See kõik on beautiful, leiab Karl Marx
Enamik neist on maapiirkondadesse ümber asunud alles mõne aja eest. Nad on pärit Saksamaalt, Iirimaalt, Inglismaalt. Nälg, vaesus ja poliitiline rõhumine panid neid üle Atlandi reisima, maale, kus neegrid elasid mõnes kohas küll orjadena, kuid valged olid vabamad kui kusagil mujal maailmas. Ja Iowa, Kansase, Indiana põllud olid viljakad.

Talunikud tootsid rohkem, kui oma riigile vaja oli. Ülejäägi eksportisid nad Euroopasse, Inglismaale, Prantsusmaale, Venemaale – riikidesse, mis pidasid sõda Musta mere ääres. Sõduritele oli vaja leiba, valitsejad ostsid USAst jahu. Nõnda tegid Lääne talunikud oma endise kodumaaga head äri. Kuni Aleksander troonile tõusis ja Krimmi sõja lõpetas.

Kui sõda oleks edasi kestnud, siis oleksid viljakaupmehed toonud kriisi lävel Ameerikasse uut raha. Talunikud oleksid suutnud tagasi maksta laenud, pankadel oleks olnud piisavalt kapitali ja olukord oleks rahunenud. Selle asemel pöördusid Euroopa sõdurid oma kodudesse tagasi. Paljud neist olid ise talunikud. 1857. aasta varasügisel koristasid nad uut saaki, see oli hea ning Euroopa ei vajanud enam USA vilja. Sealsed talupojad jäid istuma oma viljahunniku otsa, nad ei jõudnud enam laene tagasi maksta. Mispeale sulges uksed taas üks pank ja seejärel veel üks ja veel üks. Kel oli raha pangas, pidi selle ruttu välja võtma.

Oli 13. oktoober, kui see teadmine pärale jõudis. Päev, mil New Yorgi kodanikud pankasid ründasid, et oma raha välja võtta, kuni polnud enam midagi võtta. Päev, mil kodanikud, üritades kriisist puhta nahaga välja tulla, selle veelgi hullemaks muutsid. Sest kui pankadel pole enam laenamiseks raha, siis puudub firmadel ligipääs hädavajalikule kapitalile. Siis ei saa tekstiiliettevõtjad enam puuvilla osta, raudteeomanikud enam rööpaid maha panna, maisikasvatajad töökäsi palgata. Siis on ka ettevõtjad pankrotis.

Ainuüksi New Yorgis kaotas kahe nädala jooksul töökoha 20 000 inimest. Peagi kogunes maksejõuetuid firmasid ka Philadelphias, Bostonis, Cincinnatis ja Chicagos. “Maksejõuetus tähendab teisiti öeldes nälga,” kirjutas Chicago Tribune. Kel polnud enam tööd, sellel polnud varsti enam ka kodu ega ka süüa.

Suletud vabrikuuksed, jahtunud korstnad, mahajäetud ehitusplatsid: olukord riigis muutus ning enamik inimesi jälgis seda hirmunult ja arusaamatuses. Veel oli vähe usaldusväärset teavet ringleva raha koguse, krediiditsükli ja majanduse kasvunäitajate kohta. Polnud ka keskpanka, kes 2007. aasta finantskriisi ajal hätta sattunud pankasid rahaga varustab ning kõige halvema ära hoiab. 1857. aasta USAs olid ainult hämmeldunud ajakirjanikud.

Paljudele tundus samuti kummaline, et aitades kuhjus ikka veel tonnide kaupa vilja, sadamates seisis poolest maailmast kokkuveetud kaup. Aga sinna see kõik jääb, kuni pole kedagi, kes selle eest maksta suudaks. Vaesus kesk üliküllust – noore kapitalismi veel üks tähelepanuväärne omadus.

Üks, kes usub seda uut, salapärast majandussüsteemi mõistvat, elab neil päevil Inglismaal. See on Karl Marx. Ta pidi pärast 1848. aasta ebaõnnestunud revolutsiooni Saksamaalt lahkuma ning töötab nüüd New York Tribune’i Londoni korrespondendina. Kui ta ei tegele artiklite kirjutamisega, siis nokitseb ta mustandi kallal, millest saab hiljem tema põhiteos Das Kapital. Põhjalikult kirjeldab ta seda, miks kapitalism varem või hiljem suure kriisi tekkides lõpuks kokku variseb. Temani jõuavad uudised Ameerikast, Marx on vaimustatud. Lõpuks on asi niikaugel! Pankade kollaps, ettevõtete pankrotid, spekulantide paanika – “beautiful!”, kirjutab ta samuti Inglismaal elavale sõbrale Friedrich Engelsile. Too vastab nii: “American crash on suurepärane ning pole ammugi veel möödas – paistab, et selle toime Inglismaale on juba tunda.”

Vanad kaubandusfirmad hävivad hetkega
Ameerika pangad ja töösturid ei laenanud raha ainult kodumaalt. Eelkõige oli Inglismaa see koht, kust saadi krediiti, mida nad nüüd enam ei suutnud tagasi maksta. Seetõttu hakkasid sealtki tulema pankrotiteated. Glasgow’s pidid paljud vanad kaubandusfirmad uksed sulgema, samuti Londonis ja Liverpoolis. Aktsiakursid langesid kivina. Novembris jõudis kriis Saksamaale.

Hamburgis olid pangad viiekümnendate keskel andnud suuri laene Rootsi, Taani ja Norra ettevõtetele, kes omakorda investeerisid raudtee- ja laevanduskompaniidesse ning teenisid head raha. Kuid nüüd lõhkesid spekulatsioonimullid. Kaheteistkümnest Skandinaaviaga seotud Hamburgi kaubandusfirmast kümme läksid pankrotti.

Sadamas seisis tee, riie, kohv ja teravili – kaupa kogu maailmast 500 miljoni marga väärtuses. Kellelgi polnud raha, et selle eest maksta. Ameerikast ja Aasiast tulnud laevu ei laaditud isegi enam tühjaks. Linn palus telegraafi teel krediiti finantskeskustest nii kodu- kui ka välismaal – Londonist, Pariisist, Amsterdamist, Brüsselist, Berliinist, Dresdenist. Kiirelt oli vaja saada 15 miljonit marka, kuid keegi polnud valmis säärast riski võtma.

Kõigepealt Ameerika, siis Inglismaa, Skandinaavia, Saksamaa, Prantsusmaa, Habsburgide riik, Venemaa. Kriisist ei pääsenud peaaegu ükski maa. Isegi Tšiilist, Argentinast, Brasiiliast ja Uruguayst tulid pankrotiteated Euroopasse, lõpuks isegi Indiast ja Hollandi Indiast, praegusest Indoneesiast. Veel polnud ühtki poliitikut või finantsturgude analüütikut, kes oleks arutlenud üleilmastumise teemal. Seda sõnagi polnud veel olemas. Ometigi eksisteeris see mõiste kuidagi inimeste peades. Saksa esimese kaubanduskoja aruandes seisis: “Maailm on üks tervik, tööstus ja kaubandus on ta selliseks muutnud.”

Langusperiood kestis aasta, mõnel pool ka kaks. Maailma töötud rahuldusid tasuta supiga, toimusid mõned demonstratsioonid ning siin-seal paar kaklust politseiga. Revolutsioon jäi ära. Mingil hetkel tekkis ärimeeste vastu taas usaldus, pangad said uuesti kapitali, vabrikandid krediiti ning inimesed tööd. Ja Karl Marx ning Friedrich Engels ootasid edasi kapitalismi viimast, lõplikku kriisi.