Kui palju jama oleks täna olemata, kui 2003. aastal oleks Herman Simm riigi julgeoleku volitatud esindaja kohalt välja vahetatud.

Olemas oli konkreetne kandidaat, praegune siseministeeriumi sisejulgeoleku asekantsler Erkki Koort. Viis aastat tagasi teenis ta kaitsepolitsei õigus-haldusosakonna komissarina.

Ekspressi küsimuse peale möönis Koort tollase plaani olemasolu: "Minuga on olnud eri aegadel juttu eri ametikohtadele asumisest."

Miks Simmi välja ei vahetatud, Eks­press ei tea. Kaitseministeeriumi otsustajate jaoks võis olla tegemist psühholoogilise probleemiga. Simm oli osav suhtleja ning oskas ülemustega sidemeid luua. Ka lubas ta peagi pensionile minna.

Salaposti koormad käisid ametnikel üle jõu

Idee Simmi väljavahetamisest oli julgeolekuringkondades hiljemalt 2001. aastal.

Siis sai Simmi juhitav kaitseministeeriumi julgeolekuosakond endale lisaülesande hakata korraldama Eesti sidet NATOga. See tähendas, et Simmi kui riigi julgeoleku volitatud esindaja (NSA) kaudu liikus nii tavaline kui krüptitud elektronpost.

Seni oli NSA tööd teinud Toompeal peaministri juures asuv riigikantselei koordinatsioonibüroo. Kuid selle direktor Eerik-Niiles Kross oli sunnitud lahkuma töölt seoses Eesti Raudtee erastamise skandaaliga.

Teiseks hakkas Eesti liituma NATOga. Vahendatava posti maht kasvas tohutult ning hakkas koordinatsioonibüroo käputäiele ametnikele üle jõu käima.

Julgeolekuringkondades kaaluti NSA üleandmist kaitsepolitseile. Kuna tegemist oli enamasti sõjalist infot sisaldava postiga, peeti kaitseministeeriumi loogilisemaks valikuks. Nii saigi Herman Simm selle enda kätte.

Mitmes NATO liikmesriigis liigub kogu alliansi salajane post NSA kaudu. Eestis säilitasid kaitsepolitsei ja välisluurega tegelev teabeamet õiguse iseseisvale sidepidamisele NATOga.

See Simmile ei meeldinud. Ta nõudis 2002. aastal korduvalt, et kogu sidepidamine peab käima tema kaudu. Simm kasutas vaidlustes alati argumenti: "NATO nõuab."

Kaitsepolitseinikud pidasid Simmi liiga uudishimulikuks ning otsustasid teda vältida. Nad saatsid NSA kaudu NATO-le bürokraatlikke ja igavaid kirju. Valgustkartvamad dokumendid toimetasid kaitsepolitseinikud isiklikult oma NATO adressaatidele.

Kaitsepolitseis tuli peadirektorite Jüri Pihli ja Aldis Aluse osalusel korduvalt jutuks, et Simmist oleks parem lahti saada. Ajend oli tema totakavõitu käitumine väliskomandeeringutes.

Vahel ei saanud Simm oma piiratud inglise keele oskuse tõttu NATO kohtumistel teemast aru ja ajas segast. Mõnel üritusel jäi ta lihtsalt magama.

Simmi väljavahetamise plaanid johtusid puhtalt tema kiiksudest. Neil aruteludel ei tõstatanud keegi küsimust, kas tegemist võiks olla Vene luure heaks töötava spiooniga.

Valge auto "jälitas" Simmi

Simmi isikuomadusi on käsitletud ka avalikult Riigikogu saalis. Tagantjärele jääb üle ainult imestada, kuidas sellest kodanikust sai Eesti riigi salainfo hoidja. 1995. aasta sügisel rääkis peaminister Tiit Vähi parlamendis politseiameti eksjuhi Simmi kahtlusest, et teda jälitab üks valge auto.

