Koeraomanike mitu sorti
Koeraomanikke on mitut sorti. Viimasel ajal saan sellest järjest paremini aru. Inimesed jagunevadki kaheks: need, kes jaotavad inimesi kaheks ja kes mitte. Armsalt irooniline. Ja siis jagunevad inimesed veel kassiinimesteks ja koerainimesteks. Just nagu teistmoodi ei saakski olla.
Mina olen aastakümneid olnud kassiinimene. Nüüd võtsin koera. Võibolla selleks, et ennast proovile panna. Tuleb tunnistada, et see on katsumus küll. Kassike ei nõua nii palju hoolt, aga suhe temaga on ka jahedam. Palju eemal viibivale inimesele sobib, sest kiisuke magab ju ka oma kakskümmend tundi ööpäevas.
Nüüd siis koer. Ja alguse juurde tagasi – ka koeraomanikke on mitut sorti. On need, kes teise koera ja omanikuga kohtudes rõõmustavad, nad justkui saavad aru, et koeraga on nii muret kui ka rõõmu. Ja sellest, et koeraga tuleb arvestada, et tema on sulle alati truu, ei tee sulle kunagi etteheiteid, püüab olla parim. Ja sina võiksid talle samaga vastata.
Ja siis need teistsugused, kes sinu kui koeraomaniku ja sinu koeraga kohtudes kohe vihastavad. Sinu koer on nende koerale mingi oht. Et koerikud omavahel suhelda tahavad, sellest ei ole neil mingit aimu. See on vist niisugune karm karjajuhi suhe: mina olen see ja sina pead alati autoriteedile kuuletuma. Aga seal polegi autoriteeti — sest tegelik karjajuht on toetav, hoolitsev, tuge pakkuv. Kellele võib alati loota. Mitte ei pea koerake oma karjajuhti kartma. Nagu lastegagi, õigupoolest.
Ja siis kohtud veel huvitavate inimestega. Näiteks politseinikega, kes hakkavad räuskama, kui lased oma koerakesel suure platsi peal joosta. Nojah, õigus ka, peab ju teiste inimestega arvestama, ja on neid, kes koeri kardavad. Ja ega sa ei saa kunagi oma looma peale nii lõpuni kindel olla — loom on loom, ei pruugi sind kuulata, tahab kellegi peale üles hüpata, võib lapsi ehmatada. Selles asjas olen ma hästi tundlik ja vastutustundlik ka — laps võib tõsise trauma saada.
Aga kus siis koeraga jooksmas käia? Siiani tundsin end natuke kurjategijana, kui parkmetsas looma lahti lasin. Ja nüüd loen oma suureks rõõmuks, et on tehtud koerte jooksuplatse, kus meie vähemad sõbrad möllata ja suhelda saavad. Ma küll ei kujuta ette, kuidas ma läbi linna sinna kohale jõuan – autota inimene, nagu ma olen –, aga lubati ka minu linnaossa plats teha. Ootan rõõmuga.
Ja siis ma mõtisklen veel sellel teemal, et kui keegi on võtnud selle vastutuse, et üks loom üles kasvatada, ja temasse heatahtlikult ja mõistvalt suhtub, siis võimud käituvad just nende suhtes kurjalt. Nii palju reegleid ja võimalikke karistusi. Olen ise käinud loomade varjupaigas ja ka lugenud, mida mu kolleeg sel teemal kirjutas, ja see ajab mu täitsa nutma. Seal on kole ja haiseb, rääkimata sellest, et turvaline seal küll pole. Tahtmata kalduda antropomorfismi arvan ma, et vähemalt nii intelligentsetel loomadel nagu koerad on ka oma tundeelu. Inimestega võrreldes siiski piiratum. Aga on olemas. Kui ma jälgin kas või seda, kuidas mu koer kurvastab, kui ma ise kurb olen, siis ma eriti ei kahtle, et ta vähemalt emotsioone tajub. Ja kui ma olen teda karistanud (mida ma oma ebakindluses olen teinud ja nüüd sellest loobunud), siis muutub ta hästi alandlikuks. Ma arvan, et see on hirm. Ja seda pole vaja.
Koeraomanikke on mitut sorti. Ja on ka neid, kes lihtsalt end looma peal välja elavad ja vist oma probleeme lahendavad. Tühjagi nad lahendavad – lihtsalt ei tule oma tunnete ja pettumustega toime. Ja lõpuks satub koer varjupaika. Mina küll ei tea, kas koer selle üle elab.
