Kodusünnitus lõppes imiku surmaga
Augusti viimasel nädalal oodati ühte
Tallinna perre rõõmusõnumit. Abielupaar, kelle peres
juba kasvas paariaastane põnn, otsustas seekord kodus sünnitada.
Selleks olid emal kaalukad ja ümberveenmisele mittealluvad
põhjendid.
Eelmine sünnitus oli talle jätnud nii
õõvastava mälestuse, et uuesti haiglasse minna ta ei
julgenud. Hoolimata intiimsest ja turvalisest õhkkonnast läks aga
kodus kõik teisiti: sünnituskäik võttis halva
pöörde.
Koju kutsutud ämmaemand veenis ema haiglasse
minema, aga ema lootis veel parimat. Ja lootis Jumalale. Kuna pere esimene laps
oli ilmale tulnud keisrilõikega, siis oli oht, et emakas võib
rebeneda.
Seda juhtub väga harva, aga just seekord nii
juhtuski. Kui lõpuks haiglasse sõideti, oli lapse jaoks juba
hilja. Kiire operatsioon suutis ema päästa.
Küsimused jäävad: kes on süüdi? Kas
haiglasünnituse puhul oleks kõik lõppenud õnnelikult?
Kes vastutab? Et asja uurimine on Põhja Politseiprefektuuris
alles algusjärgus, siis ei taha asjaosalised lugu kommenteerida.
Osalised üksteist ei süüdista, ämmaemand suhtleb
perekonnaga siiani ning nad püüavad üksteist
lohutada. Teadaolevalt on see ainus kord, kus planeeritud
kodusünnitus on lõppenud surmaga. Õigupoolest – mis
üldse on kodusünnitus. Praegu väidab ema, et tal oli lihtsalt
plaan võimalikult kaua kodus olla, lõpuks aga ikka haiglasse
minna...
Kodusünnituse võlud ja ohud
Kuigi suurem osa naisi tuhude ilmnemisel paaniliselt kiirabisse helistab,
muutub kodus sünnitamine üha popimaks. Pere- ja beebikoolides
õpetatakse naisi ise endaga toime tulema, õpetatakse mehi
sünnitust vastu võtma ning räägitakse sellest, et inimene
looduse ja loomariigi osana saab suurepäraselt hakkama ka iseseisvalt,
ilma keeruliste aparaatide ja ennast jumalaiks pidavate meedikuteta.
Küünaldesäras ja vaikse muusika saatel üksnes emme-issi
abil ilmale tulek peaks maimukesele ka tagama stressivaba elualguse. Tere
tulemast armastavasse maailma! Kodus sünnitamine pole üksnes rituaal,
vaid terve maailmavaade.
Ema, kes on kodus kaks last
sünnitanud, kirjeldab kodusünnitust sellisena:
Mees kustutas
suure tule ja tegi mulle ilusa pesa – madratsil kile, puhtad linad,
hunnik patju. Andis arnikat ja keetis teed. Pani küünla
põlema. Ja mina olin oma padjahunniku otsas ja h i n g a s i n.
Võisin loota ainult endale ja mehele. Ma ei kahelnud endas ega oma
lapses. Ja mees toetus meile, olles omakorda kindlaks toeks. (Mardi
sünnilugu)
Ämmaemandate Ühingu president, 20 aastat
Tartu Naistekliinikus ämmaemandana töötanud Siiri
Põllumaa: “Kui meditsiin muutub järjest tehnitsistlikumaks ja
medikamentidekesksemaks, ja seda lausa pressitakse peale, siis on loomulik, et
suureneb ka vastupidine liikumine, kus inimesed tahavad ise vastutuse
võta. Aktiivne sünnitusel osalemine on tähtis naise
enesehinnangule.”
Platsenta
söömine
Mõned aktiivsünnituse teooriaga
seotud kombed tekitavad n-ö tavameditsiiniusku inimestes
võõristust. Näiteks platsenta söömine. Selline
tava hakkas kodus sünnitajate hulgas levima juba 1990. aastatel.
Platsenta sünnil oli tunne, nagu oleks õhupall mu kehast
välja libisenud. Vaatasime platsenta üle – tundus täiesti
korras olevat, ei rebenenud ääri ega ülekandl
use tunnuseid. Mees lõikas mulle siis väikese tükikese
platsentast, neelasin selle alla – ei mingit ebameeldivust, oma liha ja
veri ju! Osa tükke pani ta eraldi karbiga sügavkülma ja kogu
ülejäänu lihtsalt kilesse ja ka sügavkülma. Selle
matame oma uues kodus puu alla maha. Et laps ikka kodu hoiaks. (Meeli lugu)
Siiri Põllumaa: “Platsentat on peetud väga
võimsaks ja maagiliseks organiks, seda peetakse naisele väe
andjaks. Meie praegune sünnitusabi heidab selle lihtsalt kõrvale.
