PAANIKA ALGAS: Sellisena jäädvustasid 13. oktoobri sündmused Wall Streetil kell pool kolm päastlõunal kunstnikud James H. Cafferty ja Charles G. Rosenberg. Praegu kuulub maal New Yorgi linna muuseumi kogudesse. REPRO
See on rikaste ülestõus. Nad kannavad kõrgeid silindreid, pikki põskhabemeid ja madalaid kingi, millega ei ole kuigi hea joosta. Nad tormavad sellegipoolest. Neid kihutab tagant paanika. Esialgu on neid mõnikümmend, siis paarsada, siis juba tuhanded, kes voolavad välja majadest ja kõrvaltänavatest ning liiguvad Wall Streeti ja pankade suunas. Nad ründavad kassaluuke, nad viibutavad hõbedaste käepidemetega jalutuskeppe, nad röögivad sääraseid vandesõnu, mida muidu kasutavad haisvates vaeste­kvartalites elavad töölised. Nad nõuavad oma raha.

Kuid New Yorgi pankadel pole enam raha. Nad on kõik välja laenanud. Nad on oma kundede hoiused edasi suunanud Lääne viljakasvatajatele, Põhja raudtee-ettevõtetele, Ida vabrikantidele. Nad jagasid laene üle terve riigi ning uskusid, et saavad raha kasumiga tagasi.

See oli eksitus, viga, levisid kuulujutud, ning nüüd seisavad seal need karjuvad mehed, kes pidasid end veel mõne minuti eest jõukateks kodanikeks. Kartus vaesuda on kirjas nende moondunud näos.

Pangad sulgevad oma kassaluugid ja uksed. Nad on pankrotis. Ja meeleheitel ärimehed oma sabakuubedes seisavad tänavail ja üritavad mõista toimunut, 1857. aasta 13. oktoobri pärastlõunat, kui igal pool New Yorgis tunnistasid pangad end maksevõimetuks.

See on päev, mil, nagu ütlevad ajaloolased täpselt 150 aastat hiljem, algas ajaloo esimene ülemaailmne majanduskriis. Kriis, mis haaras esiti Ameerika, siis Euroopa ja lõpuks Aasia. Kriis, mida noor Karl Marx tervitas kui ammuoodatud sõpra, sest uskus kapitalismi lõpu saabunud olevat. Miljonitele inimestele üle ilma vaesuse ja tööpuuduse toonud kriisi põhjustasid kõigest kaks meest, kes elasid teineteisest kaugel ega kohtunud kunagi. Esimene neist oli Vene tsaar Aleksander II ning teine Ameerika pangaametnik, kellest pole praeguseks teada midagi palju enamat, kui et tema nimi oli Edward C. Ludlow.

Ludlow töötas 19. sajandi keskel Ohio Life Insurance and Trust Company New Yorgi filiaali juhina. See oli lugupeetud ettevõte. Ilmselt elas Ludlow tüüpilist toonase pankuri elu, olles alati viisakalt riides, kandes lipsu ja uuriketti. Ja hommikul enne üheksat panka sisenedes lasi ta tänaval poisikestel kiiresti oma kingad läikima lüüa.

Ludlowi-sugused mehed on need, kellest sai alguse Ameerika majandusime. Tema juures laenasid raha väljarändajad, et harida maad Kansase avarustes. Tema juures said krediiti ettevõtjad, et Uus-Inglismaa jõgede ääres aurujõul töötavate ketrusmasinatega puuvillast riiet teha. Tema juurest said töösturid kapitali, et ehitada Pennsylvania vabrikutes vedureid.
Torm teravdab olukorda

See oli aeg, kus inimeste jaoks muutus maailm tänu rauale ja söele väiksemaks kui eales varem. Aurulaevad vähendasid vahemaid Atlandi ookeani rannikute vahel, raudteeliinid ühendasid omavahel linnu, telegraafimastid seisid tänavail ja põldudel ning neid tuli iga päevaga üha juurde. Varsti ei ühendanud traadid enam ainult maid, vaid maailmajagusid.

