Areen otsustas meelelahutustoimetuse juhilt Mart Normetilt otse küsida, mis see uus kurss siis on, millel ETV meelelahutustoimetuses sammutakse. Mitte et meil midagi Normeti vastu oleks, kindlasti mitte. Mart on muhe, intelligentne, hea huumorisoonega raadiosaatejuht, muusikakriitik, endine teleprodutsent ja täiskohaga noor isa. 

Mida su töö endast kujutab ja milliste otsustustega sa kokku puutud? 

Sisuliselt on see keskastme juhi töö, mis hõlmab bürokraatiat, eelarvestamist, kroonilist allkirjade andmist, koosolekuid, turundamist ja niipalju kui jaksu on, ka loomingulist tööd – saadete väljamõtlemist, toimetuste töös osalemist. (Mardi hääles võib tajuda põgusat igatsust kaotatud loovuse järele, millest tal ETV-eelses ajas, produktsioonifirmas Ruut töötades nähtavasti puudust ei tulnud. Kuid targa inimesena hindab ta kõrgelt elukogemust, mida praegune karjääriperiood pakub.)

Iga päev on meelelahutustoimetusel kolm tundi otse-eetrit – ­hommikul kaks tundi “Terevisiooni”, õhtul tund aega “Ringvaadet”... Pluss veel “Eesti Laul”, “Eurovisioon”, “Erisaade”, “Tähelaev”, Aunaste saade ja “Lotokolma­päev”. Nii et olla kõigi otsustamisprotsesside juures on tegelikult võimatu ja ilmselgelt ka mõttetu. ­Saadete tegijateks on ju valitud inimesed, kelle eest ei pea tööd ära ­tegema ja kelle puhul ei pea ka kartma, et nad põhimõtteliselt valesid otsuseid teeksid. 

Aga selliseid piiripealseid teemasid ja külalisi nagu strippar Marco või nõid Nastja kooskõlastatakse otseselt sinuga?

Strippar Marco ei ole ju... noh, tegelikult vist ikka on jah piiripealne. Eetiliselt ja juriidiliselt piiripealsed asjad räägime ikka läbi. Kuid ma olen seisukohal, et ei ole tabuteemasid, vaid on halb käsitlus. Ühelegi teemale ei saa kohe öelda ei. Aga tuleb lasta see terve mõistuse ja hea maitse filtrist läbi. 

Kuigi strippar Marco pole ausalt öeldes just sage külaline ETV ­ekraanil, ühe korra vist käis “Paari” saatest läbi...

Tagasiside auditooriumilt on niisugustel juhtudel vist kiire tulema? Helistab šokeeritud tädikene, kes ei suuda oma silmi uskuda...

Aga õnneks on meil rahvusringhäälingus meedianõuniku positsioon, mis on heas mõttes tänuväärne filter mõlemale poolele. Meiliaadressile meediaeetika@err.ee jõuab see kõige tulisem esimene reaktsioon. Ja Tarmu Tammerkiga räägime me ikka mitu korda nädalas. Kas või niisugustest pealtnäha väikestest asjadest nagu ­sina ja teie probleem eetris jms.

Tänapäevaste suhtlusvahendite tõttu tuleb tagasisidet tõesti ­uksest ja aknast kogu aeg, vaakumis me ei tööta. Kõik on tajutav, mis toimub. Kuigi jah, kui tädikene ei helistaks, siis ma oma tutvusringkonnast sedavõrd erineva maailmavaatega inimese mõttemaailmaga kokku ei puutuks tõesti. 

Muidugi, tuleb möönda (Mardis tõstab pead oma loomingulise ­kollektiivi eest isalikult hoolitsev juht, intonatsioon muutub, tämber vajub madalamasse registrisse, järgnev öeldakse otse diktofonile, mitte enam intervjueerijale teisel pool lauda), et ikka positiivset tagasi­sidet tuleks rohkem anda, sest see on saate­juhtidele tiivustav. Ma usun, et positiiv­sus ja kiitus viivad oluliselt rohkem ­edasi kui negatiivsus ja maha­tõmbamine. Teletöötaja on loominguline inimene, ta läheb krampi ja tõmbub kaitsesse.

Kõrvalt vaadates tundub tõesti, et ETV on lausa institutsionaalselt krampis... 

Kui mind ETVsse tööle kutsuti, küsisin nõu eri inimestelt – kaasa arvatud Urmet Koogilt, kes oli just läinud Päevalehest sinna uudistetoimetuse juhiks. Ta ütles kohe, et põhiline asi, millega tuleb arvestada, on see, et sa oled kogu aeg kõigil hambus. Ja nii ongi – me oleme hambus nii tädi Maalil kui riigikoguliikmel ja seda absoluutselt kogu aeg! 

