05.12.2008, 00:00
Kohutav Camorra ehk Napoli maffia: „Eat, drink and fuck!“
Itaalia ajakirjaniku Roberto Saviano raamat „Gomorrah“ analüüsib Napoli piirkonna Camorra maffiat ja jõuab järeldusele, et need jõhkardid peavad ennast ärimeesteks, mitte kurjategijateks.
Mitte iga kuritegelik rühmitus ei ole maffia ja seda isegi Itaalias.
Maffiaks nimetatakse ainult Sitsiilias tegutsevat kuritegelikku
organisatsiooni, lisaks on Itaalias veel ‘Ndrangheta, Cosa Nostra ja
Camorra ehk Napoli piirkonna kuritegelik organisatsioon.
Napolit
tuntakse Eestis eelkõige magusate laulukeste ja sealkandis toodetavate
Barilla pastatoodete järgi. Kuid Itaalia uuriv ajakirjanik Roberto Saviano
hakkas 2006. aasta kevadel uurima Napoli organiseeritud kuritegevust. Ta
sai hakkama seni kõige ulatuslikuma analüüsiga Camorra
tegevusest ning selle mõjust, mis ulatub üle terve Itaalia ning
paljudesse maailma pealinnadesse.
Tema raamat pealkirjaga
“Gomorrah – Italy’s other mafia” tekitas sensatsiooni.
Pealkirjas kasutas ta parafraasina Piiblis Jumala poolt pattude pärast
hukatusse määratud linna nime.
Oma eluga riskides
töötas ta Camorra kontrollitud tehastes, ehitustel ja oli isegi
kelneriks maffiapulmas. Neljateistkümneaastaselt nägi Roberto pealt
esimest mõrva. Tema arstist isa peksti jõhkralt
läbi, sest ta julges aidata Camorra poolt karistuseks tänavale
surema jäetud noorukit.
Camorra tõde on
vägivald
Selle raamatu mõistmiseks on vaja
endalt küsida: mis on tõde? Ja seda mitte filosoofilises plaanis,
sest siis oleks ju hoopis põnevam küsida: mis on vale?
Tõde, nagu seda seletab Roberto Saviano, on vägivald, mille
teel ei ole mingeid takistusi – ei moraalseid, eetilisi, seaduslikke
ega ühiskondlikke. Tõde – see on jõhker
jõud, see on brutaalne üleolek, see on hirmuvalitsus. See on
pähe lastud kuul või karistuseks murtud jalaluud; automaadivalang
poeaknasse, avalik hukkamine rahvast pungil baaris; see on teadmine,
et vägivald on paratamatu ja igavene ning Camorra on selle isand.
Vastupanu Camorrale pole isegi mõttetu või eluohtlik, see on
lihtsalt kujutlematu. Kui vägivald on õhk, mida sa päevast
päeva hingad, siis kuidas võidelda hingamise vastu?
Saviano kirjutab, et Camorra peab ennast tänapäeval
ärigrupeeringuks, millel on majanduslik ja sõjaline tiib. Camorra
koosneb perekondadest, mis moodustavad eri aegadel erinevaid alliansse,
need perekonnad tõusevad ja langevad, peavad üksteisega veriseid
sõdu, milles langeb aasta jooksul mitusada inimest, kuid ühtekokku
moodustavad nad vääramatu jõu, mis valitseb Napoli
piirkonda nii poliitilises kui majanduslikus mõttes.
Kõrgmood ja kaubakonteinerid
Camorra
eesmärk on saada kasumit. Selleks sobivad kõik majandusharud ja
kõik äriideed.
Camorra eripära on aga see, et ta
ei lähtu seadustest ega maksa makse. Võib siis ette kujutada nende
hiiglaslikke kasumeid! Äriga tegelevad Camorrale kuuluvad
ettevõtted ja nende mõju all olevad firmad, ärimehed,
logistikud, juristid jt. Need on hea haridusega ärimehed, mitte mingid
lömmis ninaga poksijad. Jõu kasutamisega seotud probleeme
lahendavad Camorras spetsiaalsed relvastatud üksused.
