Donetskis näiteks kandis see nime „Viis aastat DRVd – kasvame koos vabariigiga!“. Luganskis aga toimus kõigis õppeasutustes ühtne tund „Annan oma panuse, et rahvas elaks igavesti!“.

Minu Donetski sõber, kelle tütar oli 2014. aastal vaid kolmeaastane, kirjeldas mulle hiljuti sealsete koolide patriootilise kasvatuse efektiivsust. „Mäletan, et mu tütar oli lõpetanud esimese klassi, kui tuli kord maikuus minu juurde ja küsis: „Isa, kas on tõsi, et ajaloos on olnud ajad, kui Donetsk ei olnud pealinn?“

Mõlema tunnustamata vabariigi pealinnades ja teistes linnades on nende aastatega võetud kasutusele oma, vene standarditel põhinev ja vene õpikuid kasutav haridussüsteem. See on ilma ukraina klasside ja koolideta, viiepallise hindamissüsteemiga Ukrainale omase kaheteistpallise asemel ja eriomaste lisandustega, nagu Donbassi kodanikutunde tund, sõjaline algõpe ja esmaabi, kõikvõimalik Isamaa ajalugu (история Отечества).

Lõpuks on kohalike koolide parimatel lõpetajatel võimalus sõita Doni-äärsesse Rostovisse, et sooritada ühtne riigieksam koos Venemaa koolilõpetajatega ning seejärel astuda Donbassi erikvootide raames Vene ülikoolidesse.

Et astuda Ukraina ülikoolidesse, tuleb sealsetel lastel teha lisapingutusi – õppida LDRV (ЛДНР – ühisnimetus Luganski ja Donetski rahvavabariikide kohta) koolide kõrval kaugõppes Ukraina koolides, võtta järeleaitamistunde ukraina keeles ja ajaloos, vanemates klassides sõita kontrollpunktide kaudu Ukraina kontrollitavale territooriumile, et läbida seal väline sõltumatu hindamine ning suurte soodustustega, kuid siiski sisseastumiseksamitega astuda sisse „Ukrainasse“.

Isehakanud vabariikide põhiseadustes on ukraina keel kirjas teise riigikeelena, kuid mingit asjaajamist selles keeles ei toimu ja kõik ukraina koolid ja klassid on aastatega viidud üle vene õppekeelele. Üleminek kestis 2014. aastast 2016. aastani.

„2014. aasta lõpus olid veel meie programmid ja 2015. aastal jätkasime kõigi õpikute ja programmidega,“ räägib Tatjana Pavlovna, ühe Donetski ukraina õppekeelega kooli nüüd juba endine algklasside õpetaja.
MEIE VALIK ON VENEMAA: Patriootlik agitatsioon Donetskis.
Foto: Spektr. Press

„Loodusõpetuses ja ainetunnis nimega „Mina ja Ukraina“ kästi päevikutes asendada sõna „Ukraina“ sõnaga „Donbass“. Tuli välja täielik jama! Õpikud on endised, aga tunniplaanis ja päevikutes sõna „Ukraina“ pole. See puudutas selliseid õppeaineid nagu loodusõpetus, Ukraina ajalugu, Ukraina geograafia ja „Mina ja Ukraina“. Meile öeldi, et kui pole võimalik asendada midagi Ukraina kohta käivat Donetski või Donbassi teemaga, siis tuleb asendada see mis tahes kodukanti puudutava teemaga. 2015. aasta septembris hakati juurutama Venemaa õpikuid, see oli juba pärast mind.“

Tatjana Pavlovna läks oma klassiga lõpuni, seejärel andis lahkumisavalduse ning sõitis ära. Ta käib regulaarselt koduses Donetskis ja palus tungivalt mitte avaldada ajalehes oma päris nime. Kõik Spektri ajakirjaniku poolt küsitletud Donetskis töötavad õpetajad palusid samuti turvalisuse huvides kindlasti muuta nende nimed ja asukohta reetvad andmed.

Loodusõpetuses ja ainetunnis nimega „Mina ja Ukraina“ kästi päevikutes asendada sõna „Ukraina“ sõnaga „Donbass“.

