Foto: Tanel Meos

Nurjunud salaoperatsioon Narkootikumide ostjaks maskeerunud politseiagent läks kurjategijaid vahele võtma, aga langes hoopis ise röövi ohvriks.

Märts 2014. Kella kümne paiku õhtul sõidab Raivo (nimi muudetud) mööda Paldiski maanteed Tallinna läänepiiri suunas. Selja taha jääb Haabersti ring, kiviviske kaugusele Õismäe linnaosa.

Kollase kütusetabloo juures palub Raivo kaasreisija, kiilaspäine Vadim keerata paremat kätt jäävasse bensiinijaama. Raivo pargib oma Opeli tankla pimedasse serva, tõmbab käsipiduri peale, jätab mootori käima ja tuled põlema. Koos jäädakse ootama telefonikõnet.

Raivo on 38aastane pereisa. Elab juba aastaid Soomes ja teenib elatist kodumasinate müügist. Ta kannab teksapükse, Suurbritannia lipuga T-särki ja rohelisi ketse. Facebooki kontol figureerib ta koos kahe lapsega. Seitse aastat tagasi sai Raivost abielumees.

Kodumaale ei satu Raivo just tihti, aga sedapuhku on tal külaskäiguks mõjuv põhjus – äri.

Halli Opeli pagasiruumis ootab uut omanikku 80 000 eurot. Rahahunnik, mille eest võiks soetada viis soliidset pereautot või pisema korteri Tallinna kesklinna. Kuid Raivo kavatseb osta amfetamiini. Kokku 20 kilo!

Vadim, passinimega Vadim ­Semjonov, võttis Raivoga ühendust kuu aega tagasi. Saadi kokku, joodi kohvi, tehti koos suitsu. Mõlemale oli esimesest hetkest selge, et teineteist saab usaldada.

Uus kohtumine toimus nädal aega hiljem šašlõkibaaris, kus arutati läbi, kuidas aine Raivo kätte jõuab.

Vadim pakkus välja, et raha jäägu tema kamraadi kätte hoiule. Nemad samal ajal Raivoga saavad enda kätte aardekaardi ja lähevad kaevavad narkootikumid Tabasalu lähedal metsatukas välja.

Raivole ei istunud see mõte sugugi. Ta teatas resoluutselt, et tema ja raha on üks, kuni aine käes. Lisaks nõudis ta, et saaks enne raha üleandmist ainet proovida apteegist ostetud kiirtestriga. Vadimil ei jäänud muud üle, kui nõudmistega leppida.

Mitu korda läks nende tehing ka luhta. Raivo sõitis üle lahe ­Tallinna kohale, aga siis teatas Vadim, et küll jäi kaup kuhugi toppama, küll ei leitud sobivat metsa, kuhu see peita, küll lõid bossid põnnama ja jätsid lihtsalt tehingu katki.

Raivo andis roppe sõnu pruukides Vadimile mõista, et tulevikus, kui asi sada protsenti kindel pole, ärgu ta teda tüüdaku.

Kuni järjekordne sõnum Vadimilt teatab, et kaup on 27. märtsiks olemas.

Raivo tulebki Soomest Tallinna, kuid taas jääb tehing venima. Vadim väidab, et on pereliikme tõttu haiglas ega saa diili teha. Vähemalt mitte kohe.

Pärastlõunal saavad nad lõpuks siiski kokku ja selgub, et tehing lükkub hilisõhtule.

“Kauba” eest maksmiseks vajalikku raha hoiab Raivo turvakaalutlustel reisisadama D-terminali metallist hoiukapis. Sadamasse raha järele läheb ta kell pool kümme õhtul üksinda. Vadim ootab teda samas lähedal bensiinijaamas. Raivo võtab ta sealt auto peale ja koos suunduvad mehed Haabersti poole.

Kui nad inimtühja automaattanklasse jõuavad, näitab kell Opeli armatuurlaual 21.50. Mehed ootavad nüüd telefonikõnet edasiste juhistega.

Mõni minut enne kella kümmet möödub tanklast tume Nissani džiip. Jääb seisma. Hetk hiljem sõidab edasi.

“Naljaga pooleks mõtlesin, et tänapäeval teeb politsei ikka väga salajast jälitustööd – isegi mina näen!” meenutab Raivo hiljem kohtus.

Veerandtunnise ootamise järel näeb ta peeglist võõraid autotulesid. Need kuuluvad imepisikesele Peugeot’le, mis peatub kohe Opeli taga.

Kilukarbi mõõtu sõiduautost astub välja kolm tursket, pealaest jalatallani musta riietunud meest. Meestest õhkub enesekindlust nagu ämblikust, kes noolib võrku kinnijäänud kärbest.

Kolmik astub Opeli tagauste juurde, proovib neid avada, ent tulutult. Raivo lukustas need juba enne meeste saabumist.

Korraga vallandub Raivos surmahirm ja paanika.

“Kes nemad on?” karjub ta kõrvalistujale.

“Ei tea, aga sõida!” karjub Vadim.

