26.05.2011, 00:06
Kohtuniku üksildus
Inimeste ootused ja nõudmised õigusemõistjate suhtes on nii kõrged, et sunnivad kohtunikke munga- ja nunnaelu elama.
“Sõpru mul ei ole, kolleegidevaheline läbikäimine meie majas puudub. Ühiseid ettevõtmisi on mul ainult oma pereliikmetega,” tunnistab üks kohtunik, vanem mees. “Ausalt öeldes ei mäletagi, millal viimati väljas lõõgastumas sai käidud,” tõdeb teine, nooremapoolne naine. Küllap leidub erandeid (need aga võivad olla hukutavad), kuid üldiselt on Eesti kohtunik eraklik inimene, kes mitte ainult ei tohi, vaid ei tahagi viibida kohtades ja olukordades, kus võiks juhtuda midagi pisutki kompromiteerivat. Ent stopp! Miks ei tohi? Kui Märt Rask seitse aastat tagasi Riigikohtusse tööle läks, hoiatas vanem kolleeg teda, et väikeses Tartus kohtunik endale kõrtsis käimist ega õhtusöögi kõrvale klaasi õlut lubada ei saa. Rask imestas, ent sai õige pea aru, mida kolleeg mõtles. “Lugedes kohtunike peale esitatavaid kaebusi, vaadates viimaste aastate distsiplinaarjuhtumeid, on selge, et kohtunik peab elama munga- või nunnaelu.” Kohtunikke jälgitakse erilise hoolega ja pidevalt – kui seda just parasjagu ei tee ülikalli ja imepeene tehnikaga varustatud organid, teeb avalikkus seda ilmtingimata. Naiivne oleks arvata, et napsitanud kohtuniku lärmakas tüli taksojuhiga, kohtuniku ja advokaadi ühine ebaseaduslik kalapüük, meessoost õigusemõistja flirt temaga samast soost kohtualusega jääb saladuseks ning tugeva resonantsita. Probleeme võib tekkida ka pisut süütumast üleastumisest. Näiteks, kui kohtunikul on kombeks istungil asjaosalisi sinatada või kui kohtuotsust või -määrust ei tehta piisavalt kiiresti. Aasta tagasi tegi kohtunike distsiplinaarkolleegiumi esimees Harri Salmann kokkuvõtte kohtunike pattudest ja lausus kohtunike üldkogul: “Kutsun teid üles: esiteks – menetlema kohtuasju mõistliku aja jooksul; teiseks – käituma kohtuistungil menetlusosalistega korrektselt ja viisakalt; kolmandaks – jälgima oma käitumist ka väljaspool kohtumaja, sest teid pannakse tähele; neljandaks – nii nagu ma olen varemgi öelnud – hoiduge alkoholi tarvitamisest tööl ja avalikes kohtades.” Võib imestada, et kohtunikele, kes on kõrgharidusega inimesed, mitmed koguni doktorikraadiga, peab selliseid asju meelde tuletama. Samas leidub alati kuskil keegi, kes võib hakata kohtuniku inimlikku nõrkust ära kasutama, teda mõjutama, kusjuures see mõjutaja ei pruugi sugugi olla nn kuritegelikust maailmast, vaid hoopis vastupidi. Ainuüksi seepärast on distsipliinialased meeldetuletused vajalikud.