Kõik armastasid Paul Petrovitšit
Kui sakslased jätsid 1944. aastal Eesti maha, õnnestus suurmeister Paul Kereselkoos perekonnaga Rootsi põgeneda. Pärast sõja lõppu asusid nad Helsingisse, mis on Eestile keeleliselt ja kultuuriliselt lähim riik. Keres kordas Hispaanias Aleksander Alehhinileväljakutset tiitlimatšiks ning too nõustus. Hollandi malesponsorid leidsid selleks raha, tingimusel, et võitja mängib kuus kuud hiljem maailmameistrimatši Max Euwega. Sõjaaegsetel turniiridel oli Keresel Alehhiniga raskusi (kolm kaotust, kolm viiki – KK), sest Kerese elu oli õnnetu, aga nüüd oli ta elu ilusti paigas ning Alehhinil tervis kehv. Algul pani vana tšempion vapralt vastu, aga varsti oli selge, et matši võidab Keres. Stalin ja Botvinnik helistasid Keresele, et kutsuda ta tagasi oma "tõelisele kodumaale", Nõukogude Liitu, aga Keres keeldus.
Järgmises matšis Max Euwe vastu säilitas Keres maailmameistritiitli, kolme aasta pärast kaotas aga Helsingis toimunud maailmameistrimatšis FIDE ametlikule pretendendile Mihhail Botvinnikule. Tiitlit ei võitnud ta enam kunagi tagasi, aga jäi väga tugevaks suurmeistriks, mängides vaid lääne turniiridel.
1968. aasta Lugano maleolümpial saavutas Keres Soome võistkonna esimesel laual isiklikus arvestuses teise koha ja loobus arstide soovitusel seejärel võistlusmalest. Ta pöördus oma vana armastuse, kirimale juurde ja võitis seitsmenda kirimale maailmameistriturniiri, mis algas 1972. aastal. Võitis ka kaheksanda, olles sel moel ainus maletaja, kel on see kaks korda järjest õnnestunud.
1990ndate alguses sai Eesti oma iseseisvuse tagasi ja Keres saabus koos perekonnaga juubelduste saatel kodumaale. Keres nimetati presidendiks, spetsiaalselt tema jaoks loodud au-riigipea kohale, ning ta jäi selleks kuni oma surmani 1995. aastal.
Mis see siis on? Ainult unistus.
Võimalik maleajalooline stsenaarium, kui… kui Kerese perekonnal (ja Friedebert Tuglase ja Tiit Kuusiku perekonnal, kes koos Kerestega 1944. aasta sügisel Haapsalu rannal asjatult paati ootasid) oleks õnnestunud Rootsi põgeda. See stsenaarium ei pärine siiski meie kodumaiste, oma suurmehe kummardamises segi läinud fantasööride peast, vaid tuntud maleajakirjaniku, kirimale ajakirja Chess Mail peatoimetaja Tim Hardingi sulest. Maleilm mäletab Kerest.
Kas "trofeesuurmeistrit" tõrjuti?
Aga tegelikult: kui Keresel oleks õnnestunud asuda teisele poole raudeesriiet, kas ta oleks siis saanud maailmameistriks? (Tagantjärele on tema turniiritulemuste põhjal välja arvestatud tema 1940.–50. aastate võimalik ELO koefitsent ning leitud, et ta oli tollal maailma tugevaim.) Kerese vahest lähedasim lääne sõber, eksmaailmameister ja FiDE president Max Euwe, kelle Keres oli 1940. aastal kahevõistluses alistanud, on pidanud seda tõenäoliseks. Sama usub ka Iivo Nei. "Siis poleks ju Keresel neid üleelamisi olnud, millega tal tuli Nõukogude Liidus kokku puutuda. Mihhail Botvinnik võitles oma vastaste vastu ju igasuguseid võtteid kasutades."
Ülo Tuuliku väitel on maletaja lesk Maria Keres avaldanud Valter Heuerile küll teistsugust arvamust: Botvinnik oli erakordselt süsteemne valmistuja. Ja ka kõige halastamatum. "Muide, kui Botvinnik valmistus võimalikuks maailmameistrimatsiks Alehhiniga, oli tema nõudmiste seas ka salajane treeningmatš Paul Keresega," kinnitab Tuulik. Alehhin suri ootamatult 1946. aasta märtsis ja nii ei saanudki ta enam oma tiitlit kaitsta.
Kas Nõukogude riik eelistas "trofeesuurmeister" Paul Keresele maailmameistrina mõnd läbinisti oma maletajat, näiteks Botvinnikut, kes tavatses ennast "läbinisti nõukogude inimeseks" kutsuda? Tundub, et mingit põhimõttelist otsust polnud. Heuer on viimasel ajal kaldunud arvama, et otsest survet Keresele ei osutatud. Kaotusettepanekut, millest ei saa keelduda, organid ei teinud. Botvinnik kirjutab oma mälestustes, et "mõned ringkonnad" eelistasid Kerest. Vastutavatele seltsimeestele võis mõjuda ka Kerese, kelle maneerid olid nagu Inglise ministril ja riietus ülihoolitsetud, inimlik võlu. Botvinnik oli raske iseloomuga juut ning sõjajärgsel ajal hakkasid juudid seltsimees Stalinile üha vastumeelsemaks muutuma. Nõukogude ladvikus oli malehuvilisi, kes hindasid Kerese talenti ja arvasid, et teda kui võimalikku tulevast maailmameistrit võib riigile vaja minna.