Mis välja tuli? Vähi: "Tegemist oli päästeameti peadirektori härra Harri Heina autoga, kes käis samadel nõupidamistel, aga ta oli alati hiljaks jäänud ja seoses sellega oli ta alati liikunud Simmi järel."

Sellega Simmi jutud nuhkimisest ei lõppenud. 1997. ja 1999. aastal, töötades juba kaitseministeeriumis, pöördus ta kaitsepolitseisse avaldusega, et teda jälitab Eesti sõjaväeluure.

Pärast sõjaväeluurajatega rääkimist ei näinud kaitsepolitseinikud põhjust kriminaalasja alustamiseks.

Peastaap otsis Vene spiooni

Ka sõjaväeluure ise käis Simmi peale kaebamas. Väidetavalt märkis luureülem Riho Ühtegi 2000. aastal kaitsepolitsei peadirektorile Jüri Pihlile, et Simmil on haiglane huvi luurajate tegemiste vastu.

Pihl vastanud, et las Simm olla seal, kus ta on, sest nii on temast rohkem kasu kui mujal. Samuti lubas Pihl hoida Simmi Kapo kontrolli all.

Siseminister Pihl keeldus sel nädalal Ekspressi Simmi-teemalistele küsimustele vastamast, põhjendades seda riigisaladusega.

Tagantjärele näevad sõjaväeluurajad muidki juhtumeid, kus Simm oleks pidanud juba aastate eest kahtlane tunduma. Näiteks toetas ta seisukohta, et sõjaväeluure ei kontrolliks kaitseministeeriumi töötajaid.

Sõjaväeluure seisukohalt oli tegu nende tegevusvälja kitsendamisega. Simm ja poliitikud viitasid tsiviilkontrolli põhimõttele, et tsivilistide järele peab valvama kaitsepolitsei, nagu see 1997. aastal ka ära otsustati.

Niisamuti 1998. aasta kevadel toimunud vahejuhtum kaitseministeeriumi prügikasti juurde sattunud peastaabi dokumendipakiga, mis tulnuks hoopis hävitada (peastaabi üks osakond asus ministeeriumi majas ja oli parajasti ära kolimas). Maja julgeoleku eest vastutav Simm süüdistas juhtunus peastaapi.

2003. aastal koostas sõjaväeluure aruande Eestis Vene luurega kokku puutuvatest inimestest. Nimekirjas oli palju nimesid. Mõnd kontakti uuriti põhjalikumalt, kuid sidemeid GRUga ei leitud.

Tähelepanuväärne on siiski sõjaväeluurajate toonane järeldus, et kaitseministeeriumist lekib infot välja. Ning et asja uurimist takistab Simmi juhitava osakonna tegevus.

Eestis on kaitseministeeriumi ja sõjaväelaste vahel aastaid püsinud pinged. Paraad­üritustel näidatakse end koos, ent toimuvad pidevad konfliktid ja võimumängud.

Ohvitserid hoiatasid agendi eest

Tegelikult on kaitsejõudude peastaabi kõrged ohvitserid aastaid kahtlustanud, et kaitseministeeriumis tegutseb Vene spioon.

Sõjaväelaste hirmud võtab kokku reservkolonelleitnant Leo Kunnase artikkel "35 viga Eesti iseseisva kaitsevõime arendamisel" (Eesti Ekspress 7. veebruar 2008). Kunnas loeb üles näiteks suurtükkide ja tankide mitteostmise, miinidest loobumise, Tartu ja Pärnu väeosade sulgemise.

Teooria kohaselt on tegemist Eestile kahjulike otsustega, mille taga peab olema Vene luuraja.

Kuna tegemist on poliitiliste otsustega, siis pidi vaenlane olema nende langetamises osalenud inimeste seas. Kuna Herman Simm kahurite ja tankide ostmisega ei tegelenud, siis teda ei kahtlustatud.

Mitmed ohvitserid rääkisid kaitsepolitseinikele, et kaitseministeeriumi juhtkonnast tuleb otsida Vene agenti. Ekspress ei tea, mis kaitsepolitsei selle infoga peale hakkas. Võibolla mitte midagi, sest keda kahtlustada näiteks tankide mitteostmises.