2015. aasta septembris, nagu juba tollal rääkis Spektri reporterile allikas niinimetatud DRV haridusministeeriumist, toodi kahe valge humanitaarabiveosega Donetskisse 1500 tonni Venemaa õpikuid.

Kooliõpe läks teisele režiimile. 2015/16 õppeaastal olid isehakanud vabariigis veel säilinud ukraina klassid ja koolid, aga 2016. aasta suvel teatas DRV haridusminister Jelena Poljakova, et vabariigis pole enam ukraina keelt õppida soovijaid. Kõik sellised klassid suleti.

Üleminekuperiood oli lõppenud ja algas õppetöö nagu Venemaal, mõnede kohalike iseärasustega.

Näiteks jäi programmi ukraina keel – üks tund nädalas. Algkoolis jagatakse see tund kaheks pooleks, esimesed kakskümmend minutit on pühendatud otseselt keelele, teine osa aga on „ukraina kirjanduse lugemine“.

Üks Donetski linna Lenini rajooni õpetaja tunnistas Spektrile, et praegu tuletab kõik talle meelde 1984. aastat, kui ta oma kooli õpetama tuli. Keskastme klassides on praegu sama hulk vene keele tunde kui Nõukogude Liidu ajal, 6–7 tundi keelt ja kirjandust nädalas.

Ukraina keele õpetajate arvu vähendati osalt sel teel, et saadeti õpetajad vanaduspensionile, suur osa noori õpetajaid aga läbisid aastase ümberõppekursuse Donetski vabariiklikus pedagoogilises täiendusinstituudis. „Kõiki kutsuti üles ümber õppima vene keeles, nii füüsikuid kui lüürikuid,“ ütles õpetaja Spektrile.

Ühe Donetski Kiievi rajooni kooli vene keele õpetaja ütles, et praegune olukord on keeruline ka vene keele õpetajatele.

„Saate aru, paljud noored õpetati ümber vene keele peale. Vanad õpetajad, kelle nõukogudeaegsel diplomil pärast „ukraina keelt“ on teise spetsialiseerumisena „vene keel“, on samuti alles ja kujunes olukord, kus kõigile soovijatele ei jätku tunde. Ning kolida Ukrainasse pole ka mingit võimalust – sellel poolel pole vene keele tunde üldse!“ rääkis Jelena Petrovna.

Jelena Petrovnal pole päris õigus, sest Donetskist 60 kilomeetri kaugusel Ukraina kontrollitaval territooriumil asuva Volnovahha linna koolides vene keelt õpetatakse, kuigi vähe – 1 üks tund algklassides, kaks tundi vanemas astmes. Vene kirjandust õpitakse väliskirjanduse raames, Puškini luuletusi samuti kui Kiplingi omi, õppida võib kas ukraina tõlkes või ka originaalkeeles – omal valikul. Mingi hulk vene filolooge on samuti eriala vahetanud.
DONETSKIS: Vana söeministeeriumi hoone Lenini väljakul. Nüüd tegutsevad seal ajalehetoimetused ja peetakse pressikonverentse.
Foto: Spektr.Press

„2015. aasta oli murranguline, mina olin jõudmas neljanda klassiga lõpule ja vanematelt juba uuriti, kes lastest läheb üle vene keelele. Meile oli antud ülesanne kõiki küsitleda, ja et kõik läheksid vene keelele üle,“ räägib Jelena Vladimirovna, üks Donetski algklasside õpetaja.

„2015. aastal me lõpetasime ukraina keeles, aga hiljem lihtsalt polnud valikut, lihtsalt öeldi: „Kõik hakkavad õppima vene keeles!“. Samal aastal tulid ka Venemaa õpikud, ja nüüd me töötame „Vene kooli“ programmi järgi. Ainsana on tehtud muudatusi seal, kus õpe puudutas Vene loodust, seal on meil nüüd Donbassi loodus. Ukraina keel on meil üks kord nädalas, aga vene keel iga päev – viis korda nädalas.“

„Kohustuslikuna on kehtestatud ainetund, mida praegu nimetatakse „Donbassi kodanikutunne ja vaimsus“. See toimub kord nädalas ja on peamiselt suunatud patriotismile. Mitte et see oleks just kõige tähtsam õppeaine, aga sellele pööratakse ülisuurt tähelepanu, ja üleüldse võeti see meie käest ära, seda annab nüüd koolidirektor,“ tutvustab Jelena Vladimirovna patriootilise kasvatuse aluste õpetamist DRVs.