Selge see, et platsenta söömine on võõras ja uus asi,
aga kui naine tahab tükikest alla neelata kas või rituaalsel
eesmärgil, siis on tal selleks õigus. Kahjulik see ei ole. Teistele
võib see tunduda tülgastav, aga meie asi pole
võõristust välja näidata,” ütleb ta ja
lisab, et näiteks Rootsis ja Hollandis süüakse külmikus
säilitatud platsentat koos lähikondsetega. Ka Saksamaal on
platsentameditsiin tunnustatud.
Uus amet –
doula
Ei saa öelda, et haiglates töötavad
ämmaemandad kodusünnitusi vastu võtvatesse kolleegidesse
täie soojusega suhtuksid. “Nad on ikka natuke teistmoodi
inimesed,” ütleb üks haiglaämmaemand. Tundub, et just
Tallinnas on nende suhted teravamad.
Levib ka uus amet –
doula. See on midagi sõbranna ja ämmaemanda vahepealset. Doula on
saanud sünnitusabi kursustel mõningase ettevalmistuse, kuid tal ei
ole meditsiiniharidust.
Doula ülesanne on olla sünnituse juures
n-ö turvanaine, kindlustada värskele emale mõnus
äraolemine, hoida kätt, masseerida, juhendada. Palgatud doulad
käivad naistega kaasas ka haiglasünnitustel.
Haiglapersonal ei ole doulade “sebimise” üle sugugi
rõõmus. Näiteks kui nad hakkavad dikteerima, millist ravimit
tohib ja millist ei tohi sünnitajale manustada.
“Mõnikord nad muutuvad sünnitaja suuvoodriks ja
võtavad endale õiguse öelda, mis on sünnitajale parim,
vaidlevad arstide ja ämmaemandatega jne,” võtab
haiglatöötajate nördinud arvamused kokku Ida-Tallinna
Keskhaigla jurist Marika Zmenja.
Kümneaastase
ämmaemanda staažiga Elina Piirimäe peab sellist suhtumist
mõistetavaks. “Haiglate töötajad olid šokeeritud
ka siis, kui isasid hakati sünnitusele lubama, see tekitas ka palju
vastuseisu,” ütleb ta.
“Küsigem siis, miks
meie tervishoiusüsteem on selline, et naisel on hirm haiglasse minna. Miks
on haiglas sünnitamine mõnikord naistele jätnud nii halva
mulje, et nad sinna tagasi minna ei taha? Ja miks tahavad suhtlemist
nõudval ametikohal töötada inimesed, kellel ei ole
suhtlemisoskusi?” imestab Elina Piirimäe.
Seaduste hall tsoon
Möödunud reedel ulatas
Ämmaemandate Selts sotsiaalministeeriumile põhjalikult ette
valmistatud dokumendipaki, milles sees kõik parandamist vajavad
seadused ja eelnõud, mis hakkaksid korralikult reguleerima
ämmaemandate töö rajajooni.
“Naisel peab olema
õigus valida, kus ja kuidas ta tahab sünnitada. Meie
tervishoiusüsteemi asi on tagada, et see oleks naisele turvaline ja
seadusega kaetud. Ja ämmaemand peab saama töötada iseseisvalt.
Uus seadus peab andma ka võimaluse haigekassaga koostööd
teha.”
Kes vastutab?
Siiri
Põllumaa: “Nende toimingute eest, mida kodus tehakse, vastutab
ämmaemand. Otsuse kodus sünnitada võtab vastu perekond, nii e
t selle otsuse eest vastutab pere.”
Praegu FIEdena
kodusünnitustel käivad ämmaemandad seadust ei riku... kuna neil
ei ole midagi rikkuda. Aga ametlikult nad siiski sellist teenust osutada ei
saa. Lähtutakse demokraatlikust põhimõttest, et mis pole
keelatud, on lubatud. Kuni sünnitused kulgevad kenasti, polegi probleemi.
Kui aga juhtub nii nagu selle loo alguses kirjeldatud, tekib kohe ports
küsimusi.
Kui näiteks ämmaemand soovitab tungivalt,
aga sünnitaja keeldub haiglasse üle kolimast – kes vastutab?
Või kui ema jätab mõnedest oma terviseriskidest
ämmaemandale rääkimata? Praegu ei nõuta
ämmaemandatelt ka litsentsi.
Siiri Põllumaa on koos oma
kolleegidega neid seaduseparandusi välja töötanud juba 2001.
aastast peale.
“Kas te ise võtate kodus sünnitusi
vastu?”
“Jah, mina olen n-ö põranda alt
välja tulnud,” ütleb ta. “Kui ma olen veendunud, et saan
abi anda, siis ma ka lähen... ja ausalt öelda ootan väga, et
seadusandlikult asjad korda saaksid.”
“Doula” on tulnud kreekakeelsest sõnast, mis tähistab ümmardajat, orjatari, abistajat.
Sünnitoetaja ülesanne on olla sünnitajale emotsionaalseks ja moraalseks toeks, ta kiidab, rahustab, masseerib. Doulade teenus on levinud USAs, Kanadas ja paljudes teistes riikides.
(alates aastast 2001):
2007 27 kodus sündi (augusti seisuga)
2006 28
2005 23
2004 13
2003 8
2002 4
2001 4
Ringkonnaprokurör Leelet Kivioja