Koera amet. Täiesti salajane

Agulikirjanik Tarmo Tederi sadomasohhistlik uudisjutt rikaste elust.

Mu naine on kahjuks väga ilus, aga õnneks on ta äärmiselt loll. Õhtuti, kui seltskonda lähme, palun mõttes olematut Jumalat, et kallis kaasa oma kauni suuaugu kinni hoiaks. Enne väljumist pean ma tundide kaupa tahtmatult pealt vaatama, kuidas Cornelia end riidesse paneb, meigib, kammib, mukib, ehteid sätib, adoniseerib, aksessuariseerib... Tavaliselt jääme me alati vähemalt poolteist tundi hiljaks, aga õnneks on siis üritus juba parajas hoos ja minu naise mõtteavaldused on seltskondliku vaimuga samal lainel.
Reedeti leiavad need õhtused peod aset riikliku viinaliidu villas. Aktsiisi reservfondi kulul on alati kaetud delikatessidest ja luksuslikust alkoholist küllastatud lauad, palmide all mängib universaalse repertuaariga kammerorkester. Kui keegi purskkaevu juhtub oksendama, on kelnereil selle tarvis erilise tihedusega kahvad ja vesi tsirkuleerib läbi söefiltrite. Vahekorruse saunalavadelt avaneb läbi paksude klaaside vaade banketisaali. Daamid ja härrad vihtlevad küll eraldi, kuid suplusbassein on ühine ja tavaliselt sinna alasti ei siseneta. Ent vahel tuleb ette ka erandeid.

Ülakorruse kambritesse saab tellida igat liiki massaažiteenuseid, kaktusesaalis võib sööta noori alligaatoreid. Kasiino mängulaudade panuse ülempiiriks on tuhat dollarit ja kõik dringid kantakse tasuta kätte. Ametlikult lõpeb bankett laupäeva hommikul kell kuus, kuid alati on võimalus jääda hotelli. Parklat valvavad püstolkuulipildujatega turvamehed, sohvrite ja kopterijuhtide tarvis paikneb eraldi klubi ja motell. Viinaliidu neljasajahektariline park ja golfiväljakud on ümbritsetud kolme tsooniga: esiteks lai veetõke, siis mineeritud riba ja pärast kõrgepingeaeda verekoerte koridor. Kuid riigi president suvatseb viinaliidu bankette väga harva külastada.
Need õhtud said alguse juba mitu aastat tagasi, kui mind valiti riikliku alkoholimonopoli nõukogu liikmeks. Ei, mitte seda, et meie riigis oleks viinatootmise eraettevõtted ära keelatud, vaid seda, et me lõime riikliku alkoholi turustamise võrgu. Kõik litsentsi lunastanud eraettevõtjad peavad oma viina-, veini- ja õlletoodangu meie süsteemi kaudu turustama. Marketingi juhib nõukogu alluvuses töötav turunduskomisjon, kes jagab iganädalase jooksva statistika põhjal uusi kvoote. Kõik meie kümned tootjad on pidevalt oma kauba minekust, ka eksporti, väga huvitatud, tehakse intensiivset lobi, on puhkenud ka pistiseskandaale.

Näiteks kevadel võeti maha turunduskomisjoni esimees, kes olevat saanud kaks miljonit dollarit althõlma. Eeluurimise isolaatori luksuskambrisse nabitud Robertot ootas vähemalt kümneaastane vanglakaristus, kuid juurdlusel hakkasid selguma kahe miljoni jäljed, mis viisid formaalselt valitseva partei kassasse. Ekspertiis tunnistas Roberto vaimselt ebastabiilseks, maniakaal-depressiivseks psühhootikuks, ta saadeti asumaale ravile ning käivad jutud, et järgmisel aastal määratakse ta Nigeeriasse suursaadikuks.
Üldiselt peetakse meie riigis valitsevat korda presidentaalseks demokraatiaks. Põhiseaduse viimase parandusega on üheksakümmend protsenti kodanikest määratud stabiilsesse keskklassi. Kuulume solidaarsuslepingu alusel küll kontinentaalsesse liitu, kuid me pole jäigalt nende majanduspoliitikaga seotud. Paralleelselt dollariga on käibel rahvuslik rahaühik banano. Ainuüksi paindlikult selektiivse alkoholipoliitika tulemusel laekub viinaturismist riigikassasse tubli viisteist protsenti. Välismaiste rikkurjoodikute kõrval võivad ka oma kodanikud õllelaagreisse ja veinisanatooriumeisse tuusikuid osta. Maailmas tuntakse meid liberaalkonservatiivse ja turvalise tekiilavabariigina.