Maailm tundis lõbu uutest kiirustest ja mõttest, kui palju selle kõigega saab raha teenida.
Suurt hulka inimesi haaranud rikkuse joovastus põhines leiutisel, mis esmapilgul toob kaasa tunduvalt vähem muutusi kui aurumasin või telegraaf, kuid on siiski ilmselt palju tähtsam – aktsial. Idee tükeldada ettevõte nagu leivapäts õhukesteks viiludeks ja need maha müüa on küll sadu aastaid vana, kuid alles nüüd levis see üle maailma. Alles nü&uum l;d sai börsist kohtumispaik ettevõtjatele, kes vajasid raha, ja neile kodanikele, kes tahtsid rikkaks saada.

Seda tahtsid toona paljud, ja paljud ka rikastusid. Eeskätt seetõttu, et aktsiate väärtus kasvas üha enam. “Kogu maa on nakatanud “raudteepalavikku”,” kirjutas ajaleht Cincinnati Enquirer 1857. aasta kevadel.

Millalgi pidi õnn ka Edward C. Ludlowi õuele tulema.

Tema ärid läksid hästi. “Üheski pangas pole rohkem hoiuseid kui Ohio Trust Company New Yorgi filiaalis,” kirjutas New York Herald. Neid oli kokku kaks miljonit dollarit. Ludlow investeeris alati ­uutesse, hulljulgetesse raudteeprojektidesse. Millalgi kaotas ta igasuguse riskitaju. Ta muretses teistest pankadest veel kolm-neli miljonit dollarit lisaks, pakkus hämaratele ärimeestele suuri laene, pannes samas ilmselt suuri summasid ka oma tasku – me ei tea seda kuigi täpselt. 24. augustil 1857 tuleb Ludlowi pangapresidendist ülemusel teatavaks teha väga ebameeldiv asi: raha pole ja pank on maksevõimetu. Pankrot.

See oli välk selgest taevast. Peaaegu kõik New Yorgi pangad olid Ludlowile raha laenanud. Kahjude korvamiseks nõudsid nad tähtajaliste laenude kohest tagasimaksmist. See omakorda ehmatas ettevõtjaid. Neil oli nüüd vaja sularaha, seetõttu asusid nad aktsiaid müüma. Aktsiate väärtus oli langenud juba eelnevatel kuudel, sest raudteekompaniide käive jäi ­oodatust madalamaks.

Nüüd kukuvad kursid järsult. Esimesed firmad lähevad pankrotti, üha uued pangad peavad uksed kinni panema. Maaklerid on tööta.

Kahjuks edastavad telegraafitraadid ka halbu uudiseid kiiremini kui kunagi varem. 12. septembril jääb Lõuna-Carolina rannikul aurik Central America tormi kätte ning upub. Surma saab 426 inimest. See on tragöödia, kuid tragöödiaid toimub Ameerikas igal nädalal, olgu need siis sisserännanute bandede ohvriterohked kaklused New Yorgi vaesterajoonides või orjade vastuhakud lõunaosariikide istandustes. See, mis pankureid ja maaklereid enim šokeeris, polnud hukkunute arv, vaid lasti kaotus. Central Americal oli peal mitu tonni kulda, mille olid California kaevandustest tellinud New Yorgi pangad oma reservide täiendamiseks. Nüüd lebas see kuld merepõhjas.

Sellest hoolimata jäid paljud inimesed optimistlikuks. Kas pole see pangandus ikka olnud selline kahtlane äri? Ausatel, kõvast tööst elatuvatel meestel pole ju midagi karta, pole ju?

Chicago Tribune’i ajakirjanik kirjutab: “Mõnede mullide lõhkemine New Yorgis ei peaks Läänes kedagi erutama.” Läänes ei teeninud inimesed aktsiaspekulatsioonide pealt, vaid nad kasvatasid nisu, veiseid, sigu. Käegakatsutavat vara.

Kommentaatoril oleks isegi õigus olnud, kui Läänes oleks äri läinud sama ­hästi kui varem. Piduri tõmbas sellele äkitselt peale mees, kes valitses 8000 kilomeetrit eemal asuvas Sankt-Peterburgis asuvas palees. See oli Venemaa uus tsaar Aleksander II. Aleksander oli 37aastane, kui 1855. aastal suri tema despootlik, kogu Euroopas vihatud isa Nikolai I.

