sony ericsson

Küll on mugav, kui ei pea kõnede vastuvõtmiseks või tagasilükkamiseks telefoni taskust välja õngitsema. (Tänapäeval on telefonid juba nii väikesed, et teinekord jõuab helistaja kannatus enne katkeda, kuni telefoni taskust kätte saad.) Ja kõnedele vastamist lihtsustav hands-free ei kuva helistaja nime ega numbrit. Selle poolest on SonyEricssoni sinihambakell tark lahendus. Helistaja nime ja numbrit näed kella sihverplaadilt, sellest kohast, kus ennemuiste moekamatel seierkelladel paiknes digitaalne ajanäitaja. Kell muide reageerib telefonihelinale vibratsioonialarmiga - ja see on üsna harjumatu, kuidas ta kätt väristab.

Helistaja tuvastamine on õigupoolest selle kella lisaväärtus. Tegelik müügiargument on võimalus kellalt telefoni muusikapleierit juhtida. Saab maki käima ja seisma panna, edasi-tagasi kerida, valjemaks-vaiksemaks sättida. Ja kella sihverplaadilt kuvatakse artisti ja laulunime. (Kui muidugi muusikapalale on vastavad andmed kaasa pandud. Näiteks SonyEricssoni enda failiedastusprogramm, mis ka CD-plaadilt otse telefonimälusse mp3d tõmbab, millegipärast artiste ega laulunimesid sisestada ei lase.)

Ja sellega SonyEricssoni imekella head omadused ka piirduvad. Sest, olgem ausad, kella külm metallkest on tänapäeva kohta ebaloomulikult kogukas ja kummist kellarihm ajab randme hauduma. Aku peab sel asjandusel vastu veidi vähem kui nädala ning selle laadimiseks kulub kaks tundi.

Kella arendajatelt ootan, et järgmine mudel võimaldaks ka lühisõnumi teksti lugemist. Ja pikemas perspektiivis võiks selle sinihambakellaga kas või autot parklast ukse ette roolida - suurt kellaklaasi hoidev jäme metallrõngas sobib puutetundlikuks rooliasendajaks...