„Sellist juttu, et „meie oleme Venemaa ja Putin on meie president“, seal ei aeta, põhirõhk on Donetski vabariigil ja selle pealinnal Donetskil. DRV hümni kohta on meile öeldud, et selle peavad kõik alates esimesest klassist pähe õppima. Igas klassis on seinal plakat DRV vapi, lipu ja hümniga. Mis aga jääb väljapoole koolitööd, siis iga õpilane teab, kuidas tuleb õigesti varjata kätega pead tulevahetuse korral, kust varju leida, kuidas ja kuhu minna – selline asi on ka olemas.“

Sotsiaalvõrgustikes võib vahel näha uhkete lapsevanemate poolt sinna üles pandud DRV edukate õpilaste edetabeleid. Ukraina poolt kontrollitava Donbassi osa elanike ja Ukrainast ümberasunute jaoks näevad need välja üsna eksootilised. Esiteks, seal ilutsevad neile harjumatud viied, teiseks, muu hulgas hinnatakse selliseid asju nagu „Sõjaline ja meditsiiniline algõpe“, „Donbassi kodanikutunde tund“, ukraina keel on aga liidetud üheks aineks kirjandusega. Kuid see, et Donetski elanikud panevad need edetabelid välja, eeldamata agressiivset vastust endistelt ukrainameelsete vaadetega naabritelt, näitab, kui suurel määral on nad juba harjunud neid ümbritseva tegelikkusega.

Donetskis ütleb igaüks sulle, kas ta käib läbipääsupunktide kaudu Ukrainas või mitte, väga sageli inimesed „poliitikast“ rääkida ei taha ja kiituskirju hea õppedukuse eest, kus kahepäine kotkas ja DRV sümboolika, riputatakse võrku märksa harvemini kui „apoliitilisi“ edetabeleid.

Vene kooli juurutamise aastad Donetskis ja Luganskis on toonud kaasa loomuliku tagajärje. Kaugeltki kõik Donetski koolilõpetajad pole enam võimelised andma eksameid ukraina keeles.

Ma ajasin juttu ühe Donetski Proletarski rajooni kooli vanema astme õpilase emaga. „Muidugi esineb klassivälist koormust,“ ütles Spektrile Julija.

„Meil näiteks ähvardas klassijuhataja alandada minu pojal oma aines hinnet selle eest, et ta ei käi tsiviilkaitse tundides. Isal tuli minna kooli vestlusele. Poiss õpib hästi, kaitseb kooli au ja ei viili kõrvale näiteks miitingutest. Miitingutel muide tohib mitte käia, kui vanemad esitavad avalduse, et nad pole sellega nõus. Meie tahtsime sellise avalduse kirjutada, sest mis tahes rahvakogunemised on sõja ajal siiski potentsiaalselt ohtlikud. Aga meie poeg läks sinna ise, näidates üles solidaarsust oma klassiga. Meil on ju vabariigi päeval, 11. mail suured massiüritused, enne neid on proovid, kõigele sellele kaasatakse üliõpilasi ja vanemate klasside õpilasi.“

Vabariigi sümboolikat ja reklaami kohtab Donetskis igal sammul. Kommertsreklaami on väga vähe ja suuremat osa reklaamipindadest katab pikaks ajaks üles jäetav patriootiline agitatsioon – võidupüha õnnitlused võivad olla kõrvuti juba pleekinud tsitaatidega aasta tagasi hukkunud vabariigi juhilt Aleksandr Zahhartšenkolt, oma agitatsioonikampaaniaid korraldavad paljud ministeeriumid ja praegu panevad kõik üles pilte viieaastastest lastest, kes „sündisid koos DRVga“.