Aga president on meil peaaegu karsklane ja tema nõudmisel tegidki juhtivad juristid kriminaalkoodeksisse muutuse: iga tabatud salaviina detsiliitri eest ähvardab vangla-aasta, pooliku eest saab viis, läinud sügisel asumaalt smugeldatud vaadiga vahele võetud diiler sai kaks tuhat aastat poolkinnist türmi. Seetõttu on meil salaviin praktiliselt välja juuritud.
Ajakirjandus pole meil suukorvistatud, kuid kriitilist meelt ilmutanud õhtulehe peatoimetaja, kes julges avaldada artikli “Õhtud riiklikus luksusbordellis”, uppus Lõunamere saartele suunatud puhkusereisil ookeani ja tema autojuht võttis üledoosi.
Ise ma suurt alkoholi, ammugi mitte narkootikume ei tarbi, aga selle eest joob mu naine himukalt nagu noor mära. Tihti tuleb teda banketilt autosse talutada või teenrite kätel numbrituppa magama kanda. On juhutnud piinlikumaidki seiku, kuid need ei ohusta karvavõrdki tema soositust, sest sosistatake, et meie president on minu naisesse salaja armunud. Räägitakse, et nad kohtuvad vähemalt kord kuus, palee tagaaia roosimajas, kui mu naine paariks päevaks “õele” külla sõidab. Aga mina ei taha nendest kohtumistest mitte midagi teada. Kuigi võib arvata, et presidendi survel mind viinanõukogu esimeheks valitigi.
Niisiis töötan tähtsas riiklikus nõukogus ja hiljuti valiti mind selle esimeheks. Teisipäeva õhtuti, kui tuleb kinnitada järgmiseks nädalaks määratud turustuskvoodid, juhatan istungit. Arutlused turunduskomisjoni määratud kvootide üle puhkevad ajuti ägedateks vaidlusteks. Igal nõukogu liikmel kipuvad ilmnema omad sümpaatiad, statistilised andmed seatakse alatasa kahtluse alla, nõutakse lisaanalüüse ja nädalakvootide lõplik määramine lükkub pahatihti neljapäevale. Ka siis venib pealelõunal alanud istung hiliste õhtutundideni. Konditsioneerile ja külmale allikaveele vaatamata kipun oma paruka all higistama, sajakilone keha leemendab Armandi ülikonnas. Oma meeter kuuekümne viie sentimeetrise kasvuga pean ilmutama võimukat, tihti suisa diktaatorlikku meest, kes otsustab hääletusele minevad ettepanekud, mis ei kuulu enam protestimisele. Presidendi usaldusisikuna lasub mul tohutu vastutus ja see tekitab stressi, mida pole võimalik ka saunalaval välja higistada.

Seepärast käin neljapäeva õhtuti salaja ühe teise naise juures. Kahekümne viie aastane Amanda on väga mõjuka ja rikka mehe täiesti iseseisev tütar, rahvusvaheliselt tunnustatud etenduskunsti režissöör. Ta on minust ainult viiskümmend kilo raskem ja kakskümmend viis sentimeetrit pikem, kuid kakskümmend viis aastat noorem. Õnneks pole ta kuigi ilus, aga parajalt tark, taipab hästi ümber kehastuda ja mulle vajalikku rolli sisse elada. Kui ta kõrgekontsalistes nahksaabastes veidi harkisjalu seisab ja mu kiilast pealage silitab, ulatun ma oma koonuga parajasti ta lopsakate rindade vahele nuuksuma. Mu klanitud rõngashabe turritab Amanda siidjate arbuuside vahelises orus, sõrmed võbelevad kaarjatel puusadel, mis tunduvad nagu nahka kängitsetud amfora täis päikeselist kookospiima.
Piitsa tinane ots tantsiskleb mu põlveõnnaldel, südamlikult võimukate lühikäskluste peale vabanen riietest, teemantklotserist ja kuldkellast, laskun käpuli ja nuusutan roostevabast kiiskavaid kontsi, tundlen keeleotsaga metalli külma siledust, sest peale viinanõukogu ägeda istungi juhatamist tunnen vastupandamatult erutavat vajadust olla alandlik ja kuulekas toakoer.
Hele plaksakas vastu tagumikku ja käsklus “Koht!” löövad mu liikmetes vere kihama, püüan kärmelt üle parketi käpuli oma kohale vudida ja jõuangi vaibale, taga erutavalt nügiv piitsatina. “Sitsi!” Kükitan kaltsumatil, küünarnukid pekistel külgedel, käelabad ees randmest longus. Olen perenaise truu teener, valmis innukalt ja ülima rõõmuga iga ta käsklust täitma. Käskijanna punases glasseekindas käsi hõõrub nahkset kaelarihma vastu mu nina, metallist needid künnavad sõõrmeid, kohe olengi kaelustatud. “Laku!” Mu keel asub vilkalt tegutsema, nilpsib võrksukist pakitsevaid ihunaha ruudukesi, aga kapronile puutuvad värisevad sõrmed saavad tagasitõrjuva piitsanähvaka. “Ei tohi!” Ainult usin keel tohib käskijannat puutuda. Noolin innukalt nagu tõeline koer.

