Linn tekkis Illinoisi preeriate äärele ning tänapäevaks on ta tohutute mõõtmetega. Chicago pindala koos eeslinnadega on oma 1200 ruutkilomeetrit ja inimesi elab selles metropolis 7,3 miljonit. Need arvud käivad muidugi Suur-Chicago kohta, millest ülevaadet saada on päris keeruline. Kesklinnas võimutsev Ameerika kõrgeim hoone Sears Tower annab kõige avarama vaate, ent maju on nii palju, et silm neid kõiki haarata ei suuda.

Chicago keskus on nn Loop, mis annabki linnale tema imelise silueti. Seal kõrguvad taeva poole sajad võimsad pilvelõhkujad, mis tänavale praktiliselt üldse päikest ei lase. Keskuse lõikab ida-lääne suunas pooleks Chicago jõgi ning sellega risti jookseb linna peamine telgjoon Michigan Avenue.

Nagu suurlinnadele tüüpiline ei elata Loopis. Igal hommikul tõusevad kaugemate äärelinnade elanikud juba kella nelja paiku, et lapsed kooli viia ning ise õigeks ajaks kesklinna tööle sõita. See logistiline hullumeelsus tekitab tohutuid ummikuid ning sõit võtab enamasti mitu tundi aega. Õhtul, pärast tööpäeva lõppu algab sama asi vastupidises suunas. Kes nutikam, käib rongiga. Kella viiest Chicago keskraudteejaama juures istudes näeb tõeliselt veidrat vaatepilti: rahvas voolab tohutute katkematute massidena üle jõe ning vastassuunas kõndida on praktiliselt ilmvõimatu.

Linn on tüüpiliselt ameerikalik selles mõttes, et eurooplasel on seal ülikerge orienteeruda. Nagu kõik selle mandri linnad on ta ehitatud täiesti ruudulisele võrgustikule, kus suured laiad tänavad üksteisega täisnurkselt ristuvad. Euroopa vanade linnade kõveraid ja kitsaid tänavaid ei ole seal absoluutselt. Kahtlasemateks nurgatagusteks on vaid kitsad koridorid kvartalite või kõrghoonete vahel, kuhu avanevad pilvelõhkujate tuletõrjeredelid.

Chicago ja tulekahjud on omavahel lahutamatult seotud. Tegelikult võibki öelda, et tulekahi on pannud aluse tänapäevasele linnale. 1871. aastal põles suurem osa Chicagost katastroofiliselt maha – 18 000 hoonet hävis ning 100 000 inimest jäi kodutuks. Linn kerkis fööniksina tuhast ja asja positiivne külg oli see, et nii anti noortele arhitektidele võimalus oma annet ja tehnilisi uuendusi katsetada ning ellu viia. Loop ongi täis ajalooliselt ja arhitektuuriliselt üliolulisi pilvelõhkujaid, ent pärast suurt põlengut kehtestatud tuleohutusreeglid on samuti karmid. Näiteks elab võib-olla oma viimseid eluaastaid 1957. aastal valminud LaSalle Bank, kuna ta on konstrueeritud nõnda, et hoone seisab vundamendi asemel sammastel ning temas pole ei lifte, treppe ega ka näiteks WCsid. Nende jaoks on ehitatud teine, kõrvalasuv ja hoonega ühenduses olev torn. Selline ehitusmeetod läheb aga vastuollu nõudega, et tulekahju puhul oleks kättesaadav mitu väljapääsu, ning seetõttu plaanitakse LaSalle Bank maha lõhkuda. Teise näitena on Chicago eeslinnades palju legendaarse Frank Lloyd Wrighti kavandatud hooneid. Arhitekti üheks meistriteoseks peetakse Robie House’i Hyde Parkis, ent kujutage ette arhitektuurihuvilise pettumust, kui seda vaatama minnes selgub, et kolmandale korrusele ei olegi võimalik pääseda! Seda seetõttu, et üles viib vaid üks trepp, ent tuletõrje nõuab vähemalt kahte, et korrus kasutuskõlbulik oleks!

CHICAGO SEONDUB SIIANI KURIKAELTE, maffia ning Al Capone’iga. Seost veriste sündmuste ja kurja võidutsemisega rõhutab ka 2002. aastal ilmunud ülimenukaks osutunud film "Chicago", kus peaosades mängisid Catherine Zeta-Jones ning Renée Zelweger. Üks selle filmi ning Broadway lavastuse põhilaule on "All that Jazz", mis meenutab aga, et lisaks maffiale on linn Ameerika jazz’i ning ka gospelmuusika sünnipaik.

Lisaks võrratutele vaadetele, mis avanevad Sears Toweri või Hancock Buildingu platvormidelt, tasub huvi tunda Navy Pieri vastu, kus paikneb muuseume ja kohvikuid ning kust võib nautida Chicago sakilist ja taeva poole püüdlevat panoraami. Siis on veel Millennium Park, tohutu Buckinghami purskkaev, hinnaliste kogudega Art Institute, sadu uhkeid ja mitmeidki arhitektuurilisest seisukohast murrangulisi pilvelõhkujaid, luksuslikke poode šoppajate paradiisiks ja Magnificent Mile’iks nimetatud North Michigan Avenue’l ning loomulikult palju muid muuseume ning põnevaid paiku. Ka Hiinalinn, olgugi, et see piirdub enam-vähem vaid ühe suure tänavaga, on väga vahva ning stiilipuhas paik, kus hiinlannad poodides õnneküpsistesse vanasõnu topivad ning restoranid küpseparte pakuvad.

Kui linna avastusretke peale kõht tühjaks läheb, siis on ka selles vallas valik lai. Ameeriklastel on kõik – nii biifsteegid kui biskviidid – hamburgeri kujulised, mis teeb söögikoha valiku suhteliselt keeruliseks. Kuid kõige ameerikalikumast vaatenurgast tasub teada, et Chicagos asub üks maailma kõige luksuslikumaid McDonald’seid, mille nahksetel lamamistoolidel ja üliuhkete laudade taga tihti staare kohtab.

Ka teiste kiirtoidukettide uhkeimad ja kalleimad restoranid asuvad samas elegantses piirkonnas. Stiilipuhaste kohtade armastajaile võiks aga meeldida näiteks Ed Debevic’si 50. aastate söögikoht, kus nii mööbel kui ettekandjate riietus on rõhutatult ajastutruu ning teenindajatele on antud karm korraldus klientidega nii ebaviisakas ja turtsakas olla, kui nad vähegi oskavad. Ning oh üllatust – ameeriklasi tungleb selles kohas, kus igaühte isiklikult lauda istudes jämedalt solvatakse, massiliselt.

Enne Chicagost lahkumist nähakse ära ka veel üks tore objekt: rahvusvaheline O’Hare’i lennujaam, mida võib tema pöörasuse ja hullumeelse liikluse tõttu julgelt eraldi vaatamisväärsuseks pidada. Ka turvakontroll on siin ülihoolikas – kel maitsev pekanipähklipirukas kotis, peab kogu laadungi ette näitama, kuna koogil on omadus röntgeniaparaadis granaadi moodi paista; samuti teevad valvurid kära vööl rippuvast plastmasskihvast. Ent kui need pisiasjad on ära seletatud, võib selle kihava linna selja taha jätta ning asuda pikale, 7–8 tundi kestvale lennule tagasi Euroopasse, seltsiks terve laadung põnevaid ja säravaid mälestusi Tuulisest linnast, Ameerika ühest legendaarsemast metropolist.