Koolides noorte „zahharjonokite“ rühmi ei loodud, need ideed mattis maha Zahhartšenko ise juba oma eluajal. Kaks aastat tagasi nägime Ilovaiski koolis kooliüritustel osalemise tahvlil nooremate klasside rühmadel selliseid nimesid nagu „Sõbrakesed”, „Taibud“, „Päikesekiired“ ja ainult ühtesid „Noori patrioote“.

Tänavu 2019. aasta augustis korraldas peamine ühiskondlik liikumine „Donetski vabariik“ («Донецкая республика») oma noorele reservile kokkutuleku nimega „Noor kaardivägi“ («Молодая гвардия»). Suvisel hapukurgihooajal põhjustas kokkutulek suure meediaskandaali – üks meeskond rentis sekspoest (need on vabariigis olemas) inventari ja esitas stseeni peamiselt nahka riietatud neiukestega ning noormeestega, kellel rinnal suurte tähtedega „Ori“. Kusjuures DRV eesrindlik noorus pani kohe ka fotod sotsiaalvõrgustikku üles, põhjustades Ukraina massimeedias lõbusa tormi.

Kokkutulek Zujevkas nägi välja järgmine: Väljakuulutatud ´500 noort osalejat elasid telkides, mängu käigus tuli toimetada „Stalinile“ kiri, mida takistas „Beria“ isiklikult, kullereid ähvardati piinamiste ja ülekuulamistega ning uustulnukaid ootas lõpuks „mahalaskmine“ veega. Aga linnade meeskondade nimed olid seejuures täiesti apoliitilised – „Piraadid“, „Amatsoonid“, „Huligaanid“ … Ainult Dokutšajevsk pani välja enam-vähem „Noore kaardiväe“ brändile vastava meeskonna „Pioneerid“. „Noore kaardiväe“ nimelisel kokkutulekul valiti kohalik liider ja tema positsiooni ei nimetatud muide ei komissariks ega ka narkomiks, vaid ameerika kombel misteriks.

„Vali endale nimekirjast kool, registreeru, kohale sõita on vaja ainult kord aastas eksamile!“ Autoraadio on Volnovahha lähedal kinni püüdnud Ukraina sotsiaalreklaami klipi „okupeeritud territooriumide õpilastele“.
SÜMBOOLIKA: Plakat Donetski Rahvavabariikide sümbolitega. Selliseid leidub pea igas tunnustamata DRV koolis.
Foto: Spektr. Press

Klipp on lühike ja väga lihtne – iga Donetski või Luganski koolide õpilane võib valida endale Ukraina haridusministeeriumi saidilt oma meelepärase kaugõppekooli. Vastuvõtuks kaugõppesse on vaja ainult ühe vanema avaldust ning kooli kohale sõita tuleb vaid kord aastas eksamitele.

See reklaamikampaania on jätk ühele suurele, aastaid kestnud võitlusele Donbassi laste pärast. Ajuti see võitlus ägeneb, näiteks praegu võetakse lapsi vastu nii LDRV koolidesse kui ka kaugõppesse Ukraina kontrollitaval territooriumil. Mais toimus siin lausa erioperatsioon – Donetski ja Luganski vanemate klasside õpilased sõitsid koos vanematega tegema välise sõltumatu hindamise (ЗНО) teste, aga mõnikord peeti nad Donetski kontrollpunktides kinni ja ei lubatud edasi sõita.

23. mail kurtis tollane Donetski oblasti asekuberner Igor Stokoz, et Mariupolis pidi andma ukraina keele eksami 678 inimest. DRV Jelenovka ja Gnutovo kontrollpunktides ei lastud lapsi läbi. Et justkui oleksid DRV eriteenistused saanud kätte nimekirja oma lõpuklasside õpilastest, kes olid registreerunud sõltumatule hindamisele (ЗНО), ja takistasid tulevastel Ukraina kõrgkoolide üliõpilastel jõuda sisseastumiseks vajalikule eksamile.