“Tubli!” Armulik käsi ulatab mulle küpsise, mille ma õhinaga hammaste vahele haaran ja siis ainsa neelatusega alla kugistan. Julgen rõõmust niutsuda, nihelen ja vaatan perenaisele otsa, püüdes talle igati meele järele olla. “Tasa!” Mind aheldatakse kõliseva metallketiga lauajala külge, mida püüan natuke solvununa hammastega pureda. “Ei tohi!” Kolm-neli elektriseerivat piitsaplaksu vastu kannikaid lõpetavad mu üleannetuse. “Lama!” Viskun kuulekalt kõhuli, ühe silmaga vargsi üle toa piiludes, ihu täis hõõgumist.
Võimsa keha õõtsudes tuleb Amanda kontsade klõpsudes tagasi, asetab mu ette kausikese värske piimaga. “Laku!” Hakkan kohe käpuli himukalt lakkuma, piimatilku lendab parketile, mind surutakse ninapidi kaussi ja see läheb ümber. Tunnen end väga süüdi, vaatan perenaisele andestust anuvate silmadega otsa, niheledes palun oma pattu lunastada, kuid saan kostituseks mitu teravat piitsanähvakat. “Laku!” Kukun usinalt lakkuma, oma pahandust heastama ning mu seljale ja tagumikule langevad mitmete piitsade erineva mõjuga lakkamatud hoobid. Kiunun, haugatan, urisen ja ulun valu- ja mõnuseguses hoos, kuni vabanen mind seesmiselt ahistava võimu koormast. Tänulikult nuuksudes lakun põranda puhtaks, mu keeleots nilpsib käskijanna kaarjaid saapataldu. Tunnen, et olen järgmise neljapäevani end lunastanud.
Südaööl sõidutab autojuht mind koju. Põsekil siidpatja magama vajunud naine on mu neljapäevaöise istungiga ammu harjunud. Mind saatnud turvamees võib teda nüüd karata tingimusel, et peab lõuad. Kuulun juba kolmandat valimist järjest ka parlamenti, olen loomisest peale eliitpartei juhatuses, mitmetes-setmetes komisjonides ja nõukogudes. Tüütud riigitööd vajavad tegemist, ajuti tunnen end tõelise koerana, aga õnneks ei olene meie riigis parlamendist suurt midagi, sest meil valitseb presidentaalne demokraatia. Sirgeselgselt pikk ja massiivne, kuid tainapäine president koob igal nädalal televisooni vaadatuimal kanalil tundide kaupa verbaalset sokki, mis katab villaselt veniva kondoomina viimsegi puupea, sest neljapäevaste kõnetundide ajal on teiste kanalite eeter suletud.
Kuid presidendi naine on oma närbuvast kaunidusest hoolimata päris arukas. On teada, et ta annab presidendile pidevalt juhtnööre, niite ja lõnga, millest rahvale iganädalasi kõnesid kududa. Kõik riiklikult olulised otsused kuulutab president välja naise heakskiidul, kolm neljandikku rahvast on riigi esimesest leedist siiras vaimustuses. Nende tütar on sisult emasse, kuid vormilt isasse, kaalub minust ainult viiskümmend kilo rohkem. Tema juures ma neljapäeva öiti käingi.