Ega see vist loomingulisusele väga kaasa ei aita? 

No täpselt – kui kultuuritoimetus teeb maailmas esimest korda kahel kanalil ooperi esietendusest ülekande ja pärast võtab Eesti ainukene riiklik kultuurileht sind selle eest peksta, siis kuul pähe. Ja mitte meile, vaid neile kriitikuile. Selle asemel, et rõkata ja mõelda, kuidas siit nüüd veelgi ägedamalt edasi minna, hakatakse otsima vigu ja ebakõlasid.

Pärast niisugust retseptsiooni – kuigi maailma meedias ja professionaalide seas oli see valdavalt ikkagi positiivne – ei tahakski enam midagi suurt ja vägevat teha. Kriitik võiks olla heas mõttes suunaja – aga kui sa saad ainult selle suuna, et ole konservatiivsem ja ära jumala eest riski, siis ei toimu ju mingisugust arengut. 

Marko Raat viitas nädal tagasi Areeni kaaneloos samuti meie ülikonservatiivsetele kultuuritoimetustele, kes ei taha muutusi tunnistada. 

Jah, täiesti nõus. Eks praegu on ju kogu meedias selline muutusterohke aeg. Meedias laias mõttes. Vana meedia – paber ja tele – rapsib ja rabeleb kõvasti. Ses mõttes on rahvusringhäälingul isegi hästi, et veebi on päris jõudsalt arendatud. Ta pole küll võib-olla pauguga number üheks tõusnud, aga ta ronib väga hästi, külastatavus kasvab. See on kahtlemata ringhäälingu tulevik. Seetõttu käib ka Euroopas tihe lobitöö selle vastu – suured kommertskontsernid üritavad otsustajaid veenda, et miks peaks rahvusringhääling tegelema niisuguste asjadega nagu veebiarendus jne. Minu seisukoht on, et absoluutselt peab. 

Keegi tegelikult ju ei tea, milline on meediatarbimine kolme või viie aasta pärast. Ja missugune on ta siis Eestis – kas ta areneb korrelatsioonis ülejäänud maailmaga või mitte. Aga praegu tuleb ikkagi ajaga kaasas käia – ERR on kõikide programmidega Facebookis, “Terevisioon”, Aunaste ja mitmed teised on Twitteris. Kuigi nende jälgijaskond ei ulatu kümnetesse tuhandetesse, on see ometi väga mõnus otsesuhtluse kanal tegijaile. 

Aga kas ETV, kes noori teleka ette meelitada eriti ei suuda, ei võiks seda noort inimest siis aktiivsemalt veebi sisuloomes ära kasutada – kuulutada välja videovõistlusi, auhinnaks kord nädalas “Ringvaate” ekraanile jõudmine, jms... See ehk looks eelduse ühiskondliku sidususe kasvatamiseks.

Muidugi peaks seda tegema! Ja ­mõneti see ongi mõru absurd, et me seda ­ikka veel ei tee. See on küll koht, mis ­näitab hästi kätte, kus on ETV probleemid. Siinkohal tuleb näiteks kiita Kanal 2, kus kas või “Reporteri” keskkonnas niisugune kontendi ­kasutamine on juba hästi tööle saadud ning aastavahetusel oli neil ­ekraanil veebist leitud talent oma huumoriprogrammiga. 

Oleks normaalne, kui ETV oleks avangardne, uuenduslik ja kõigis asjus n-ö standardi kehtestaja nagu BBC. Aga selleks, et sinna jõuda, tuleb kõigepealt teistele järele jõuda. Alles siis saab ­ette minna. Nii et praegu me ­tegeleme meelelahutuse valdkonnas küll sellega, et üldse järele jõuda. 

Kas või näiteks nii lihtsa asjaga nagu olla näoga inimese poole – ETV oli väga pikki aastaid näoga pigem riigi ja institutsioonide poole. Aga “Ringvaate” tulekuga ja AK inimnäolikustumisega on see trend pöördunud. 

Võtkem või Aunaste saade! Räägime kõige põhimõttelisemast asjast, mis inimestel on – suhetest! Aga siit on veel pikk maa minna järelejooksikust diskursust loovaks uuendajaks. 

“Näoga inimese poole” kõlab hästi. Tundub kõrvalt väga lihtne soovitada, et rääkige siis ka erialainimesega, otsige liitlasi loomeliitudest ja -ühingutest, et töötada välja see ennenägematult kihvt kirjandussaade või innovaatiline suundanäitav filmisaade... 

