Kõige kummalisemad elumajad
Arhitektuur korraldab elu. Inimesel on alati sisemine mina, kuid oleks ekslik väita, et vaimuelu ei ole seotud füüsilise ruumiga. Koht mõjutab meie igapäevaseid tegemisi tahes-tahtmata. Kütmata toas peab kampsuni selga toppima, haisev prügikott tasuks heaga välja viia, õhukese seina taga kõvasti makki kuulavad naabrid ei lase rahus lugeda jne. Seevastu kaunis vaade laseb meelel puhata, mugavas voodis on parem uni ning käepäraseid esemeid on hõlpsam käsitseda.
Olgugi et arhitekt vorbib arendaja ettekirjutusi silmas pidades kindla suurusega kodusid, kujundab ta samal ajal materjali valides, tubade paigutust määrates, valgust suunates alati ka peresuhteid, rahulolu, stressi, uhkustunnet.
Teadlikke, inimhingede inseneridest arhitekte on olnud päris palju. Neist markantseim, funktsionalimi isa Le Corbusier leidis, et maja peab töötama nagu masin ning hubasus, mälestused ja muu selline on kodanlik igand. Tehnitsistlikust esteetikast lähtuvalt pakkuski ta välja mitmeid lahendusi, mille hulgast võiks esile tõsta kuldlõikel põhinevat proportsioonisüsteemi "Modulor" (1948). Nimelt arvas arhitekt, et vastavalt 1,83 meetri pikkusele ideaalsele inimfiguurile peaks standardiseerima ka ehitusosi. Le Corbusier kasutas seda "moodulit" näiteks Marseille's korterelamu (1952) juures, laiemat rakendamist võte aga liigse piiratuse tõttu ei leidnud.
Le Corbusier kaasaegne Margarete Schütte-Lihotzky töötas aga väikekorteritele mõeldes 1926-27 välja niinimetatud Frankfurdi köögi, mis vabastas naise mõttetust askeldamisest. Ka täna värskena mõjuvas lahenduses on kõik käe-jala juures: perenaise elu teevad hõlpsamaks sisseehitatud kapid, valamu ja pliit, kergesti puhastatavad tööpinnad, siinil liikuv valgusti.
Seevastu postmodernismis on ruumi puhul rõhutatud mitte otstarbekust, vaid tähenduslikkust (sümboolsus, viited ajaloole, kontekstile). Näiteks oli ameeriklase Peter Eisenmani varasemates majades, nagu Vermonti osariigis Hardwickis piknevas elamus (1970), peaaegu võimatu elada: elutoa põrandas laiutas auk, magamistoa keskel paiknes sammas, trepp ei viinud kuhugi jne.
Nõukogude aja ühiskorterid ilmestasid lisaks majanduslikule kitsikusele naiivideoloogilist tahet panna inimesi sundkorras koos tegutsema: sööma, pesu pesema, koristama, lapsi kasvatama. Tegelikkuses hakkasid aga inimesed kommunalkades privaatsust hoopis kiivamalt kaitsma ja naabritest võõranduma.
Selle loo kirjutamiseks sain mõtte kultuurisaate "OP" preemiate väljaandmisel, kus auhinna pälvinud arhitektidega vesteldes selgus, et ovaalse kodu omanikud murravad pead, kuidas õpib nende tita ilma seina toeta käima. Pole ühtki nurka, millest kinni hakata. Mööbli abiga, arvasin siis mina, aga mine tea. Igal juhul onnides ja igludes kasvavad siiani üsnagi tavalised kahel jalal liikuvad olendid.