Camorra
kontrolli all on Napoli sadam ja sinna saabuvad konteinerlaevad. Tohutu suured
Hiinast saabuvad konteinerlaevad toovad kaupa, kuid paljudel konteineritel
on üks number.
Tollikontrolli läheb
“ametlik” konteiner, kümme sama numbriga, kuid salakaubaga
täidetud konteinerit toimetatakse tuulekiirul Camorra vaheladudesse, kus
kaubad maha laaditakse ning seejärel kas Camorrale kuuluvatesse või
nende mõju all olevatesse kauplustesse laiali jagatakse. Konteinereid
saabub Napolisse sadu tuhandeid.
Camorraga on seotud ka osa
kogu maailmas tuntud kõrgmoefirmadest. Napoli äärelinnades on
palju väikesi õmblustöökodasid, mis teevad allahanget
kuulsatele kaubamärkidele. Nad osalevad vähempakkumistel ning saavad
moefirmalt tellimuse ning vajalikud kangad.
Tellimuse saavad mitu
firmat korraga, raha töö eest saab aga vaid see, kes esimesena
töö ära annab. Kuna kangas ei maksa peaaegu midagi, siis
jäävad ülikonnad töökojale (Camorrale) kätte, kes
need siis maha müüb – kas päris brändipoodides ehtsa
kauba seas, oma poodides ehtsa kauba pähe või
välismaal. Camorra õmblejad teenivad kuus kümne tuhande
krooni ringis ning ükski kõrgmoefirma ei julge süsteemi vastu
protestida, kartuses kaotada üliodavaid ja kvaliteetseid
õmblejaid.
Camorra ja poliitika
Napoli piirkonna kohalikku poliitikasse libisevad Camorra poliitikud nagu
nuga võisse. Elanikel lihtsalt soovitatakse tungivalt
hääletada Camorra kandidaadi poolt. Munitsipaliteedi liikmeks saanud
tegelased tutvuvad suurprojektide (nt raudteed, maanteed, kaubanduskeskused
jms) plaanide ja detailplaneeringutega; selle info alusel ostetakse tulevase
arenduse alla minevad maad omanikke ähvardades üliodavalt kokku ning
seejärel müüakse linnale juba turuhinnaga maha.
Kui ehitamiseks läheb, siis osalevad hangetel Camorrale kuuluvad
betoonitootjad. Ülearune on vist nimetada, et ka tsemenditootmine on
täielikult Camorra käes. Nii on kogu ehitussektor Camorra kontrolli
all – alates planeerimisest kuni ehitamiseni. Ehitustel
töötavad tihtipeale vanaks jäänud maffiasõdurid,
kellest muud kasu enam ei ole. Töökaitsele ei kulutata sentigi ja
betoonisegu kasutatakse mürgiste jäätmete peitmiseks. Kui on aga
vaja päikesepaistelisele mererannale ehitada luksusvillade arendusrajoon,
siis ei näe Camorra vaeva ehituslubade hankimisega – buldooserid ja
betooniautod vuravad kohale ja töö algab.
Ka
prügivedu on Camorra kontrolli all. Selleks tegutsevad erilised
vahemehed, kes pakuvad töösturitele ja tootjatele prügiteenust.
Muidugi teatakse, kellega on tegu, kuid Camorra hind on väga soodne. Kui
asjad kokku lepitud, viivad Camorra veoautod prügi või keskkonnale
kahjulikud/mürgised jäätmed lihtsalt kuhugi minema,
jätavad need tee äärde või tühermaale vedelema,
kallavad merre või peidavad betooni sisse ära.
Majandusuuendused – räkit ja uimastite avaturg
Ka väljapressimine on Camorra käes omandanud uue näo
– tänapäeval on see muutunud kvaliteetse teenindamise
tagatiseks. Kui väikekaupmees või poepidaja maksab Camorrale
“katuse” eest, siis ühtlasi tagab see
talle tarnijate lugupidamise ja lubaduste korraliku täitmise.
Kui lepingupartner hakkab plõksima, räägib kaupmees
sellest “katusele”, kes tarnija kiiresti korrale kutsub. Nii on ka
Camorra rahavoog pidevalt kindlustatud.