Meil on väga ägedate kirjandussaadete ideed lauanurgal täiesti olemas – kuni ­Kivisildniku välja­mõeldud radikaalse kirjandussaateni välja. Aga siin on küsimus ressursis – kas me suudame iga valdkonna jaoks saate välja tuua ja kas siis, kui me igaühe jaoks ei jõua, kas siis kanal paistaks kuidagi vildakas välja. Ses mõttes on “OP!” nagu kirik keset küla. 

“OP!” küll, aga see on ju ka lihtsalt üks tempokate sutsakate tulistamine ilma suurema süvenemiseta, mis samuti jätab kuidagi pealiskaudse mulje.

Eks me tajume seda ise ka. “­Ringvaate” lisandumisega tuleb see nüüd eriti hästi välja, et kanal on läinud väga magasini­keskseks. Meil on hommikul magasin ja õhtul magasin, mis tegelikult on ­fine, sest nii on hommikul ja õhtupoolikul mõnus infot tarbida – aga siis on meil veel kultuurimagasin ja keskkonnamagasin ja maamagasin ja muusikamagasin... Siin on mõtlemise koht küll, aga ma ei ole kanali juht, nii et ma ei hakka seda pikemalt kommenteerima. 

Kuid eks siin teisest küljest tuleb see meie missioon ka välja – mis on ühtlasi meie õnnetus. ETV-l on laias laastus poolteist kanalit – ETV 2-l on äärmiselt vähe oma programmi, kuna ta on n-ö kanal jumala armust. Nii et põhimõtteliselt jätkub olukord, kus me peame rahuldama absoluutselt kõiki ühiskonnagruppe ühe kanali raames. Mis on absurdne ülesanne. 

Raadiokanalitel on näiteks mõnevõrra lihtsam – Klassikaraadio ja R 2 pakuvad ikka üsna hea võimaluse eristamiseks. No kujuta ette, kui Vikerraadio sees peaks olema veel R 2 ja Klassikaraadio ja mõnda aega tagasi oleks seal pidanud olema ka Raadio 4 venekeelsele kuulajale... Nii et tänu ETV 2 tulekule on mõningane vabanemine juba tekkinud – venekeelsed saated koliti sinna, sporti saab liigutada kahe kanali vahel vastavalt aktuaalsusele. Aga kuna teine kanal on nii tilluke, siis käib kogu tants esimese ümber. 

Ja see ongi üks põhjus, miks meil on nii palju magasine – nad ei ole nüüd ka päriselt linnukese kirja saamise pärast, aga see on meie püüd ja tahe rääkida kõikidest valdkondadest.

Reflekteerida Eesti tegelikkust piisava põhjalikkusega – kui laenata Hagi Sheini sõnu.

Ma tänan. Muidugi oleks kanali kuvand huvitavam, kui nende magasinide asemel oleksid konkreetsed ja läbimõeldud teemasaated. Kus keskendutaks konkreetsetele valdkondadele. 

“Vabariigi kodanikud” on selles mõttes nagu kompromiss-formaat, kuna ta tegeleb ­ühiskonnateemadega laiemalt ning võib endale lubada ­väga erinevate valdkondade teemadel debatte. 

Oleme mõlemad nõus, et pole halbu teemasid, on halb käsitlus. Sestap ei peaks ETV ju näiteks seksiteemat põlgama. Millal võib oodata ekraanile praktilise kasutamisväärtusega samastumisvõimalust pakkuvat seksisaadet?

5. märtsil. 

??? 

Aunaste “Mida teie arvate?” erisaade. Läheb eetrisse mitte kell 8, aga kell 10 õhtul, kui lapsed juba magavad. 

Olgu, aga oskad sa öelda, miks a) arukaid ja silmapaistvaid naisi on saatejuhtide hulgas nii vähe ja b) miks neid ka saatekülaliste hulgas on ikkagi oluliselt vähem kui mehi? 

Ei tea jah. Sellega on igavene jama. Ühtegi naiskoomikut ka ei ole Eestis, mis on ju tõsine puudujääk. Tegelikult on see küsimus pigem soouurijatele ja Barbi Pilvrele. Ma olen ise seda fakti nentinud ja lubanud oma tütrest kasvatada esimese naiskoomiku. See on mu ainuke panus. 

Külalistega... Äkki on asi tõesti selles, et mehed on edevamad? Kui ma Ruudus tegin “Kahvlit” ja “Koosolekut”, siis mäletan väga hästi, et me tõesti iga kord tahtsime saatesse naisi, aga lõpuks oli ikka mees-mees-mees-mees. 