Ülitundlikust õhkkonnast räägib ka see, et samal ajal kahtlustasid mitmed kaitseministeeriumi ametnikud hoopis Simmi, et too on ministeeriumis tegutsev Eesti sõjaväeluure agent.

Sõjaväeluurajad kahtlustasid jätkuvalt, et kaitseministeeriumist võib lekkida riigisaladusi. Seoses sellega uurisid nad 2004. aastal vähemalt kolme Balti kaitsekolledži töötajat. Neist tuntuim oli endine kaitseministeeriumi asekantsler Margus Kolga.

Selle juhtumi ilmsikstulek ühe memo lekkimise tõttu põhjustas 2007. aastal nn sõjaväeluure skandaali. Kuigi riigiprokuratuur tunnistas Kolga järele nuhkimise ebaseaduslikuks, ei antud kedagi kohtu alla. Riigikogu otsusega kaotas sõjaväeluure julgeolekukontrolli õiguse.

Pihl andis riigisaladuse loa

Kui Herman Simm tänavu septembris kinni võeti, algas pärast vahistamise avalikustamist distantseerumine mehest, kellega paljud poliitikud olid aastaid koos töötanud.

Endine kaitsepolitsei juht, tänane siseminister Jüri Pihl esines rahvusringhäälingu uudis­tes kui mees, kelle käed on puhtad, sest praegune riigisaladuse seadus hakkas kehtima alles aastaid pärast Simmi saamist Eesti riigisaladuse hoidjaks: "Tõsisest taustauuringust saab rääkida alles aastal 1999."

Ilmselt on Pihlil mälus väike lünk, sest ta andis ise allkirja Herman Simmi riigisaladuse loale. Simmi luba kannab daatumit "kehtiv kuni 29.11.2000", seega pidi see olema välja antud 1997. aastal. Ka see on moment, mida Pihl nüüd kommenteerima ei soostu.

Kaitsepolitsei peadirektorina oli Pihlil õigus jätta riigisaladuse luba väljastamata hoolimata Simmi tausta uurinud komisjoni positiivsest otsusest. Üksikutel juhtudel on seda ka tehtud. Näiteks keeldus Pihl väljastamast riigisaladuse luba diplomaat ­Harry Lahteinale.

Endine kaitseminister Jürgen Ligi võib kinnitada, et tema ajal jäi Simm ilma riigi julgeoleku esindaja rollist ja alandati ministeeriumi nõunikuks. Paraku on temagi öelnud ühes vanas pressiteates: "Kahtlemata on Herman Simm teinud head tööd ja väärib selle eest tunnustust."

Kaitseministeeriumi kantsler Lauri ­Almann oleks seoses Simmi vahistamisega peaaegu kinga saanud.

Minister Jaak Aaviksoo tahtis esitada Almanni vallandamise taotluse Simmi vahistamisjärgsel nädalal valitsuse istungile. Tema veensid ümber teised tipp-poliitikud, kelle meelest oleks see Eestit rahvusvaheliselt veelgi kehvemas valguses näidanud.

Pärast Simmi kinnivõtmist oli üks põletavamaid küsimusi, mil viisil ja kui suures ulatuses sellest avalikult rääkida. Imekombel püsis vahistamine nädalavahetusel saladuses, ning kui riigikantseleis Simmi juhtumi osas PR-nõu peeti, ei olnud vaja veel suurt tuld kustutada.

Koostati teesid, mis üritasid esitleda spiooni tabamist positiivse sündmusena. Prokuratuur ja kaitseministeerium väljastasid paar nappi ametlikku teadet.

Paraku ei olnud Herman Simm Eestis tundmatu nimi. Kohe vahistamise avalikuks tuleku järel ilmus välja hulk inimesi, kes olid valmis temast oma mälestusi jagama.

Algusest peale oli ka selge, et probleem ei piirdu Eestiga. Kui algul ilmusid Lääne ajakirjanduses Simmist vaid lühiteated, siis alates oktoobri lõpust on talle pühendatud hulk lehekülgi nii soliidsetes väljaannetes kui ka kõmupressis.