Kapitalism ja industrialiseerimine polnud Venemaale veel täielikult kohale jõudnud. Ühiskond oli jaotunud pärisorjadeks ja vürstideks, talumeesteks ja aadliks. Neid kõiki valitses nüüd Aleksander II, uus tsaar. Ja sel uuel tsaaril oli pooleli sõjakäik. Musta mere äärses Krimmis piirasid juba poolteist aastat Prantsuse ja Inglise väed Sevastopolit. Tuhanded sõdurid olid langenud vangi või surnud räpastes laatsarettides. Aleksander sõitis rindele, m&oti lde;tles kuu aega ja kuulutas lootusetuks muutunud sõja kaotatuks ning alustas rahuläbirääkimisi. Õnnelik hetk Vene sõduritele, kes said minna tagasi koju oma perekondade juurde. Talunikud Ameerika lääneosariikides reageerisid uudisele aga jahmatusega.  

See kõik on beautiful, leiab Karl Marx
Enamik neist on maapiirkondadesse ümber asunud alles mõne aja eest. Nad on pärit Saksamaalt, Iirimaalt, Inglismaalt. Nälg, vaesus ja poliitiline rõhumine panid neid üle Atlandi reisima, maale, kus neegrid elasid mõnes kohas küll orjadena, kuid valged olid vabamad kui kusagil mujal maailmas. Ja Iowa, Kansase, Indiana põllud olid viljakad.

Talunikud tootsid rohkem, kui oma riigile vaja oli. Ülejäägi eksportisid nad Euroopasse, Inglismaale, Prantsusmaale, Venemaale – riikidesse, mis pidasid sõda Musta mere ääres. Sõduritele oli vaja leiba, valitsejad ostsid USAst jahu. Nõnda tegid Lääne talunikud oma endise kodumaaga head äri. Kuni Aleksander troonile tõusis ja Krimmi sõja lõpetas.

Kui sõda oleks edasi kestnud, siis oleksid viljakaupmehed toonud kriisi lävel Ameerikasse uut raha. Talunikud oleksid suutnud tagasi maksta laenud, pankadel oleks olnud piisavalt kapitali ja olukord oleks rahunenud. Selle asemel pöördusid Euroopa sõdurid oma kodudesse tagasi. Paljud neist olid ise talunikud. 1857. aasta varasügisel koristasid nad uut saaki, see oli hea ning Euroopa ei vajanud enam USA vilja. Sealsed talupojad jäid istuma oma viljahunniku otsa, nad ei jõudnud enam laene tagasi maksta. Mispeale sulges uksed taas üks pank ja seejärel veel üks ja veel üks. Kel oli raha pangas, pidi selle ruttu välja võtma.

Oli 13. oktoober, kui see teadmine pärale jõudis. Päev, mil New Yorgi kodanikud pankasid ründasid, et oma raha välja võtta, kuni polnud enam midagi võtta. Päev, mil kodanikud, üritades kriisist puhta nahaga välja tulla, selle veelgi hullemaks muutsid. Sest kui pankadel pole enam laenamiseks raha, siis puudub firmadel ligipääs hädavajalikule kapitalile. Siis ei saa tekstiiliettevõtjad enam puuvilla osta, raudteeomanikud enam rööpaid maha panna, maisikasvatajad töökäsi palgata. Siis on ka ettevõtjad pankrotis.

Ainuüksi New Yorgis kaotas kahe nädala jooksul töökoha 20 000 inimest. Peagi kogunes maksejõuetuid firmasid ka Philadelphias, Bostonis, Cincinnatis ja Chicagos. “Maksejõuetus tähendab teisiti öeldes nälga,” kirjutas Chicago Tribune. Kel polnud enam tööd, sellel polnud varsti enam ka kodu ega ka süüa.

Suletud vabrikuuksed, jahtunud korstnad, mahajäetud ehitusplatsid: olukord riigis muutus ning enamik inimesi jälgis seda hirmunult ja arusaamatuses. Veel oli vähe usaldusväärset teavet ringleva raha koguse, krediiditsükli ja majanduse kasvunäitajate kohta. Polnud ka keskpanka, kes 2007. aasta finantskriisi ajal hätta sattunud pankasid rahaga varustab ning kõige halvema ära hoiab. 1857. aasta USAs olid ainult hämmeldunud ajakirjanikud.

