Geenidega on Maris Jessel küll vedanud. Eriti emapoolses suguvõsas – Jesse loetleb – on harjumus elada üle 90 aasta. Kes on 92, kes 96, kes käib 98ndat. Võib-olla sellepärast ei pea Jesse ka muretsema, kui reede ennelõunal 11.30 võtab kohvikus vaagnatäie hautist, peal sõrmejämedune juustukiht.

„Kaloreid ma ei loe,“ möönab Jesse. Sööb, mida tahab. Toidu osas üle ei mõtle. Tööle sõidab autoga, mitte jalgrattaga. Jõusaalis või terviserajal igal vabal hetkel ei rassi. Karsklane pole.

See ei tähenda siiski seda, et Jesse elaks lausa ebatervislikku elu. Näiteks suitsu ta ei tee, pole kunagi isegi proovinud. Nagu ka narkootikume. Isegi kanepit mitte. Londonis koolis käies õppis küll ära tundma kanepisuitsu lõhna, aga ütles ei.

Kõik tervisereformid – ­muutused alkoholipoliitikas, ­tubakavastane võitlus, e-sigarettide temaatika, suhkur ja magusad söögid-joogid, solaariumite piiramise idee ja palju muud – on Jesse tegu. Diplomaatiliselt tuleb küll lisada, et eks need asjad on ikka meeskonnatöö, mitte ühe persooni looming, aga igal juhul saab Jesset nimetada Eesti rahvatervise näoks. „Kui Riina Raudne tuli alkoholivastases võitluses pildile, oli see suur kergendus, muidu oli tõesti nii, et ainult üks nägu kogu aeg esil,“ ütleb Jesse ka ise.

« Avalehele 17 Kommentaari