Napoli Camorra
tõeline majanduslik innovatsioon on aga avatud narkoturu loomine. See
sarnaneb näiteks keskturuga, kuid juurikate ja liha asemel
müüakse tänaval uimasteid, kõike, mida vähegi
võimalik. Väljakuid ja kvartaleid hõlmavad turud on
täis mitmesuguste uimastite pakkujaid. Vahimehed valvavad piirkonda, ja
kui sinnapoole suundub politseiauto, siis on selle kohale jõudes
kõik korrusmajade labürintidesse kadunud – et mõne aja
pärast uuesti välja ilmuda. Müüjad maksavad Camorrale tasu
kauplemiskoha eest.
Mõni aasta tagasi aga jahmatas Euroopat
avastus, e
t Camorra maffiabossid olid Itaalia suurima piimaettevõtte Parmalat
ühed suurimad aktsionärid!
Sõdurid kasvavad
getodes
Camorra kasvuhoone on Napolit ümbritsevad
vaesed linnarajoonid ja getod. Muide, Camorra ei nimeta ennast maffiaks, vaid
Süsteemiks. Vaesed noored tahavad kuuluda Süsteemi, sest siis
hakatakse neisse suhtuma lugupidavalt. Neile avaneb võimalus
tõusta karjääriredelil ja edeneda kas militaarsel või
ärilisel alal Camorrat teenides.
Noored camorrista’d on
kohalike tüdrukute seas populaarsed – neil võib ees
seista suur tulevik. Neiul tuleb vaid leida see õige ja sihikindel
nooruk.
Alustatakse vahipostil olemisega (nende roll on peale
passida, kas politseinikke pole läheduses), siis tõustakse
narkokulleriteks, kellele antakse kasutada motoroller. Camorra motorollerilt
bensiinijaamas tõenäoliselt raha ei küsita, ka kohvikust saab
ta ehk jäätise tasuta kaasa haarata, öeldes vaid napilt:
“Ma olen Süsteemist!” See on respekt, kuid eesmärk on
jõuda sellisele tasemele, et tänaval ei julge inimesed enam silma
vaadata, vaid hoiavad silmad maas. See on juba Respekt.
Kui
camorrista satub vanglasse, hakkab Süsteem maksma tema perekonnale,
naisele, pruudile või kindlale tüdruksõbrale elatisraha.
Elatisraha tuuakse koju iga kuu kindlal kuupäeval.
Kõige
edukamad saavad ise piirkonna capo’deks või bossideks, neile
hakkavad kuuluma luksuslikud villad, nad käsutavad sadu miljoneid eurosid,
neil on kuulikindlad autod ja pimestavad armukesed. “Eat, drink and
fuck!” on karjääri teinud camorrista hüüdlause.
Sest Camorra bossi tähelend on lühike. Väikeste
vaheaegadega puhkevad sõjad teiste perekondadega, mis võivad
kesta mitu aastat. Sõjas tapetakse vaenlaste juhid, nende naised ja
lapsed, sugulased ja sõbrad, isegi juhuslikud tuttavad. Paariaastase
sõja jooksul võib mõrvatud saada mitusada
inimest.
Politsei eest tuleb minna aastateks “maa alla”
varju ja elada sõna otseses mõttes näiteks luksusvilla alla
rajatud punkrites. Vahelejäämise korral aga ootab
tõenäoliselt eluaegne vanglakaristus.
Kokkuvõttes
on Camorra muutunud hiiglaslikuks äriorganisatsiooniks, Süsteemiks,
mille ainus eesmärk on toota hiiglasuurt kasumit. Süsteem
tegutseb väljaspool kõikide riikide seadusi ja
maksusüsteeme. Äärmine jõhkrus, vägivald ja
korruptsioon on selle vereringe, ilma milleta ta hukkuks. Oma positsiooni peab
Camorra otse loomulikuks õiguseks ning võitleb enda eest, nagu
suudab.
Itaalia riigi ja maffiaprokuröride pidev
võitlus Camorraga on nagu võitlus hüdraga – iga vangi
pandud camorrista asemel kasvab getodes peale kümme uut.