Paljudele tundus samuti kummaline, et aitades kuhjus ikka veel tonnide kaupa vilja, sadamates seisis poolest maailmast kokkuveetud kaup. Aga sinna see kõik jääb, kuni pole kedagi, kes selle eest maksta suudaks. Vaesus kesk üliküllust – noore kapitalismi veel üks tähelepanuväärne omadus.

Üks, kes usub seda uut, salapärast majandussüsteemi mõistvat, elab neil päevil Inglismaal. See on Karl Marx. Ta pidi pärast 1848. aasta ebaõnnestunud revolutsiooni Saksamaalt lahkuma ning töötab nüüd New York Tribune’i Londoni korrespondendina. Kui ta ei tegele artiklite kirjutamisega, siis nokitseb ta mustandi kallal, millest saab hiljem tema põhiteos Das Kapital. Põhjalikult kirjeldab ta seda, miks kapitalism varem või hiljem suure kriisi tekkides lõpuks kokku variseb. Temani jõuavad uudised Ameerikast, Marx on vaimustatud. Lõpuks on asi niikaugel! Pankade kollaps, ettevõtete pankrotid, spekulantide paanika – “beautiful!”, kirjutab ta samuti Inglismaal elavale sõbrale Friedrich Engelsile. Too vastab nii: “American crash on suurepärane ning pole ammugi veel möödas – paistab, et selle toime Inglismaale on juba tunda.”

Vanad kaubandusfirmad hävivad hetkega
Ameerika pangad ja töösturid ei laenanud raha ainult kodumaalt. Eelkõige oli Inglismaa see koht, kust saadi krediiti, mida nad nüüd enam ei suutnud tagasi maksta. Seetõttu hakkasid sealtki tulema pankrotiteated. Glasgow’s pidid paljud vanad kaubandusfirmad uksed sulgema, samuti Londonis ja Liverpoolis. Aktsiakursid langesid kivina. Novembris jõudis kriis Saksamaale.

Hamburgis olid pangad viiekümnendate keskel andnud suuri laene Rootsi, Taani ja Norra ettevõtetele, kes omakorda investeerisid raudtee- ja laevanduskompaniidesse ning teenisid head raha. Kuid nüüd lõhkesid spekulatsioonimullid. Kaheteistkümnest Skandinaaviaga seotud Hamburgi kaubandusfirmast kümme läksid pankrotti.

Sadamas seisis tee, riie, kohv ja teravili – kaupa kogu maailmast 500 miljoni marga väärtuses. Kellelgi polnud raha, et selle eest maksta. Ameerikast ja Aasiast tulnud laevu ei laaditud isegi enam tühjaks. Linn palus telegraafi teel krediiti finantskeskustest nii kodu- kui ka välismaal – Londonist, Pariisist, Amsterdamist, Brüsselist, Berliinist, Dresdenist. Kiirelt oli vaja saada 15 miljonit marka, kuid keegi polnud valmis säärast riski võtma.

Kõigepealt Ameerika, siis Inglismaa, Skandinaavia, Saksamaa, Prantsusmaa, Habsburgide riik, Venemaa. Kriisist ei pääsenud peaaegu ükski maa. Isegi Tšiilist, Argentinast, Brasiiliast ja Uruguayst tulid pankrotiteated Euroopasse, lõpuks isegi Indiast ja Hollandi Indiast, praegusest Indoneesiast. Veel polnud ühtki poliitikut või finantsturgude analüütikut, kes oleks arutlenud üleilmastumise teemal. Seda sõnagi polnud veel olemas. Ometigi eksisteeris see mõiste kuidagi inimeste peades. Saksa esimese kaubanduskoja aruandes seisis: “Maailm on üks tervik, tööstus ja kaubandus on ta selliseks muutnud.”

Langusperiood kestis aasta, mõnel pool ka kaks. Maailma töötud rahuldusid tasuta supiga, toimusid mõned demonstratsioonid ning siin-seal paar kaklust politseiga. Revolutsioon jäi ära. Mingil hetkel tekkis ärimeeste vastu taas usaldus, pangad said uuesti kapitali, vabrikandid krediiti ning inimesed tööd. Ja Karl Marx ning Friedrich Engels ootasid edasi kapitalismi viimast, lõplikku kriisi.