huuhuuu” on territooriumihüüd. Et naaber liiga ukse alla ei trügiks. Ja kui me naisega koduseid asju arutame, kõlab see “kuvik-kuvik”. ­Keelemees ­Ferdinand Johann Wiedemann – ta käis siin ka luuramas – on meid kuskil kirjatöös kuvikuks nimetanud. No ja vahel ma huikan väriseva häälega (et tervisejooksjal oleks Kadri­orus eriti õudne) ja vahel nuuksun ja nutan ja vahel ulun.

Ma lugesin raamatust, et kui on nutune hääl, siis tähendab, et keegi on ära surnud.

Seda nad räägivad. Et kui kakk aida katusel oigab, paneb keegi kuskil regionaalhaiglas kõrvad pea alla! Võimalik, et paneb ka. Kindlasti keegi paneb. Ja kuskil olla kirjutatud, et kui ma huikan, saab pulmi, ja kui kostab vääksumise moodi, tuleb titesõnumeid. Vaba rahvas, vaba maa, mõelgu, mis tahavad!

Sa vist näed pimedas jube hästi?

Patt oleks kurta! Patt oleks kurta, jah. Sada korda näen paremini kui inimene. Sa mine, pane küünal õue peal põlema ja kõnni 5 00 meetrit eemale. Siis pööra ringi ja vaata, kas su silm midagi seletab. No vaat, no vaat. Ega vist väga kiita ei ole. Mulle on see... ütleme nii, et igapäevane sooritus.

Kus sulle meeldib elada – parkides, kalmistutel?

Parkides, kalmistutel, metsaservades – just segametsade servades. Paks pime kuusik mulle ei istu. Lehtpuu – pärna, tamme, remmelga tüves on õõnsusi, okaspuu annab jälle head varju. Ja noh, puud võiksid olla ikka puu moodi. Võsa vahele või võpsikusse ei kipu.

Kuidas sa muti kätte saad? Sa ei hakka ju maad kaevama nagu taksikoer?

Ma istun puu otsas ja vaatan. Ja sel hetkel, kui mutt mullakuhila üles lükkab, lendan ligi ja mutipoisi laul on läbi. Elementaarne!

Räägi, kuidas sa praegu talvel hiired lume alt kätte saad!

Tänavune talv – ptüi, ptüi, ptüi – on nii soe, et hiired vudivad mööda maad ringi, lust vaadata!

Aga üldiselt on vist nii, et kuulmine on sul ka jube hea, kuuled ära, kui hiir lume all krõbistab?

Õiget juttu räägid. Ja veel üks asi. Sa võib-olla ei usu, aga ma tunnen ära, kui lume all on midagi sooja. 10–15 cm paksuse lume alt tunnen hiire kehasoojuse vabalt ära. Hiir ei märka närveerimagi hakata, kui on mul juba noka vahel.

Soome fotograafid on mihklid selliseid pilte tegema, kuidas kakk lumme hiire järele sukeldub. No nendel sukelduvad seal rohkem lapikakk ja habekakk.

Hiir ongi su põhiline menüü?

Hiired ja konnad, sisalikud, mutid, oravad, suured põrnikad... Istun kuskil kõrgemal kohal – puu otsas või maja katusel – ja kui ma näen, et suutäis mööda sibab – vutt-vutt-vutt –, lendan hääletult ligi ja võtan ära.

Mis siis saab, kui on kriis majas ja hiiri ega muid närilisi kuskilt võtta ei ole?

Et halvad ajad üle elada, peab sul olema mitu rauda tules. Ma arvan, et ma pole esimene, kes nii räägib. Nii. Kui ei ole hiiri, siis ei ole hiiri – see las olla Kõrvukrätsu (asio otus) mure. Tema käib siis nutuse näoga ringi, kui hiiri ei ole.

Mis sa siis teed?

Spetsialiseerun lindude peale ümber, pole küsimust. Rästad näiteks ajavad asja täitsa ära. Või väiksemad värvulised. Metsvint näiteks – vägagi hea suutäis! Siin on ka omad nõksud. Et väike lind põõsarägastikust välja saada, peksan vahel tiibadega vastu põõsast. Lind lendab põõsast välja ja asi klaar.

Mõni sõna pereelust ka.

Ei ole mul sulle skandaali ega glamuuri. Oleme lihtsad ja vanamoodsad, jääme kokku kogu eluks. Pulmalennud teeme veebruaris, munad muneme aprillis... mis sa veel teada tahad?

Pesas on keskeltläbi viis lauatennisepalli suurust muna. Mida veel? Pesa ligidale kellelgi ronida ei soovita. Nii hull ma ei ole nagu Händkakk (strix uralensis) või Habekakk (strix nebulosa), aga mingi muna mees ma ka ei ole.

Kuhu sa tavaliselt siis pesa teed, kui pole vaba õõnsust?

Ma viskan vahel orava träni puuõõnsusest välja ja kolin asemele. Ütlen ausalt, ma olen elanud ka mõne vana maja korstnalõõris. Kusjuures, kui mind keegi segama ei tule, ma võin ühes pesas elada aastate kaupa.

Kui sulle pesakast üles panna, kas sa sinna läheksid?

Aga palun, aga palun! Tee pesa valmis, v aatame õunte pealt! Pesa sisemised mõõdud on 25 x 25 cm. Kõrgus 50–60 cm. Ja lennuava läbimõõt 14 cm. Auk võib olla katuse servast 4–5 cm allpool.

Ja kordan veel kord –  ära sa seda pesa kuskile pimedasse metsa lohista. Ikka pargis või metsaservas.

Ja siis veel see asi, et mille järgi sind metsas kõige paremini ära tunneb?

Mul jookseb tume vertikaalne triip lagipeast kuni nokani. Teistel Eestis pesitsevatel kakkudel sellist triipu ei ole.

Ja veel paar asja. Kõrvukrätsul on kõrvad püsti peas ja silmad on tal oranžid. Minu silmad on sügavmustad ja kõrvu pole mul ollagi. Nii! Ja händkakuga võrreldes olen ma väiksem ja saba on mul lühem kui temal. Nii ülbe ma ka ei ole nagu händkakk. Kogu teadus!

Miks valis Eesti Ornitoloogiaühing just sinu tänavu aasta linnuks?

No ütleme nii, et oli ka viimane aeg! Varblane on olnud ja harakas ja ei tea kes kõik. No anna kannatust! Ornitoloogiaühing valib seda aasta lindu juba viieteistkümnendat korda. Lõpuks on siis minu aeg.

Aitäh, et leidsid aega!

Pole millegi eest! Rõõm oli minu poolel!

Kodukaku CV

• Varese suurune, roostepruun või tuhkhall
• Hüüdnimi: suurispea-kull
• Paigalind. Pesitseb puuõõnsustes, vahel harva varesepesades
• Täiskurnas on 2–5 muna
• Pojad kooruvad mai alguses
• Elab paarikümneaastaseks
• Eestis pesitseb kodukakke tuhande ringis
• Kodukakk on esimene kakuline, keda Eestis rõngastati (1937)
• Vaenlasteks on nugis ja suuremad kakulised