Koerad murdsid naabri poni

Jõelähtmel rebis koerakari naabertalu õues muru nosinud ponivarsa ribadeks.

“Kõik nüüd küsivad, et miks mul aeda ümber pole. Seda territooriumi, kus mul loomad, on ju oma seitse-kaheksa hektarit. Kes seda jõuab piirata!”

Jõelähtme vallas Ruu külas kolme ratsuga talu pidav noor taluperenaine Mari on teisipäevaks tragöödiast toibunud, võtab juhtunut juba rahulikult.

“Need koerad käisid pidevalt meil siin öösiti õue peal. Varem hoidsime prügikotti väljas. Nad rebisid selle ikka hommikuks puruks ja kandsid mööda hoovi laiali.”

Eelmise reede hommikul leidis perenaine taluõuelt samal moel puruks rebituna pere silmarõõmu, 11kuuse miniponi varsa.

“Tõime selle poisile Rebala tallist sünnipäevaks pool aastat tagasi. Väga hea muruniiduk. Paned vaia külge ja päevaga on muru ümbert söödud. Oli veel plaan talle teine kah seltsiks tuua...”

Perenaine sasib varbaga muruliblede vahel looklevaid saba ja lakajõhve. Ainsad vihjed, et samas veel hiljuti poni keksis.

“Raudjas oli, täkk. Maksis 15 000 krooni. Kasvult nii väike nagu saksa lambakoer. Mis viga sellist murda.”

Ponivarsa murdmist perenaine neljapäeva öösel ei näinud, küll aga pidi ööseks tuppa võetud saksa lambakoera Grämmit korduvalt korrale kutsuma.

“Ta haukumine ajas mu üles. Sain kohe tigedaks. Vaatan, õues neli-viis koera. Lasin Grämmi välja, ta pani neile kohe järele. Need silkasid üle maantee, otse oma kodu suunas. Hommikul, kui õue läksin, oli pilt nii jube, et ei taha mäletadagi.”

Perenaine lisab, et kurva loo juures on tore vaid see, et kui reedel politseiga naabri juurde mindi, see oma süüd tagasi ajama ei hakanud ning tunnistas, et oli ööseks koerad välja unustanud. Teisipäevaks oli naaber oma koerte veretöö eest ka kahjutasu ära maksnud ja lubas mõrtsukad vagaseks teha.

“Milleks talle seitse koera?” ei mõista Mari naabri eluviisi.

Koertel tuli kambavaim peale
“Ma armastan koeri. Mis selles imelikku on? Nad kaitsevad mu kanu rebaste eest.” Kurja teinud koerte omanik, pealinnas öötööl käiv Liilia on sõjakas. Kärgib ka oma penide peale. Ta maja vappub koerte haukumisest. Muist loomi on toas ning klähvivad aknast välja, teist tooni haukumist kostab ka keldrist. Väljas on ainult üks lombakas koer. See ei haugu.

“Külarahvas räägib, et teie koeri nähakse alatasa siinkandi metsades kitsi taga ajamas.”
“Loll jutt. Kitsed käivad talvel mul siin metsa ääres magamas. Lesimise jälgi on ilusti näha, keegi neid ei aja. Minu koerad on kodus... Pätt! Kas sa jääd vait!”

Suur punast karva peni vaatab hetke mõtlikult perenaist ja pistab uuesti haukuma.

“Teie koeri oli isegi eile õhtul metsa all kitse ajamas nähtud.”

“Ei saanud need minu omad olla. Siin käivad salakütid.”

“Linnast?”

“Linnast, heh. Kohalikud ise. Nüüd ajavad minu koerte kaela. Hiljuti leidsin siin metsast kitse, pea ja jalad olid alles, kere läinud. Koerad sedasi ei teeks.”

“Kuidas neid koeri nii palju on siia saanud?”

