13.09.2007, 00:00
Koit Uus silus suhted Ghana maffiaga
Haapsalu suurärimehel õnnestus neegrimaffialt välja osta oma arestitud kalalaev Partner I.
“Kes ikka sitta lugu tahab meelde tule tada,”
ütleb Koit Uus oma äri kohta ghanalastega. Ärimees
tunnistab, et on kogemuse võrra rikkam.
Haapsalu ärimehe seiklused aafriklastega saavad alguse 1999. aastal. Eesti majandus toibub suurest kriisist. Kalatehased saavad jalgu alla. Kalurid aga kiratsevad: püüdjaid on palju, püügiõigusi vähe. Kohalikud kalatööstused maksavad kalakilo eest vaid 1 kroon ja 50 senti.
Sellega ära ei ela.
Uusil ja saarlastel Kaarel Niinel, Raivo Mägil ning Mati Õunapil tekib huvitav koostööplaan saata oma püügilaevad Ghanasse. Teenistus, mis eestlastele kaugel maal lubatakse, on vähemalt kümme korda suurem kui koduvetes püüdes. Kalafirmade delegatsioon käib kauge ja tundmatu maa oludega esmalt tutvumas, ent naaseb, lepingud taskus.
1999. aasta sügisel on Uusi firma Tagalaht laev nimega Partner I ning Saaremaa firma Kasse samanimeline laev Aafrika vetes. Ent asjad kisuvad algusest peale viltu. Esmalt ei anna kohalik koostööpartner eestlastele kokkulepitud püügiluba. Seejärel tuleb eestlastel ümber teha püügitehnika. Kasse mehed leiavad küll teise kohaliku äripartneri, ent see pöörab esimese partneriga püütud kala pärast tülli.
Kohalikud kaklevad, eestlased kannatavad
“Alguses seisime kaks kuud niisama. Siis hakkasid asjad liikuma. Aga kohalik bürokraatia oli üle mõistuse – nädal aega püüdsime, siis istusime sadamas partnerite vaidluse tõttu aresti all.
Vohas onupojapoliitika, klannimajandus, otsene väljapressimine. Toll, politsei ja pätid olid kõik ühe mütsi all,” meenutab Kasse kapten Raivo Mägi kogemust kohalike bandiitidega.
Korra püüab Kasse meeskond koos laevaga korruptiivse abi toel põgeneda, kuid kuulid lendavad ja eestlasi ähvardatakse külmrelvaga. Elusalt ja tervelt jõuavad eestlastest meremehed 2000. aasta märtsis koju. Mõlemad laevad jäävad aga Ghanasse aresti alla.
Selleks ajaks on Aafrika vetes püütud vaid mõnikümmend tonni kala.
Koit Uus saab neegritega kokkuleppele ja ostab oma laeva välja. Olgugi et ghanalased küsivad sadamatasudena, kütuse, püügivahendite jm eest temalt ebaõiglaselt suure summa.
Saarlastel on aga raha otsas. Selleks ajaks on nad lörri läinud Ghana projekti tõttu juba vähemalt miljoni korstnasse kirjutanud. Viimases hädas pöördutakse finantspartneri Ühispanga poole, ent pangajuht Ain Hanschmidt keeldub lisalaenu andmast. Uus on samal ajal Ühispanga nõukogu liige.
Kasse-nimeline laev jääb Ghanasse ja firma leiab oma loogilise lõpu. 2005. aastal kuulutatakse välja ettevõtte pankrot.
Maffia omastatud laev leiab ostja
Ka Koit Uus teeb kalapüügiga lõpparve, ent palju rafineeritumal moel. Tema firma saab üheksa miljonit krooni Euroopa Liidu kalalaevade utiliseerimise toetust. Partner I läheb Läti Mereakadeemiasse õppelaevaks.
Kasse pankrotihaldur Martin Krupp paneb tänavu suvel 15 000 kroonise alghinnaga Kasse laeva enampakkumisele. Ütleb seejuures, et ei garanteeri aluse olemasolu. Saarlased pole kuus aastat oma laevast midagi kuulnud ja arvavad, et sellest on tõenäoliselt järel vaid vrakk.
“Väga hea püügilaev oli igas mõistes. Ostsime selle Soomest 1994. aastal ja püüdsime Balti merel,” nutab 33meetrist alust taga kapten Mägi. Kõigil soovitab ta nüüd musta mandriga äri tehes üheksa korda mõõta, enne kui lõikamiseks läheb. “Sealne suhtumine on siiani selline, et valgelt mehelt tuleb võtta seitse või isegi seitsekümmend seitse nahka,” kurjustab Mägi.
Aga oh seda üllatust – augusti lõpus ostab aluse pankrotipesast pisut enam kui 10 000 krooniga keegi tundmatu ärimees. “Ta ütleb lakooniliselt, et pole oma nime avalikustamisest huvitatud. Ta ei ole ka avalikkusele tuntud. Meie arvates on laeva tagasi saamise tõenäosus väga väike. Aga mine sa hullu tea, võib-olla läheb ostja sellele laevale isegi Ghanasse järele,” ütleb pankrotihaldur Krupp.
