Kodukohas elatakse Tarmole südamest kaasa
Telekast tulevad CNNi uudised. Diivanilaual on hunnikus kõik Eestis ilmuvad ajalehed, kus räägitakse Haitist eluga pääsenud Tarmo Jõeveerest.
Tarmo onul Arvo Jõeveerel on tulnud nädala jooksul ajakirjanikega rohkem juttu ajada kui mõnel pangajuhil kogu aasta jooksul.
“Ma ütlesin Tarmole, et sa oled täismees, eks sa ise otsusta!”
Jutt käib aastast 1997, kui Tarmo tuli onu Arvo juurde jutuga, et läheb ÜRO Politseioperatsiooni koosseisus Bosniasse.
“Kuidas tal seal läks ja mis ta seal tegi?” Onu laiutab käsi. “Kui ta kodus käib, on nii vähe aega, et pole mahti küsida.”
Käed-jalad tal ei värise. Ega teda seal muidu ei peetaks ka.
1999 oli Tarmol uus missioon – Kosovos. “Eks ta on rääkinud küll, et kuulid vihisesid ümberringi, aga õnneks midagi hullu seal ei juhtunud!”
Tarmo lapsepõlv möödus suures kollases maamajas Ida-Virumaal Jõhvi külje all asuvas Atsalama külas koos ema, vanaisa ja vanaemaga. Seal olid kuked-kanad, lehmad, lambad ja sead. Tarmo tegi heina, rohis ja niitis. Ta on üksik laps.
Onulapsed meenutavad, kuidas nad vedanud kihla, kes saab kirvega suure puupaku kiiremini pooleks. Kaotaja pidi võitjale poest limpsi tooma. Algul onutütar võitis, aga pikapeale jäid viiki.
Esimesed kolm klassi käis Tarmo Pagari koolis, 1979–82. Neljandasse klassi läks Iisaku gümnaasiumi, mille lõpetas 1990.
“Mis talle meeldis?”
“Mis talle meeldis…?” Onu mõtleb. “Ratsutamas meeldis käia!”
Mäetaguse kandi tuntud hobusemees Rene Tarum vaadanud, et Tarmo lihtsalt tuleb ratsatrenni võtta, muidu kupatab ennast hobustega surnuks!
Asi olnud nii, et Tarmo koos ühe sõbraga meelitas leivatükiga ühe mära aia äärde, siis ronisid mõlemad kahekesi hobusele peale ja kihutasid ilma päitsete ja sadulata mööda aiaääri, nii et okastraat käis mööda jalgu.
Tarmo hakkas trennis käima, sõitis varsti välja esimese järgu. Sõitis tumekõrvi trakeeni Balletaga, kellega igaüks hakkama ei saanud. Balleta oli püstihull, kartis igat krõpsu ja puulehte ja ükskord pani ta võistlustel (Tarmoga koos) peaaegu et läbi kohtunike laua. Parematel päevadel tegi Tarmo Balletaga ilusaid sõite, valged võistluspüksid olid tehtud sõjaväeosast saadud sõdurite aluspükstest ja ratsapiits oli spinninguvarrest.
Ei saa öelda, et Tarmo oleks eriline oivik olnud, aga Kaido Puur, Tarmo pinginaaber, kirjutas kaheksanda klassi keemiaeksami puhtalt Tarmo pealt maha, sest Tarmo käis keemiaringis. Kaido seevastu oli kõvem käis viskealadel – kui Tarmo seisis tahvli ees ja Kaido kolmnurgaga viskas, sai Tarmo täpselt otsaette. Midagi hullu ei juhtunud.
Keskkooliajal tahtis Tarmo olla nagu punkar ja üksvahe olid tal keemilised lokid ja juuksed püsti ja pealae peale oli blondeeritud lai valge triip.
Tarmo kujul oli tegemist kaaslasega, kelle toimetamistel ja riugastel polnud otsa ega äärt. Tarmo klassivend Paul Kesküla, praegune Illuka vallavolikogu esimees, hoidub diplomaatiliselt detailidest, need toimetamised ei puudutanud muidugimõista õppetööd, aga lõpueksamiteks said kõik ka õppimistega ilusti joone peale.
Kesküla kiidab Tarmot kui suurepärast kamraadi.
“Pahatahtlikke sigadusi ta korda ei saatnud. Mõni on selline, et muidu hea mees, aga väikseid alatusi ikka juhtub. Tarmos pole alatuse algetki!”
Üheksandas klassis käidi klassiga Krimmis. Esimesel õhtul läks Tarmo linna peale, oli kaua ära, saabus öösel väga väsinuna, ja nii nagu ta ennast madratsile pikali viskas, käed püksitaskus, nii magas hommikuni välja, ilma et oleks kätt-jalga liigutanud.
Politseikomissar Veiko Pääbus, Tarmo klassikaaslane, mõtles nüüd pärast Haiti õnnetust, et see, kuidas Tarmo üheksanda klassi poisina Krimmis käed taskus magas, oli justkui treening Haiti, õnnetuse puhuks, kui Tarmo ennast rusude vahel liigutada ei saanud.
Klassivend Veiko meelest on Tarmol anne õnnetustest suuremate kahjudeta välja tulla. Nii oli see lapsepõlves, nii on see nüüd.
Kooliajal sõitis teine buss külje pealt sisse bussile, kus oli Tarmo. Tarmo istus tagapingil, aga pääses terve nahaga.
Kunagi ründas teda Jõgeval pätt katkise pudelipõhjaga ja tõmbas Tarmole haava näkku. Oleks võinud hoopis hullemini minna.
Rääkides missioonidest Bosnias ja Kosovos, on olnud jutuks, kuidas kuulid ümberringi vilisevad. Õnn on olnud Tarmo poolel.
Iisaku keskkooli 1990. aasta lõpuklassist läks kümnest poisist neli Nõmme Miilitsakooli. Tarmo nende hulgas.
“Miilitsakoolist visati ta välja, sest ta hakkas seal sõpra kaitsma. Ta on õiguse eest väljas.” Mis seal täpsemalt juhtus, ei tea onu ega mäleta täpselt ka klassivend Veiko.
1991 suri Tarmo ema. See oli kindlasti põhjus, miks Tarmo oma tulevikku Ida-Virumaaga ei sidunud.
1997 algasid Tarmo missioonid, millest sõbrad-tuttavad suurt ei tea, sest “tööst räägib Tarmo vähe”.
“Aga kui ta üle tüki aja Eestis käib, siis ta tahab kapsasuppi!” torkab onunaine Eevi, vanades fotodes tuustides. “Seda võin ma öelda!”
“Ja kartulipuder läheb hästi!” lisab Arvo. “Ikka nii, et praetud lihakuubikud on sees ja sibul ja piima veel ja…”
Eevi ajab selja sirgu ja räägib, et kui ta kolm aastat tagasi Miamis käis, “kupatas Tarmo meid tuppa, läks kööki, ütles, et ärge mind nüüd segage ja hakkas kotlette tegema”.
Muide – ka Tarmo kolmeaastased kaksikud (“šokolaadikommid”, nagu Arvo ütleb) söövad kapsasuppi nagu vanad eesti mehed.
