Aeg: 29. aprill / 5. mai
Klass: Turist
Viimasel ajal on vana hea British Airwaysi piletid Londonist Šotimaa pealinna Edinburghi lendamiseks sama kallid või isegi odavamad kui odavlennufirma EasyJet omad. Kahjuks ei tule see küll sellest, et BA oleks hindu ootamatult langetanud – pigem vastupidi, EasyJet on neid kergitanud.
Aga see selleks. Tegelikku ja sisulist erinevust ju lendamise vahel BA või EJga pole, kui välja arvata tõsiasi, et ühel saab endiselt toitu-jooki tasuta, teisel aga kalli raha eest.
Ja veel millist toitu-jooki! Lend Edinburghi kestab (sõltuvalt ilmast) tund-poolteist, kuid Londonist lendu alustades võib arvestada suupärase toidupoolisega. Seekordselgi lennul ootasin (nagu tavaliselt) külmkandikut, kus on hõrk küpselõhe tükk, mitu tillukest värsket kartulit, magusad kirsstomatid, erinevad krõmpsuvad salatilehed. Lõhe peale pigistamiseks suur tükk mahlast sidrunit ja eraldi salatikastmetasku. Sinna juurde veel soe ciabattakukkel.
Aga seekord BA üllatas. Kartulid ja tomatid, salat, kukkel ja sidrun olid küll omal kohal, aga lõhe asemel troonisid salatikuhilal küpsetatud tiigerkrevetid! Ka salatikastmetasku oli asendatud palsamveiniäädika-oliiviõli seguga. Kõrval topsikus šokolaadikastmega marmorkook...
Väga maitsev.
Lennuki kaptengi vist on enne sõitu selle eine sisse vitsutanud, sest ametliku pomina asemel teatab ta enne väljasõitmist rõõmsalt, et enne õhkutõusuks valmistumist seisame veel mõned minutid paigal. “Sel viisil väldime maandumisrajal kokkupõrget mõne teise lennukiga – ja see tuleb meile õhkutõusmisel kahtlemata ainult kasuks.”
Ahh-ahh-aaa, kõik lennukis rõõmustavad. Lennusaatjatel on seljas uued vormid – koledad lillakirjud kittelkleidid on lõpuks ometi elegantsete kostüümide vastu välja vahetatud. Maandumisel teatab kapten, et kellelgi Richardil oli täna viimane tööpäev, ja rahvast pungil täis lennuk aplodeerib innustunult.
Seevastu tagasisõit Edinburghist Londonisse on nukram. Väljasõit hilineb 40 minutit. Nalju ei tehta. Kõnesid ei peeta. Ja mis kõige hullem – ei mingit lõhet, ei mingeid kukleid. Ja jällegi üllatus lennufirmalt – tavaliselt pakutakse reisijale paberkotis nätsket kolmnurkvõileiba jubeda rucola-salatiga või pappkarbis ülimagusat koogiviilu, kuid seekordne toiduvalik ületab isegi need kõhurõõmud. Väikses plastkarbis tuuakse meile midagi, mis kirjade järgi peaks olema crudite & dip. Peene nimega toit kujutab endast viit lapsesõrmejämedust porgandi- ja kolme kurgiriba, sinna juurde mikroskoopiline karbike hapukoorega. Kõrvalistuv hästisöönud inglise härra pakub oma karpi lahkelt mulle: “Võta, kullake, söö minugi oma ära.” Aga mul on oma karbigagi raskusi.