Väga hea jutuga, enesekindlaid, silmapaistvaid naisi napib ekraanil. Ma küll julgustaksin naisi pead ­tõstma – naistel on meestest parem haridus, nad on empaatilisemad ja nutikamad ja ilusamad...

Aga hea huumori juurde tagasi tulles – aina küsitakse, et miks “Tujurikkuja” ei võiks olla iga nädal eetris ja “Ärapanijale” konkurentsi pakkuda.

See on puhtalt ressursside küsimus: aeg, raha, ideed. Nad valmistasid seda aastavahetuse pooltundi pool aastat ette. Seda iga nädal teha on utoopialähedane, selleks peaksid nad olema tele palgal ja meeskond mitukümmend korda suurem. Nautigem pigem seda, et on, mida oodata. Üht aastalõpu tujurikkumist. 

Aga näiteks Kanal 2 “Ärapanija” on sarnane formaat sellega, mida me siin sinuga praegu teeme – istume kahekesi laua taga – ei ole nagu ­eriti kallis, eks. Ses mõttes on “Ärapanija” formaat väga turvaline, odav ja igavene. Teemadest ka puudust ei tule.

Aga siis võiks prioriteetses “Ringvaateski” pisut rohkem nalja teha? 

Võiks. Mulle nali meeldib väga. Aga see on nüüd küll saatejuhtides ­kinni. Kuidas sa seda mõtled, et kutsume külalise saatesse ja hakkame tema kulul nalja tegema või? See ei ole just väga hea toon. 

Kuid selle kallal me igatahes töötame, et need nüansid, värvid ja varjud paika saada, et oleks irooniat ja oleks skepsist ja rohkem konteksti. Me just lõime siin kokku ükspäev, et “Ringvaate” saatest on tänaseks ­läbi käinud 800 teemat. Kriitikas on miskipärast meile külge kleebitud mingisugust nõidade- ja esoteerika-armastust. Andke andeks, aga see on ausalt öeldes solvav! Nende 800 teema hulgast on nõidadega seotud olnud täpselt 4!

Võis küll juhtuda, et nõiad sattusid eetrisse lähestikku, sest üksvahe olid nad ühiskonnas n-ö väga püsti, neist inimesed rääkisid, tänu ­naaberkanali populaarsele saatele. Võib muidugi mõelda, et ju siis valitud kõneviis ei olnud piisavalt avalik-õiguslik. Aga ma ei arva küll, et sellest ei peaks rääkima. Tuleb olla sallivam ja tolerantsem teistsuguse suhtes.

Meedias materdatakse teid peamiselt just selle “inimlikustumise” pärast. Arvamusliidrite ootused ja ETV enda ideaalid on üksteisest päris kaugel? 

Vaata, see kujutelm ETV elitaarsusest – selle ma tahaksin küll siinkohal vaidlustada. Kui ETV oleks elitaarne nišikanal, siis ta pandaks suhteliselt kiiresti kinni. Televisiooni tegemine on kallis ja keegi ei jõua Eestis nišitelevisiooni, kus oleks ainult süvasaated, üleval hoida. See ei ole jätkusuutlik. 

Samas on elementaarne, et igasugune lollus ei pea kommentaari ja selgituseta ekraaniaega saama

Teine nägemus on ETVst kui muuseumist – säilitav, konservatiivne, kogu see “püsiväärtuste” jutt sinna juurde. Ainult see suund on samuti selge ummiktee – see kanal oleks surnud kanal. Eriti tänapäeval, kus kõik muutub nii kiiresti, ei saa lihtsalt hoida jalga piduripedaalil. 

Normaalne oleks, et avalik-õiguslik kanal loob ise standardeid – nii nagu “Tantsud tähtedega” on BBC toode, nii nagu “Robinsonid” said alguse Rootsi avalik-õiguslikust televisioonist... 

Mu meelest on väga kõnekas, et Ken Saan käib praegu seitsmenda korrusega kohtus ja teisel korrusel minuga juttu ajamas. Ken on ETV täielik vastand. ETV on suur, korrastatud ja aeglane; Ken Saan on pisike, stiihiline ja kiire. Väga viljastav on lasta vahepeal “sobimatuid” isiksusi ja ideid ukse vahelt sisse. Tema välja ­mõeldud projekt Kenyas Eesti filmiklassikat kohalike staaridega taaslavastada – ägedamat kultuurisaate ideed ei ole ma ammu näinud. Seal toimuks tõeline heas mõttes tsivilisatsioonide kokkupõrge. Ja see on õudselt mage ­lugu, kui me seda ära ei tee. Praegu on see konkreetselt raha taga. 