Heitlused ametnikega
Teiselt poolt ei saanud ebaõnnestunud põgenik Keres ennast Nõukogude kodumaal ka kuigi hästi tunda. Tema seisund oli ebakindel. 1944 kuulati ta julgeolekus kolm korda üle. Kerest toetas kohalik parteiboss Nikolai Karotamm, 1945 kirjutas ta kirja Molotovile ja kuigi see jäi vastuseta, sai ta kodustel turniiridel siiski osaleda. Maria Kerese mäletamist mööda käinud neil kodus heade maneeridega julgeolekukindral, kes kinnitanud: võite olla oma mehe saatuse pärast mureta. Esimesele sõjajärgsele tippturniirile Groningeni 1946. aastal Keres ometi ei pääsenud.
"Idüllilises väikeriigis" (nagu on kuskil kirjutanud Boriss Spasski) kujunenud Keres pidi ennast nõukogude süsteemi hammasrataste vahel ebamugavalt tundma – isegi kui need ei pitsitanud teda tingimata rohkem kui teisi. Välismaale turniirile pääsemine otsustati sageli viimasel hetkel ja 1969 tabas teda seoses kohtumisega Tšehhi sõpradega aastane välismaal mängimise keeld.
Siiski oli Kerese pidev teiseks jäämine korduvalt väga napp või seotud koguni ebaausate asjaoludega. Iivo Nei meenutab, et 1962 pretendentide turniiril kaotas Keres partii Paul Benköle, keda oli enne korduvalt võitnud. Ilmselt šokeeris Kerest Benkö ettepanek partii saja dollari eest ära osta. Seejärel kaotas Benkö viimases ringis heast seisust konkurent Gellerile, lasi aja üle minna. Oma viimase võimaluse mängis Keres maha 1965. aastal matšis Spasski vastu, kui mängis viimase partii palavikuga. Pidi tingimata võitma, aga kaotas. Sekundant Nei sõnul oleks ta võinud partii edasi lükata, aga ei "ei tahtnud Borja suhtes teha midagi, mis mõjunuks intrigeerimisena". Nei arvates andis ka tervis tunda ja sisemiselt oli ta siis juba maailmameistritiitlist loobunud. Kaotus Spasskile tõi kaasa vabanemise 27 aastat kantud tiitlipretendendi koormast. Kaotusi talus Keres stoiliselt, ainult kõrvalestad lõid natuke õhetama. Pärast käest libisenud maailmameistritiitlit ütles kodustele leebelt, et "teine kord läheb paremini".
Botvinnik on kirjutanud, et turniirimängijana Keres vaevalt et kellelegi alla jäi. "Arvan, et kriitilistel hetkedel tuli tal puudu iseloomukindlusest. Kui ta tundis äärmiselt tugevat survet, mängis ta lihtsalt alla oma võimeid."
Analüütik ja mängur
Kas Keresel oli ka malelisi nõrkusi? Botvinnik ütleb, et Keres ei armastanud kinniseid avanguid. Vanamoodsaid avanguid nimetab ka suurmeister Wolfgang Unzicker. Hiilgava kombinaatori suurim nõrkus oli positsioonimäng, arvab Spasski. Iivo Nei pole nende hinnangutega nõus ja leiab, et Keres oli universaal – ühtaegu akadeemiline analüütik ja kirglik mängur –, kellele mingit konkreetset puudust on raske ette heita. Ning erakordse töövõimega. "Selline oli lihtsalt saatus," võtab kokku Vassili Smõslov. "Kerese saatus oli niisama ülekohtune kui tema rahva oma," lisab Spasski.
"Milline oli Kerese iseloom?"
"Hea küsimus. Minu mees oli kinnine, kuigi tal oli üle maailma palju sõpru," vastab Maria Keres maleajakirjale Karl (2/2004). (Muide, see ajakirjanumber on tervenisti Keresele pühendatud, siin on intervjuud maletaja lähedastega, kolleegidega ning hulk põnevaid artikleid. Miskipärast on tüüpiline, et lugusid meie suurmeestest kirjutavad välismaalased ning nii on see värske ja tabavalt sõnastatud teave Keresest kättesaadav vaid võõrkeeles.) Keres ei armastanud ka oma reisidest kodus eriti rääkida, Maria pääses kaasa vaid mõne korra. "Vahel Maria helistas mulle ja küsis, kas ma tean, mis on Paulil järgmisel nädalal plaanis," meenutab Nei.
Iseloomustades noort Kerest, räägivad kaasvõitlejad "Suurest Vaikijast", vahel lausa "Kivist külalisest". Selge see, et euroopalike härrasmeeste hulka sattudes pidi käsitööliste poeg ennast ujedalt tundma. Kui teised läksid naistesse, vabandas Keres, et tahab hommikul vara loomaaeda minna. Bridži mängis siiski poole ööni. Ning oli suurepärane tennisist.