Stokozi sõnul oli samal ajal matemaatika eksamile registreerunud 430 inimest, aga kokku kogunes Ukraina võimude kontrolli all olevale territooriumile sõltumatu hindamise teste tegema ainuüksi Donetski oblastist 834 inimest. Kaugõppes õppis 2018/19. õppeaastal üksnes Donetski oblastist umbes 900 inimest. Oma sõltumatu hindamise teste korraldasid Luganski sõja- ja tsiviiladministratsioon ja teised Ukraina volitatud oblastid.

Vene kooli juurutamise aastad Donetskis ja Luganskis on toonud kaasa loomuliku tagajärje. Kaugeltki kõik Donetski koolilõpetajad pole enam võimelised andma eksameid ukraina keeles.

DRV haridusministeeriumi teatel lõpetas 2019. aastal isehakanud vabariigis 11. klassi 8120 õpilast.

Ukraina aga ootab, et tema ülikoolidesse astub Krimmist ja Donbassist umbes 2000 keskkoolilõpetanut. Spetsiaalselt moodustatud hariduskeskused Krimm-Ukraina ja Donbass-Ukraina töötavad kuni 27. septembrini. Nende keskuste kaudu saavad isehakanud vabariikide elanikud jätkata õpinguid erilise soodusprogrammi alusel – ilma sõltumatu hindamise testide, Ukraina passi kui ka küpsustunnistuseta. See on soodusprogramm soodustatud lastele ja teatavatele „soodusülikoolidele“, mille aluseks on Donetskist ja Luganskist ületoodud kõrgemad õppeasutused, mis töötavad edasi Kiievis Tauria Rahvusülikoolis.

Vene kooli juurutamise aastad Donetskis ja Luganskis on toonud kaasa loomuliku tagajärje. Kaugeltki kõik Donetski koolilõpetajad pole enam võimelised andma eksameid ukraina keeles. Mainekatesse Ukraina humanitaarülikoolidesse astujatel tuleb selleks eraldi vaeva näha.

„Vaata, praeguseks on nende laste protsent, kes sõidavad pärast 11. klassi Ukrainasse, meie linnas vähenenud,“ räägib mulle ühes Luganski oblasti Ukraina poolt mittekontrollitavas osas väikses kaevanduslinnas elav Oksana, juba Kiievi-Mogila Akadeemiasse sisse saanud üliõpilase ema. „Kahest meie kooli lõpuklassist – aga see on nelikümmend inimest – sõidab üks-kaks. Siiski koolides, kus traditsiooniliselt on rikkamad lapsevanemad ja rohkem intelligentsi seast, on see number viis-kuus inimest. Soliidsesse ülikooli saab praegu astuda siis, kui vanemad maksavad paar aastat lisatundide eest. Ukraina keel, Ukraina ajalugu … Mul on sõber, kelle poeg läheb kaheksandasse klassi, neil on sihikul Harkiv, informaatika. Ta ei hakka juba pärast kaheksandat klassi üldse koolis käima. Nad registreerivad end Sjevjerodonetskisse ja järgmised kolm aastat pühendavad sihikindlalt ettevalmistusele. Lisaks on vaja arvestada, et kui tahad minna õppima Ukrainasse, tuleb sul 14aastaselt sõita kontrollpunkti kaudu välja ja saada Ukraina pass. See pole enam kõigile jõukohane.“

Õpilaste liikumisel Ukraina poolele on oma ajalugu. 2014. aasta eriti kuumadel kuudel sõitsid väga paljud pered ära kas Venemaale, Ukrainasse või Valgevenesse.

Donetski suhteliselt jõukates piirkondades võis koolides õppida ühes klassis vaid 12 last, lõpuklassis võis aga viimasel koolikellal olla üks-kaks õpilast. Ajaga on olukord paranenud, praegu tohib Donetskis avada klassi alles siis, kui seal on 15 last, haridusministeeriumi kehtestatud norm on mitte üle 26 õpilase klassis.

Enamik neist, kellel oli võimalik, on juba lahkunud. Praegu ei sõideta isehakanud vabariikidest tervete perekondadena ära mitte tuhandete, vaid kümnete kaupa. Need lahkumised on hoolikalt läbi mõeldud, pidades silmas tulevikku, enda ja oma laste oma.