Aga nagu ikka – asjad käivad siin majas nii, et kõigepealt peab olema leib laual – et oleksid uudised, et oleks kultuurimagasin, et oleks see valdkond ja teine, ning midagi ootamatut pääseb ekraanile, kui siis midagi üle jääb... Enamasti ei jää. Ja siin on tegelikult mingi süsteemne viga sees. 

Ma kasutan nüüd ühtlasi võimalust ja uurin, kas ETV võiks ka kokandus-aiandushuvilist inimest millegagi lähitulevikus rõõmustada. 

Priit Kuusel on iseloomuga kokasaate idee täitsa olemas. Mis seal aiandussaates peaks olema? 

Võtke BBCst eeskuju, seal peaks olema mängulisust, väike võistlusmoment... 

Mängulisus! Võistlusmoment! Novot! Tahad ikkagi ka kommertsväärtusi! Kusjuures see sinu viimane remark on väga ilmekas. Nii see kahjuks ongi, et kui sa ütled sõna “mänguline” või “võistluslik”, siis tuleb kohe pahandus – see ei olevat teps mitte avalik-õiguslikule televisioonile sobilik, see ei olevat väärikas. Aga inimesed tahavad!

Ela ja tööta nüüd siis sellises olukorras! 

ERR on Eesti kõige raskemini juhitav organisatsioon

Täpselt 666 töötajaga ERR on minu meelest üks kõige keerulisemaid organisatsioone, mida juhtida. Esiteks on paljud töötajad loomingulised inimesed, ja loominguline inimene on teatavasti ka natuke hull. Lisaks töötab siin veel väga palju ajakirjanikke, kes oma loomuselt on äärmiselt sõltumatud ehk siis teisisõnu juhitamatud. Proovi siis juhtida organisatsiooni, kus on palju loomingut ja palju sõltumatust, mis võib väga kergelt juhtide vastu pöörduda. Võib öelda, et Rahvusringhääling on tõeline tippjuhi unistuste töökoht.

Mart Normet

Kriitikanooled

? “ETV kui Rahvusringhäälingu esindaja peaks olema kõrgkultuuri oaas, kust trendisõltumatu ja iseseisva mõtlemisvõimega televaataja saaks aatelist ja kõlbelist kosutust.” 

Eero Laidre, Delfi, 2. oktoober 2009

? “Rahvusringhääling ei täida oma avalik-õiguslikku funktsiooni just kõige paremini, kui mitmekesise ning vaatajat hariva programmi asemel tuuakse eetrisse üha enam lobisevaid päid ning tühja-tähja.”

Delfi juhtkiri 25. august 2009

? “Selle asemel, et ujuda turumajanduse diktaadi järgi toimivas telemeedias vastuvoolu, käitub Eesti Televisioon hämmastavalt kergemeelselt: ekraanile tuuakse meelelahutustooteid, mis peaksid justkui konkureerima kommertskanalite saadete vaadatavusega. ETV ei pea müüma reklaami, mistap jääb arusaamatuks jätkuv paanika vaatajate arvukuse pärast.” 

Margot Visnap, Sirp, 18. detsember 2009

? “Ringvaade” on omamoodi kriisiaja saade, sest sama, igal õhtul korduv saade on odavam kui erinevate saadete komplekt. See on nn mass-tootmise efekt. See on ka meediakillustumise aegne saade, sest vaataja ei viitsi oodata päevi oma lemmiksaate vaatamiseks.”

Ilmar Raag, EPL, 5. september 2009

? “Avalik-õiguslikes programmides eetris olevad meelelahutussarjad liidavad peresid, tõstavad ausse ühiseid väärtusi ja aitavad koos rõõmu tunda.”

Hanno Tomberg, Postimees, 28. detsember 2009

? “Kuidas saab rahvusringhääling täita oma ülesannet avaliku mõtteruumi hoidja ja arendajana, kui meie vaatajaid jääb järjest vähemaks?”

Hanno Tomberg, Postimees, 28. detsember 2009

? “On selge, et Eesti avalik-õiguslik ringhääling vajab vastukaja, professionaalset analüüsi, dialoogi ega tohiks käituda nagu “püha lehm”, kelle kohta ei tohi sõnakestki poetada.” 

Margot Visnap, Sirp, 4. veebruar 2010

? “Teeb murelikuks, et mitmed rahvusringhäälingu nõukogu ja juhtkonna liikmed on tulnud kommertssüsteemist ega pruugi tajuda, mida avalik-õiguslik institutsioon endast kujutab.” 

Maarja Lõhmus, Sirp, 4. veebruar 2010