Jah, kui ohata nagu äsja viiekümneseks saanud ansambel Laine jenkasalmis “Kes seda võis küll arvata!”. Et Eesti 1990ndate diskoduo Code One’i diskopoiskesest – meie esimesest oma “Justin Bieberist” – Koit Toomest koorus lõpuks välja esihääl eesti muusikalilavadele! Ning et nüüd pealt kolmekümnesena – võiks ju arvata, et valmis etableerunud paraadlauljana, olgu esinduspulmades või -matustel – keeras Koit taas võidukalt peale jälle uue võiduka popvindi.

Kui kõik see eestlane seisis 1989 nagu üks mees Balti ketis ning üle maa põrises vabaduse hüüuna Mäksi “Koit”, oli Koit Toome 10aastane. Heast perest Nõmme poiss. Toonase Eesti NSV Ministrite Nõukogu viimse, karismaatilise esimehe Indrek Toome vennapoeg.

Kui Koit kasvas nelja-viieteistaastaseks, laiutas uue aja Eestis vallapääsenud poptööstuses parasjagu just auk, nõudlus oma popteismelise järele. ETV esimeses edetabelisaates “7 vaprat” troonis siis nädalaid Code One’i Koidu & Sarah’ duett “On küll hilja”, üks eesti kõigi aegade ilusamaid popballaade. Tagantjärele võib kahetseda, nii nagu 1970ndatel Aarne Oidi poolt Jaak Joalale kirjutatud “Suveöö” puhul – pääsenuks need lood raudse eesriide tagant Eurovisionile ehk siis Euroopa EMile laulmises Eestit esindama…

“On küll hilja” helilooja Mikk Targo pani siis Koidust kokku ka uue Eesti esimese jõuluplaadi - “Puudutus”. Maailma kaunimatest armastuslauludest eesti keeles. Päkapikk Koidu partneriks said seitse meie toonast tipp-pop-piigat. Hedvig, Jaanika… Plaadi nimilaul kõlas Koidult duetis Maarjaga, kes sirgus samuti laululapsest täheks kogu Eesti silma all.

Ja rahva rõõmuks hakkas siis meie Maarja ja meie Koidu vahel ka päriselus “susisema”. Nii et loodeti juba Eesti esimest kahe tippstaari pulma. Nagu Rootsis veerand sajandit varem (hilisemate ABBA superstaaride) Agnetha ja Björni pulm aastal 1970, mis kujunes seal üleriigiliseks sündmuseks. Meil Eestis sellist paari ju veel polnud. Vastupidi – Ivo ja Reet Linna lahutus sai siis 1990ndatel üleriiklikuks sündmuseks.

Maarja ja Koidu pulmast asja ei saanud. Maarja kannul lähetati siis ka Koit meid Euroopasse lauluvõistlusele esindama. “Mere lastega” laulis temagi meile välja kõva kaheteistkümnenda koha, tõsi küll, jäädes alla toona rekordilisele Maar­ja & Ifi “Kaelakee hääle” viiendale kohale. Samas, mitte igaüht poleks võtnud oma jüngriks Jaak Joala ise. Mäletan, kui käisin maestro juures kodus intervjuud püüdmas. Tema toonases Pärnu maantee korteris-stuudios. Poolest lõunast ärkas teises toas ka Koit, kes oli Joala käe all ööd ja päevad läbi maailmamuusikat kuulamas, õppimas, õpetust saamas.

Siis vallandus uues Eestis muusikalide buum. “Vampiiride tants” ja “Hüljatud” ei tulnud toime Koit Toome heleda hääleta. Aga tõelise lavalise vabaduse sai Koit kätte meie Rootsi ihulavastaja ­Georg Malviuse tehtud muusikalis “Rent” – väiksele publikule, klubi Hollywood saalis. Selle tabamuse pealt olid Koidul muusikaližanri tegelased “käpas”. Tema häälemeisterlikkus oli teada, aga näitleja poole endas leidis ta endas üles ja pani täiega maksma Vanemuise hiljutises muusikalis “Ämbliknaise suudlus”.

Hääl ja artist olid tõestatud. Õnneks järgnes ka tähe inimlikkuse tuleproov. Saates “Tantsud tähtedega”, kus talle paariliseks-tantsuõpetajaks eraldati Kerttu Tänav. Kõige lihtsam-loomulikum-siiram tüdruk kogu selle saatesarja tantsuõpetajannade ajaloos. Just seda oligi Koidu imagole vaja. Meenub, et maestro Joala, kes – üllatus küll – jälgib meie noori lauljaid huviga, ka astroloogilistest tähemärkidest lähtudes, ohkas kunagi: “Kaljukits on artistile kõige ebasoodsam ja raskem, tüüpiline kinnise püüdliku eestlase tähemärk.” Joala muretses siis isalikult, et näe, Kaljukitsed on mõlemad meie tublimad lauljad – nii Maarja kui ka Koit.

Ja lisanduski uue Eesti ajavõrdluskavas Koidu kõrvale Tanel Padar Haljalast – meie oma eesti rock-püünede tõeliselt ehe paha poiss. Eesti ajakirjandus sai vastandite ühtsusest rääkida, kirjutada – eesti popi heast ja pahast poisist.

Siiski, kui Koit “Maarja taktikepi alt vabaks sai”, hakkasid pruudid lähetama ajakirjandusse ühispilte ööelust koos Koiduga. Nii sai ka rock-staariks “liiga hea poiss” Koit värvi juurde. Kuni siis tuli Kaia Triisa “nagu merelaine” ja andis ka Koidule selle viimase staarilihvi, juurde ka tanelpadarlikku skandaali: “lapsuke ootab oma isa…”

Aga olgem ausad: kergem on saagida “oma nägu” välja alternatiivse hiti ja käitumisega. Raskem on veenda kogu rahvast mein­striimhiti või pereõnnega.