Kokaiiniratas: Kunagist töövõitu takseerib kriminaalpolitseinik Ivo Kolk. Liis Treimann / Postimees / Scanpix

Oktoobris 2008 mõistis kohtunik Raivo Einula vanglakaristused jõugule juutidele, kes toimetasid suure hammasratta sees Peruust Eestisse 43 kg kokaiini. Hiigelsuur hammasratas ja kokaiin tuli aga hävitada.

Juunis 2010 avaldas Postimees loo, kuidas seesama hammasratas kingiti vanarauaks tegemise asemel hoopis politseimuuseumile.

Minu arust oli tegemist igati õige sammuga: selliseid politsei töövõite tulebki rahvale vaatamiseks välja panna (ka politseiameti logistikajuht Toomas Malva rääkis Postimehes “emotsionaalsest ja ajaloolisest väärtusest”), kuigi siin esineb oluline vasturääkivus, sest kohtuotsus käskis hammasratta hävitada ja kohtuotsused on täitmiseks.

Toomas Malva selgitas mulle, et pole üldse selge, mis on hävitamine. Kas hammasratta vanarauafirmasse andmine on juba hävitamine? Või oleks riik pidanud selle pulbriks tegema ja nelja tuule poole laiali puhuma?

Ta avaldas arvamust, et kõiki äravõetud asitõendeid ei tasugi hävitada: näiteks neid, mis on tsiviilelus täiesti lubatud, nagu ventilaatorid, mida narkolaborid tarvitavad. Need võiks maha müüa ja raha riigile või kuriteo ohvritele anda. Teine asi on aga relvade, lõhkeainete ja muu keelatuga.

Kuhu aga kadusid hammasrattasse peidetud delfiinimärgiga kokaiinipakid? Mõni nädal tagasi kirjutasin puudujäägist Eesti riigi ainsas narkolaos. Selle käigus teatasid erinevad allikad, et juutide kokaiini laos alles ei ole. Samas kinnitasid nad, et pärast 2006. aastat pole uimasteid hävitatud. Nägin siin taas vastuolu: kokaiini ei ole, aga hävitamist pole toimunud. Kuhu siis uimastid kadusid?

Küsisime seda kolleeg Tarmo Vah­teriga kolm korda Üllar Lannolt, kes juhib Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti. Lanno väitis alul, et ta ei saa midagi öelda, sest laos käib inventuur. Nüüd aga, kui inventuur oli läbi, teatas ta, et kõnealune aine on hävitatud, kuid ta ei tohi selle hävitamise aega, kohta ning viisi avaldada. See on saladus.

Leidsin netist määruse, mis ütles, et tollal võis tõesti uimasteid hävitada erandjuhul ka enne kohtuotsust – kui tegemist oli rikneva aine või suure kogusega. 43 kg on väga suur kogus. Ehk Peruust tulnud narkolast hävitati täiesti seaduslikult.

Kuid mis sai ülejäänud konfiskeeritud uimastitest?

Ilmselt tulnuks puudujääk välja varem, kui narkootikume oleks hävitatud regulaarselt. Kohtuotsused nõudsid seda. Lanno instituut tunnistab aga täiesti avalikult, et ei täitnud kohtuotsuseid juba novembrist 2006!

Lanno põhjendas seda Ekspressile ekspertide nappusega. Tööjõupuudus lahenenud alles tänavu. Vaat nii!

Eks seegi ole märgilise tähtsusega, et Lanno keeldus minuga kokku saamast. Püüdsin registreerida end isegi tema esmaspäeva pärastlõunati toimuvale kodanike vastuvõtule, aga sain teate, et inventuuri teemal suhtleb Lanno vaid kirjalikult. Ja inventuuri lõppraporti kuulutas ta juulini 2015 üksnes ametkondlikuks kasutamiseks.