Kohalike venelaste suhtumine Eesti riiki on muutunud

Muutunud suhtumine ükskõik millesse ei ole matemaatiline suurus, mistõttu seda on raske arvudes väljendada. Tänaseks ei ole ametlik statistika veel valmis väljastama täpseid andmeid, kas ja kuidas muu­tus Eesti venekeelse elanikkonna suhtumine põhimõttelistesse asjadesse 2007. aasta aprillisündmuste järel. Sellele vaatamata võib venelaste suhtumises täheldada teatud suundumusi.

1. Kas ma tahan eesti keelt rääkida?

Enne

Integratsiooni Sihtasutuse väitel kohalike venelaste eesti keele oskus paraneb. On loomulik, et keelt valdav inimene tahab keelt kasutada olukordades, kus seda on võimalik praktiseerida, kus keeleoskusega saab uhkustada, kus vallatava keele kasutamine tundub kõige loogilisem: tööl, poes, pangas jm.

Nüüd

Niinimetatud integreerunud, eesti keelt valdavad venelased on hakanud olukordades, kus nad on kliendi rollis (poes, pangas jm), sageli loobuma eesti keele rääkimisest. Muidugi mitte kõik Eesti venelased.

2. Eesti on minu maa?

Enne

2000. aastate alguses võtab ajakirjandus käibele mõiste “Eesti venelane”. Tartu ülikooli teadlased tulevad oma uurimustes järeldusele, et kohalikud venelased erinevad venemaalastest (niiöelda “ehtsatest” venelastest) ning on hakanud ennast üha rohkem samastama Eestiga.

Nüüd

Lasnamäe kooliõpilaste seas hiljuti korraldatud küsitlus näitab, et vähemalt kolmandik venekeelsetest noortest soovib pärast kooli lõpetamist Eestist ära minna. “Ümberasumine” on vene noorte seas praegu peaaegu kõige sagedamini arutluse all olev teema. Seejuures ei vaadata Venemaa, vaid Euroopa poole.

3. Venemaa on minu maa?

Enne

Suurem osa siinsetest venelastest käsitab Venemaad oma ajaloolise kodumaana. Tuntakse huvi Venemaalt saabuvate uudiste vastu, jälgitakse Venemaa reaktsioone Eesti sündmustele, Vene uudistekanaleid – need on olulised infoallikad.

Nüüd

Kui pärast 2007. aasta aprillirahutusi saabusid Eestisse Vene eksperdid, oli eestivenelaste esmane “köögitasandi” reaktsioon: “Mis neil siia asja on?” On märkimisväärne, et Venemaa riiklik programm, mis on suunatud välismaal elavate venelaste kojukutsumisele, ei ole Eestis populaarne. Kuid viimaste Vene Riigiduuma valimiste ajal oli Eesti venelaste valimisaktiivsus rekordiliselt suur.

4. Ansip - ????

Enne

Venekeelse elanikkonna seas on vaieldamatult kõige populaarsem Savisaar. Ansipi nimi ei ütle paljudele üldse midagi.

Nüüd

??? – sõnal, mis “ilmus linnapilti” 2007. aasta aprilli lõpus, on kaks tõlgendust. Kõigepealt tähendab see inimest, kes häirib ühiskonda. Vanglažargoonis aga on see “moraalselt laostunud inimene” (??????? ???????? ?????????). Ansipist saab terve hulga anekdootide kangelane. Isegi need, keda poliitika ja majandus eriti ei huvita, leiavad, et kurja juur riigis on Ansip. Tema põhivastane, keda tuleb toetada, on Savisaar. Valitsuse suutmatuse teema jõuab ka n-ö tavaliste inimesteni. Majandust ei usaldata. Ajakirjandust samuti mitte. Tasub meenutada, kuidas venekeelsele elanikkonnale mõjus kuuldus krooni devalveerimisest. Mis puudutab massiteabevahendeid, siis on Vene kanalite asemel kogunud populaarsust Euronews, BBC ja CNN.

 
5. Kuhu Pronkssõdurile lilled viia?

Enne

Venekeelne elanikkond viis lilli Pronkssõduri kui Suure Isamaasõja võidu sümboli juurde.

Nüüd

Juba praegu on selge, et teatud osa venekeelsest elanikkonnast viib Pronkssõdurile lilli mitte ainult uude asukohta, vaid ka endisesse, väljendades sellega oma protesti valitsuse tegevuse vastu.

6. Milline lipp üles panna?

Enne

Ees ti riigilippu suhtuti kui Eesti riigi loomulikku sümbolisse.

Nüüd

Eesti noorte seas on tekkinud uus trend – kaunistada oma autosid Eesti lipuga. Venelaste autodele ei ole Venemaa lippe küll tekkinud, kuid nii Narvas kui ka Tallinnas võib sageli näha autosid, mille tahavaatepeeglit kaunistab must­oranž Georgi lint – võidu sümbol.