“Ei ole ju palju. See vana lombakas tuli ise siia. Toas on mul kolli ja mastifi segu, väga ilus. Tolle leidsin linnast. Mis raha selle ravimiseks kulus! Mõelge, üksi jäetud kutsikas. Ühe korjas mul mees külatee äärest. Nende emaste pärast ongi neid siin nüüd nii palju.” Koerte perenaisel ilmub su u ümber nutuvõru.

“Millal nad magama pannakse?”

“Pannakse, pannakse. Küll ma ise ­tean, millal. Tuleb inimene ja paneb.”

Perenaine puhkeb nutma. “Pätt, kas sa jääd vait!” Lombakas peni nuusutab süüdlase ilmel perenaise püksiäärt. “Kõiki ei pane magama, ainult need, kes pahandust tegid.”

“Palju neid oli?”

“Kolm. Nad on kõik seal keldris praegu, kes pahandust tegid. Ma tõesti kogemata unustasin nad ööseks välja. Ma ei saa aru, mis neile sisse läks, et just sinna ponikest murdma läksid. Naabril siin ju kitsi küllalt... Mulle see ponike väga meeldis.”

“Äkki on nad metsistunud?”

“Ei saa olla. Iga päev saavad süüa... Ju neil kambavaim peale tuli, et murdma hakkasid.”

99 protsenti hunt, 1 protsent koer
Sellal kui Ekspress mõrtsukkoertega tutvust teeb, läheneb Ruu külale Harku valla järelevalveinspektor Andrus ­Purje. Purjel on samas tallis, kust miniponi toodi, oma kümneaastane täkk hoiul.

“Mul on terve galerii linna lähistel koerte murtud kitsede pilte. Mõtlesin, et saadaks selle riigikokku, las mõtlevad natuke loomakaitseseaduse üle.” Purje juhib tähelepanu asjaolule, et kehtiv loomakaitseseadus on mõneti vastuolus aastatuhandete vanuse traditsiooniga.

“Inimene on aastatuhandeid näinud vaeva, et teha hunt koeraks. Nüüd aga laseb seadus koera taas hundiks minna. Vanasti teadis iga koeraomanik, et kui tema koer läheb metsa jahile, kuulub koer automaatselt hukkamisele. Nüüd nõuab seadus, et metsast kitsejahilt tabatud koer tuleks temale füüsilisi ja psüühilisi vaevusi mitte tekitades kinni nabida.”

Oma vallas tuleb Purjel tihti tegeleda sarnaste koeratempudega, kui suvitajate meelelahutuseks võetud koerad metsistuvad ega allu enam inimestele. “Vanasti nad lihtsalt hukati. Nüüd eelneb sellele püüdmine, varjupaik, ravi, võib-olla eutanaasia. Mõttetu rahakulu. Kui koer saab vere maitse suhu, on temaga lõpp. Koer on geneetiliselt 99 protsenti hunt. See ülejääv üks protsent määrab, kas temast tuleb taks või dogi. Päästik, mis koera tagasi hundiks teeb, on see, et omanik jätab ta ripakile ja koer teeb seda, mida koer ei tohiks. Peni ise ei olegi süüdi.”

Purje pakub, et seadusega võiks luua selged raamid, mis tingimustel on omanikul luba pidada korraga mitut koera.

 

Koerad murravad ka inimesi

• 16. jaanuaril 2000 leiti Tartus 8aastane Jevgeni läbinäritud kõriga, ühe silma ja söödud säärega
• 14. detsembril 2000 puresid koerad Harjumaal surnuks 33aastase ­Marje
• 16. novembril 2001 tapsid koerad Kohtla-Järvel 64aastase Vladimiri

Koerad murravad loomi rohkem kui metsa­kiskjad

• “Kodu- või lemmikloomi murravad meie andmetel enam koerad. Kui rääkida lammastest, siis on tänavu murtud lammastest enam tapetud koerte kui huntide poolt. Möödunud aastal murdsid lambaid hundid ja koerad umbes samaväärselt. Karude ja ilveste poolt koduloomade murdmine on üliharuldane.
  Peep Männil, metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse ulukiseireosakonna juhataja