Üks meestest jookseb Opelile ette, et selle edasiliikumist takistada, lõugab ja vehib kätega. Raivo märkab, et mehel on käes püstol, ja vajutab gaasi põhja.

Opel lahkub tanklast rehvide vilinal ja ületab esimese ristmiku punase tulega. Bandiidid hüppavad samuti autosse ja kihutavad Opelile järele.

Tagaajamine hilisõhtuses Tallinnas kestab vaid mõned minutid, kuni jõutakse Ehitajate teele.

Lootes, et äkki on tagaajajateks salapolitseinikud, tekib Raivol mõte peatuda. Ta lasebki gaasipedaali lahti, kiikab peeglisse, aga vilkureid ei näe. Järgmisel hetkel ilmub peeglisse jälle kilukarbi-Peugeot.

Autod sõidavad külg külje kõrval. Röövlid avavad autoakna. Sealt ilmub nähtavale üks rotveileri näoga bandiit, kes vehib laetud relvaga ja karjub Raivole, et ta seisma jääks.

Hirmust kange Raivo peatabki auto, teeb uksed lahti ja on valmis juba eluga hüvasti jätma.

“Ma pole elus nii palju kartnud kui sel hetkel,” tunnistab Raivo kohtunik Margot Miklerile. “Adrenaliin oli laes, käed-jalad värisesid, pilk oli ähmane.”

Ent asjad polnud sugugi nii, nagu nad paistsid.

Vadim oli Raivole valetanud. Oli valetanud, kui ütles, et ei tunne röövleid. Peugeot’st astusid välja tema head tuttavad Dmitri Rimm, Artur Eesik ja Oliver Lääts. Enne röövijate saabumist tanklast mööda sõitnud maasturi roolis oli samuti Vadimi tuttav Aleksandr Koljagin.Viisik oli röövi pikalt ette planeerinud. Nad lootsid Raivot petta, mängida topeltmängu ja teenida narkotehingu lavastamisest hullumeelset tulu. Mingit amfetamiini neil tegelikult ei olnud.

Viisik oli röövi pikalt ette planeerinud. Nad lootsid Raivot petta, mängida topeltmängu ja teenida narkotehingu lavastamisest hullumeelset tulu. Mingit amfetamiini neil tegelikult ei olnud.

Päev varem olid Eesik ja Koljagin omavahel arutanud, mida nad rahaga peale hakkavad. Kõigepealt ostavad külma viina, heeringat ja hapukapsast, siis tõmbavad narkotsi ja tellivad litsid. “Sukkadega litsid,” täiendas Eesik.

Ometi jäi see kõik vaid helesiniseks unistuseks. Paarkümmend sekundit pärast seda, kui röövlid autost välja ronisid, saabus sündmuskohale narkopolitsei eriüksus.

Kohtus näitamiseks oli politsei filminud kogu märulit alates röövlite tanklasse saabumisest kuni Raivo põgenemiseni.

Prokurör Vahur Verte näitas kohtus kaader kaadri haaval, kuidas kolmik toonitud klaasidega Opelisse piiludes paaniliselt rahapakki otsis. Ja kuidas hiljem Opelile järele kihutas.

Vahetult enne seda, kui politsei röövlid kinni peab, jõuab Rimm Waltheri püstoli Opeli alla visata. Tema koos Eesiku, Läätse ja Semjonoviga vahistatakse kohapeal.

Kolmteist minutit hiljem peetakse paar kvartalit eemal, ­kohviku Sõprus parklas kinni ka Koljagin. Narkotest teeb kindlaks, et Koljagin on kokaiini mõju all. Peugeot’ kinda­laekast leitakse GHB pudelid. Ekspertiis leiab ühe pudeli kaelalt Rimmi sülge.

Ainus sellest seltskonnast, kellel käsi raudu ei lööda, on Raivo. Röövlijõugu näod venivad seda nähes üllatusest pikaks.

Raivo oli nimelt politsei salajane kaastöötaja. Oli juba pikemat aega. Ta riskis oma eluga, et pätid nurka mängida. Kohtus sai temast mõistagi röövi võtmetunnistaja. Seal sai Vadim koos kambajõmmidega teada, kuidas neid alt tõmmati.

Pakkumine narkoäri teha tuli Raivole suure üllatusena. Ta oli samal ajal tegev veel teiseski politsei narkooperatsioonis, kus ostis 72 000 euro eest 18 kilo metamfetamiini.

Politsei oli Raivole kasutada andnud mobiilinumbri, millega “valgustkartvaid” ärikõnesid teha. Kriminaalsetes ringkondades läks number liikvele ja jõudis ka Vadimi kätte. Ühel ilusal kevadpäeval võttiski Vadim Raivoga ühendust ja teatas, et tal on midagi huvitavat pakkuda. Raivo teatas sellest omakorda politseile ja algaski teine suur narkooperatsioon. “Edasi toimus kõik politsei juhendamisel, kõnesid kuulati pealt ja kohtumisi jälgiti,” kinnitas Raivo kohtus.