Hispaania sidemees on tegelikult portugallane

Just Economistis, Londoni Timesis, Saksa Der Spiegelis on avaldatud Simmi tegutsemise kohta detaile, millest Eesti ametnikud ja uurijad suu kinni hoiavad.

Samas ei pruugi tegu olla väga kontrollitud infoga. Näiteks Simmiga suhelnud Vene luuraja, keda nii Spiegel kui ka Times nimetavad "Hispaanlaseks", kasutas hoopis Portugali identiteeti.

Samuti ei pea vett võrdlused CIAs tegutsenud Nõukogude-Vene spiooni Aldrich ­Amesi juhtumiga, kes paljastati 1994. Amesi tegevus hukutas konkreetseid inimesi - ta andis venelastele välja sealseid USA spioone, kellest mitmed lasti hiljem maha.

Simmil ei olnud juurdepääsu andmetele, kes võiksid olla Venemaal tegutsevad NATO riikide spioonid.

Võimalik, et suurim Simmi tekitatud kahju seisneb Moskvale väga hea arusaamise loomises, kuidas toimub NATOs salastatud info liikumine.

Millised on selle info kanalid, sidesüsteemid, infovahetuse rutiinid ja juurdepääsukoodid. Sellest võis Herman Simmil olla töö tõttu hea ülevaade.

Teine küsimus on, kas Simm võis koostada Vene luure jaoks Eestis huvipakkuvate isikute profiile, mida kasutatakse tulevikus võimalikul värbamisel.

Eestis on kokku välja antud riigisaladuse lubasid umbes 5000 inimesele. Õnneks oli Simmil juurdepääs olemas ainult kaitseministeeriumi riigisaladuse ankeetidele. Need moodustavad kõigist riigisaladuse ankeetidest murdosa.

Kolmas küsimus on, kas Simmil võis olla kaasosalisi. Joviaalse suhtlejana oli tal palju tuttavaid nii Eestis kui ka sõbralikes välisriikides alates Soomest. Sellele küsimusele ei otsi täna vastust mitte ainult kaitsepolitsei, vaid ka NATO riikide luureteenistused.

Lõpuks peab keegi Eesti riigi nimel vastama ka küsimusele: millal saavad meie riigiasutused aru, et parim kingitus vaenlastele on pidev võitlus üksteisega?

Mis on NSA?

Lühend NSA tähendab riigi julgeoleku volitatud esindajat. Läbi tema käib Eesti salajane side NATO, Euroopa Liidu ja teiste riikidega, kellega on sõlmitud salastatud teabe vahetamise lepingud.

Kapo ja Teabeamet kasutavad NSAd valikuliselt - neil on ka oma sidekanalid.

NATO luureorganisatsioonidel on veel ka eraldi infosüsteem, mille kaudu vahetab omavahel teavet enamik neist.


 

 

Mida Herman Simm tegi ja veel tahtis?

Kindlasti pakkusid venelastele huvi Teabeameti ja kaitseväe salajaste objektide ehitused, mille ehitamist kaitseministeerium koordineeris ja mis otsustati salastada (näiteks luureteenistuste hooned, radaripunktid, staabid jne).

Simm tegeles otseselt salastamisega ja omas seeläbi täielikku ülevaadet, mis, kus ja milleks objekt on. Niisamuti teadis ta detailselt, milliseid turvasüsteeme kusagil kasutatakse.

Sama võib öelda ka igasuguste teadusprojektide kohta, olgu selleks mehitamata luurelennuk, jammerid, relvasüsteemid jne, mille arendamisega kaitseministeerium tegeles - Simm salastas(!) neid ja teadis niisiis suurepäraselt, milliste näitajatega ja milleks need süsteemid on.

Simm tahtis ka, et NSA viidaks välisluurega tegeleva Teabeameti alluvusse. See oleks andnud talle juurdepääsu veel suuremale infohulgale.