Kõik on haiged
Jahmunult vaatab kuldne kuu kõrgelt taevarannalt lume alla mattunud Eestimaa peale ega usu oma kõrvu.
“Tohoh! Mis lahti? Miks ei kuule ma aisakellade helinat, piparkookide krõbinat, verivorstide praginat ega viinapudelite kõlinat?” imestab kuu. “Kuulen ainult köha, aevastusi ja palavikuhaigete sonimist. Kas tõesti on kõik haiged?”
Tõepoolest, enneolematu külmetushaiguste laviin on tabanud meie maad.
Stenbocki maja rõskete kiviseinte vahel lebab üks väike mehike oma voodis. Näljane kass kräunub voodijalutsis. Mis sest, et mehikesel on soe pidžaama seljas ja kaks paksu tekki peal, ikka on külm nagu jääaugus.
“Amaalie! Amaalie! Too uued kuumaveepudelid ja viska ahju briketti juurde!”
Vanaldane teenijatüdruk liipab mehikese soovi täitma, porisedes endamisi:
“Nüüd on sul jah Amaalie! Aga siis, kui ma ütlesin, et ei ole mõtet palja peaga ja ilma sallita õue minna, polnud Amaaliet kuskil!”
Pool tundi hiljem leiab aset veel üks tähelepanuvääriv kahekõne.
“Minu arvates peaksite siiski perearsti poole pöörduma. Kaua te ikka kannatate. Aga perearst vaatab teid ilusti läbi ja kirjutab rohud välja,”
“Ei taha pederasti! Pederast teeb haiget!” karjatab mehike ning vajub raskesse unenägudeta unne. Termomeeter tema kaenla all näitab 38,2 kraadi ja teenijatetoas levib jutt, et Juhanil on jälle halvem.
Hundisilma talu peremees lebab juba kolmandat päeva kõrge palavikuga voodis. Hommikupoolikuti pole enesetundel väga vigagi, siis laseb peremees jõhvikamorsil ja suhkrukuivikutel hea maitsta ning loeb ajaviiteks Lev Tolstoi “Anna Kareninat”. Aga paha lugu on see, et pärastlõunati kipub temperatuur tõusma. Pea valutab, silmad kipitavad ja kõrvus kohiseb. Neil hetkedel hiilivad peremehe pähe kurvad mõtted ja teevad sinna pesa. Kelle nimele ma talu jätan? Mis Viljast ja lastest saab? Kui saaksin elu otsast alata, kas korduks kõik, algaks uuesti?
Ühel säärasel tusatunnil astub tuppa vana ustav sulane ja annab teada, et hobused on ette rakendatud.
“Ei ole minust täna kirikusse tulijat,” lööb peremees käega. “Minge ilma minuta.”
Ustav Heimar võtab südame rindu ja juhtub ime: vana armuleivaline hakkab rääkima!
“Minu arust peaks pai härra laskma ikkagi perearsti kutsuda. Kaua te ikka neid koldrekse ja fervekseid lakute, ega neist abi ei ole. Aga perearst kirjutab ehk mõne retsepti välja, antibiootikume või midagi… uskuge mind, perearstist võib palju abi olla. Kui mul suvel pärast ujumaskäimist kõrv umbe läks, siis võttis perearst ühe suure pritsi ja puhus mul kõrva läbi, nii et sain kuulmise tagasi jälle.”
Aga selle jutu peale saab Hundisilma peremees päris kurjaks.
“Sul, Heimar, pole ka muud peas kui need pederastid. Muud juttu sinu suust enam ei kuulegi! Käi oma pederastide juures nii palju kui tahad, aga ära tule siin haiget põllumeest narrima oma jumalavallatu jutuga!”
Ta viskab vanapoissi kirsasaapaga, vaene sulane kaob toast nagu paha hais ja hetkeks haigel on tunne, nagu oleks tal juba natuke parem.
Jah, ikka väga kurvad on need lood! Iga hetkega pikeneb gripilaine ohvrite nimekiri. Juba on gripis ka ansambel Nexus ja Baari Paavo, Kroonika toimetus ja Hansapanga juhatus. Gripis on Virumaa kaevurid ja Pärnumaa kalurid, Tartu teadlased ja Tallinna ajakirjanikud.
Siiski on riigis vähemalt üks paik, kuhu viiruse võim ei ulatu: Kadrioru loss! Presidendipaar istub sooja ahju kõrval ning vaatab lahkelt naeratades, kuidas Tarmo Mänd jõulukuuske ehib. Kantseleiülem turnib taburetil ja näeb kurja vaeva, et kuuse latva üht helendavat tähekest sättida. Kostab tema ähkimist ja puhkimist, seejärel kostab tabureti kolin ja tume mürts.
“Vaata, Arnold – Mänd kukkus! Vanarahvas uskus, et kui näed jõuluõhtul kukkuvat Mändi ja soovid midagi, siis see soov läheb täide. Ütle nüüd ruttu oma soov!”
“Peaasi, et ikka ilma peaks ja tervist oleks,” ütleb härra president. “See on meie kõige suurem soov eesti rahvale.”
Tarmo Mänd ajab end aietades jalule. Suurest saalist kostab rõõmsate perearstide mitmehäälset laulu:
“Meie rõõmsad perearstid oleme, kelluke.
Oma tööd me imehästi tunneme.
Kappadi-kappadi ühe hoobiga,
Mina olen perearst Urmo Kööbiga!”