Lihtsamalt öeldes: viiepealine röövlijõuk, kellele prokurör Verte nõuab nüüd väga karme karistusi (vt infokasti), komistas armetult politsei salaagendi otsa. Nad võtsid agendiga kontakti, meelitasid ta koos rahaga kohale ja üritasid seejärel paljaks röövida.

Tavainimeste kaasamises pole politsei jaoks midagi erakordset. Narkotalituse juht Leho Laur ütleb, et vihjeid narkoäri kohta tuleb politseile iga päev. Küll aga on tavapäratu kuriteo matkimine.

Eestis on sedasorti topeltmänguks tarvis kohtuniku luba. Iseäranis juhul, kui kurjategijatega teeb diili eriväljaõppeta inimene.

Enamasti satuvad agendiks inimesed, kes on jäänud seaduse hammasrataste vahele. Teed väikese pättuse, tuleb kavalalt naeratav politseinik ja pakub varianti koostööd teha. Kui keeldud, saad karistada. Võtad pakkumise vastu, pääsed puhtalt.

Tööots, mida politsei pakub, pole just turvaline. Tegu on suurte rahasummade ja ohtlike inimestega. Kurbade tagajärgede ärahoidmiseks kaasatakse igasse operatsiooni väga suured politseijõud. Kui suured täpselt, ei taha keegi öelda. See on politseitaktika osa ja kaetud riigisaladusega.

Aprill 2015. Semjonovi ja tema kaaslaste kriminaalasja arutatakse kohtus. Prokurör esitab viisiku vastu palju kaalukaid tõendeid, näiteks:

– Semjonovi kõned Koljaginile, mida politsei pealt kuulas, viitavad, et kamba tegevust kureeris just Koljagin. Semjonov oli lihtsalt peibutis, kes pidi tagama, et Raivo õigel ajal õigesse kohta jõuaks.

– Koljagini vahetult enne röövi tehtud kõne oma isale, milles ta käsib papil sularaha ära peita. “Seal ikooni all on paar tuhat, eks? Pane need ema käekotti või võta enda taskusse.”

– Röövijate käest konfiskeeritud silmaaukudega maskid (mida mehed millegipärast ei kasutanud).

– Ning lõpuks, laetud ja laskekõlbulik relv, mis viitab prokuröri sõnul sellele, et röövijad olid valmis “fataalseteks tagajärgedeks”.

Kamba kaitsetiim on neljaliikmeline. Rimmi ja Koljaginit kaitseb vandeadvokaat Vladimir Sadekov.Tänu Sadekovile jäid aprillimässu organiseerijateks peetud

Tänu Sadekovile jäid aprillimässu organiseerijateks peetud Maksim Reva ja Mark Sirõk 2009. aastal kohtus õigeks, sest nende süüd ei kinnitanud veenvad tõendid.

Sedasama taktikat järgib ta nüüdki. Sadekovi sõnul ei soovinud mehed Raivot röövida, vaid äärmisel juhul ähvardada ja tõendid, mille põhjal vastupidist väita, prokuratuuril puuduvad.

Advokaadi sõnul oli politsei teinud meeste kinninabimiseks palju tööd, jälitanud ja neid pealt kuulanud – seda kõike ei saanud korraga prügikasti visata. “Nii kaaluski prokurör eri versioone ja miskipärast jäi peale just röövimine,” imestab Sadekov.

Kuid tema pole sugugi kõige kriitilisem kaitsja.

“Hämamise kõrgpilotaaž, vassimine, kohtuautoriteedi solvamine,” korrutavad tema kolleegid protsessi vältel pidevalt. Nende arvates on kogu kriminaalasi pahatahtlik ja kallutatud.

Prokuröri väitele, et laetud relv viitab jõhkratele motiividele, purskub advokaat Margo Põbo naerma: “Äkki süüdistate neid siis vägistamises ka? Vahendid on meestel selleks ju olemas.” Kõige tipuks kahtlevad adovkaadid, kas raha üldse oli auto pakiruumis. Ühtegi tõendit selle kohta politsei väidetavalt kohtule väljastanud pole.

Prokurör peab seda jaburaks, ehkki juriidiliselt poleks vahet – rööviks kvalifitseeruks meeste tegevus nii rahaga kui ka ilma selleta. Tähtis on see, et raha äravõtmiseks oli kambal ilmselge tahtlus.

Aprilli lõpus langetab kohus otsuse. Advokaadid on aga juba teatanud, et kui otsus tuleb nende kahjuks, lähevad nad kas või riigikohtuni välja.

Eesti Ekspress võttis Raivoga ühendust ja tegi ettepaneku intervjuuks. Raivo jäi esiti nõusse, ent paar tundi enne kohtumist otsustas äkki ümber.

Ta pidas vahepeal nõu ja leidis, et lähedaste ohutuse huvides on targem intervjuud mitte anda. “Ma ei suuda kahjuks pakkuda sulle seda, mida sa tahad – üht head kriminulli,” vabandab Raivo.