Haapsalu ärimehe seiklused aafriklastega saavad alguse 1999. aastal. Eesti majandus toibub suurest kriisist. Kalatehased saavad jalgu alla. Kalurid aga kiratsevad: püüdjaid on palju, püügiõigusi vähe. Kohalikud kalatööstused maksavad kalakilo eest vaid 1 kroon ja 50 senti.
Sellega ära ei ela.
Uusil ja saarlastel Kaarel Niinel, Raivo Mägil ning Mati Õunapil tekib huvitav koostööplaan saata oma püügilaevad Ghanasse. Teenistus, mis eestlastele kaugel maal lubatakse, on vähemalt kümme korda suurem kui koduvetes püüdes. Kalafirmade delegatsioon käib kauge ja tundmatu maa oludega esmalt tutvumas, ent naaseb, lepingud taskus.
1999. aasta sügisel on Uusi firma Tagalaht laev nimega Partner I ning Saaremaa firma Kasse samanimeline laev Aafrika vetes. Ent asjad kisuvad algusest peale viltu. Esmalt ei anna kohalik koostööpartner eestlastele kokkulepitud püügiluba. Seejärel tuleb eestlastel ümber teha püügitehnika. Kasse mehed leiavad küll teise kohaliku äripartneri, ent see pöörab esimese partneriga püütud kala pärast tülli.
Kohalikud kaklevad, eestlased kannatavad
“Alguses seisime kaks kuud niisama. Siis hakkasid asjad liikuma. Aga kohalik bürokraatia oli üle mõistuse – nädal aega püüdsime, siis istusime sadamas partnerite vaidluse tõttu aresti all.
Vohas onupojapoliitika, klannimajandus, otsene väljapressimine. Toll, politsei ja pätid olid kõik ühe mütsi all,” meenutab Kasse kapten Raivo Mägi kogemust kohalike bandiitidega.
Korra püüab Kasse meeskond koos laevaga korruptiivse abi toel põgeneda, kuid kuulid lendavad ja eestlasi ähvardatakse külmrelvaga. Elusalt ja tervelt jõuavad eestlastest meremehed 2000. aasta märtsis koju. Mõlemad laevad jäävad aga Ghanasse aresti alla.
Selleks ajaks on Aafrika vetes püütud vaid mõnikümmend tonni kala.
Koit Uus saab neegritega kokkuleppele ja ostab oma laeva välja. Olgugi et ghanalased küsivad sadamatasudena, kütuse, püügivahendite jm eest temalt ebaõiglaselt suure summa.
Saarlastel on aga raha otsas. Selleks ajaks on nad lörri läinud Ghana projekti tõttu juba vähemalt miljoni korstnasse kirjutanud. Viimases hädas pöördutakse finantspartneri Ühispanga poole, ent pangajuht Ain Hanschmidt keeldub lisalaenu andmast. Uus on samal ajal Ühispanga nõukogu liige.
Kasse-nimeline laev jääb Ghanasse ja firma leiab oma loogilise lõpu. 2005. aastal kuulutatakse välja ettevõtte pankrot.
Maffia omastatud laev leiab ostja
Ka Koit Uus teeb kalapüügiga lõpparve, ent palju rafineeritumal moel. Tema firma saab üheksa miljonit krooni Euroopa Liidu kalalaevade utiliseerimise toetust. Partner I läheb Läti Mereakadeemiasse õppelaevaks.
Kasse pankrotihaldur Martin Krupp paneb tänavu suvel 15 000 kroonise alghinnaga Kasse laeva enampakkumisele. Ütleb seejuures, et ei garanteeri aluse olemasolu. Saarlased pole kuus aastat oma laevast midagi kuulnud ja arvavad, et sellest on tõenäoliselt järel vaid vrakk.
“Väga hea püügilaev oli igas mõistes. Ostsime selle Soomest 1994. aastal ja püüdsime Balti merel,” nutab 33meetrist alust taga kapten Mägi. Kõigil soovitab ta nüüd musta mandriga äri tehes üheksa korda mõõta, enne kui lõikamiseks läheb. “Sealne suhtumine on siiani selline, et valgelt mehelt tuleb võtta seitse või isegi seitsekümmend seitse nahka,” kurjustab Mägi.
Aga oh seda üllatust – augusti lõpus ostab aluse pankrotipesast pisut enam kui 10 000 krooniga keegi tundmatu ärimees. “Ta ütleb lakooniliselt, et pole oma nime avalikustamisest huvitatud. Ta ei ole ka avalikkusele tuntud. Meie arvates on laeva tagasi saamise tõenäosus väga väike. Aga mine sa hullu tea, võib-olla läheb ostja sellele laevale isegi Ghanasse järele,” ütleb pankrotihaldur Krupp.