Vanemaks saades muutus Keres avatumaks, sai ilmseks tema vaimukus. Viisakas ja korrektne oli ta niikuinii. Nei arvates nõukogude keskkonna jaoks isegi tarbetult džentelmenlik. Vahel oli veidi naiivseltki usaldav, arvates inimestest ikka pigem head kui halba.
Kerest on iseloomustatud superlatiividega. "Ta oli malemaailma helgeim isiksus," kinnitab Heuer. "Ta oli maleilma paavst, keda ma armastasin pojaliku armastusega," kinnitab Spasski, öeldes ennast imetlevat nii Kerese moraalseid hoiakuid kui ka mängukultuuri.
"Ühed hooramajad mõlemad"
"Ma arvan, et Keres ei lugenud filosoofiat ega klassikalist kirjandust," ütleb Ülo Tuulik. "Välismaalt ostis ta detektiivromaane. Kerest huvitasid muusika ja tehnika." Tehnikaarmastusest kõnelevad ka tema autod: ENSV oludes ennenägematu Rambler ja hiljem punane sportauto. Keres oli keeleandeline, oskas korralikult saksa, inglise, vene keelt, sai hakkama ka hispaania ja rootsi keelega. Raha teeniski eeskätt kaastööga välismaa maleajakirjadele. Oli praktiline, teadis omaaegset lennuliiklust peast nagu tänapäeva reisitoimetajad ning oli suurepärane delegatsioonijuht. Vana vingamehe Botvinniku vastu mitte viha pidades hankis Keres talle suvila jaoks moodsa keskküttesüsteemi. Väliselt oli alati kannatlik, sõbralik ja viisakas, mitte kunagi oma tähtsust rõhutav. Ja muidugi kena mees.
Sellisena oli Keres Eesti saadikuna – olukorras, kus peamiselt ainult üht eestlast välismaal tuntigi – ideaalne. Koduse publiku jaoks isegi natuke liiga ideaalne, sest üldise infopuuduse õhkkonnas läks lahti jutt, et tema kaotatud partiid tulenevat joomahoogudest. "Mõni mees oleks ühiskondliku surutise ja isikliku elu löökide tõttu – kolmas laps sündis Downi sündroomiga – muidugi jooma hakanud, aga Keresel polnud selleks mingit kalduvust," kinnitab Iivo Nei.
Keres ei teinud mingeid poliitilisi järeleandmisi, parteisse ei astunud. Iivo Nei arvates oskasid Moskva ülemused sõltumatutest isiksustest isegi lugu pidada. Kitsamas ringis ei varjanud ta oma poliitilisi sümpaatiaid. 1946. aastal oli Keres koguni nii julge (ja ettevaatamatu), et läks ameeriklase Reuben Fine’i numbrituppa ja viimase sõnul "sarjas armutult nõukogude režiimi".
Spasski küsimusele, missugune süsteem on parem, fašism või kommunism, vastanud Keres, et ühed hooramajad mõlemad, aga "Hitleri bordell oli paremini organiseeritud kui Stalini oma".
"Kas sel oli tähtsust, et Keres oli eestlane ja mitte venelane?" uuris ajakiri Karl eksmaailmameister Smõslovilt. "Kõik armastasid Paul Petrovitšit," kinnitas Smõslov.
Allikad:
Vestlused Iivo Nei ja Ülo Tuulikuga 03.01.06.
Valter Heuer. "Meie Keres" (Tallinn, 1977).
Mihhail Botvinnik. "Eesmärgi poole" (Tallinn, 1983)
Mälestusi Paul Keresest (Koost. Merike Rõtova. Tallinn, 1983)
Karl. Das Kulturelle Schachmagazin 2/2004.
The World’s Great Chess Games, Ed. by Rueben Fine (New York, 1983).
Tim Harding "Playing the "What If " Game" (vt. http://www.chesscafe.com/text/kibitz98.pdf) – sellele osutamise eest tänan Mart Tarmakut.
Paul Keres 90
* 5.–8. jaanuarini toimub Tallinnas malefestival "Paul Keres 90". Sel puhul tulevad kohale mitmed Kerese võitluskaaslased: Boriss Spasski, Wolfgang Unzicker, Mark Taimanov, Fridrik Olafsson (kõik nimetatud kõnelevad reedel kell 9.30 Kohtu 6 toimuval Paul Kerese mälestuskollokviumil), aga samuti Anatoli Karpov, Viktor Kortšnoi, Jan Timman, Svetozar Gligori?, Borislav Ivkov, Juri Averbah, Lothar Schmid jt. Nagu kinnitab ürituse korraldaja Ülo Tuulik, olid kõik maleajaloo suurmehed kutse üle rõõmsad, keegi honorari ei küsinud, rahuldudes vaid reisi- ja hotellikulude hüvitamisega.
* Esialgu pidid Karpov ja Kortšnoi kuuldavasti esinema ka ühises teleusutluses, aga viimastel andmetel on Kortšnoi sellest siiski loobunud.
