Kokkuhoidlik patrioot

Kas Vabadussõja-film on lootustandev ettevõtmine? Krister Kivi portreteerib produtsent Kristian Taskat.

Kristian Taskat on esimesel hetkel raske sõjafilmiga seostada. Veel mõne aasta eest armastas ta kanda mohäärkampsuneid, mis olid abikaasa Maria Avdjuško meelest nii ebamehelikud, et ühel heal päeval viskas näitlejanna need lihtsalt minema. Kanal 2 direktorina võitis Taska Eve Kivi lugupidamise oma pehmekäelise ja ärakuulava juhtimisstiiliga. Ning kaitseväkke ei saanud noor Taska minna – tervis vedas alt.
Kuid selle, mis jääb vajaka militaarsuses, teeb Taska tasa patriootilisuses. Ta on Kaitseliidu liige ja koduses raamaturiiulis on Albert Kivika nahkköites “Nimed marmortahvlil” täiesti olemas. Mis veelgi märkimisväärsem, selle romaani luges Taska läbi juba kooliajal.

Aastal 2000 oli “Nimed marmortahvlil” projekt varjusurmas. Eelmine tootja, Tallinnfilmi kogemusega inimene, ei olnud suutnud asjale kuidagi raha taha saada. “Otsustasime, et läheb vaja nooruslikku jõudu,” meenutab Eesti Filmi Sihtasutuse direktor Riina Sildos seda, miks ta otsustas pakkuda projekti “tugeva mänedžmendikogemusega” Taskale. Valik õigustas end sedavõrd, et praegu ei hoia Sildos Taska kiitmisel sõnu kokku. “Ma olen väga ja väga rahul. Taska on osutunud suurepäraseks produtsendiks.”
Kõige märkimisväärsem on ehk fakt, et Kristian Taska on leidnud enam kui 19 miljoni krooni maksmaminevale filmile maineka kaastootja – Matila & Röhr Productionsi Soomest, kes siiani teinud peaaegu eranditult edukaid linateoseid. MRP patriootiline “Rukajärven tie” on ainus film, mis põhjanaabrite juures kogunud üle poole miljoni vaataja. Vähem tähelepanuväärne pole aga Taska võime säästa pisikeste asjade pealt.

Kontor, kust filmivõtteid juhitakse (sinna pääsemiseks peab muide läbima ühe Tallinna vanalinnas oleva tuntud baari ruumid), koosneb paarist hämarast toast, mida valgustavad tolmused päevavalguslambid ning täidavad 80ndate algusest pärit mööblitükid.
Sisekujundajad judiseksid, kuid Taska on “finantseeringu kokkusaamise” nimel kõigega rahul. “Me saame neid ruume kasutada, kuna Linnateatri direktor on niivõrd lahke mees.” Ta tänab ka kõiki maaomanikke, kes oma valdustes raha küsimata filmida on lubanud (“Siiani on tulnud maksta vaid ühes kohas”), ning kiidab Eesti Posti, kes lubas tasuta võtteplatsile toimetada nelja tonni jagu sõjaväemundrit.
Kristian Taska armastab ajalugu. Traditsioonid on talle tähtsad. Oma vanavanaisa, Eesti tuntuima nahakunstniku Eduard Taska töid on ta kokku ostnud sadade tuhandete kroonide eest. “Kui on olnud mõistlik hind ja kui mul on olnud vähegi võimalust, siis ma olen ikka püüdnud osta, mõeldes, et ehk läheb see edasi minu pojale.” Tema ja näitlejanna Maria Avdjuško ühine kodu on juba mõnda aega Märjamaal asuvas talus. “Meil on Kadrioru korter ka olemas, aga seal elas vahepeal ainult kuldkala ja nüüd tuli ka kuldkala maale ära.”

Lisaks kalale eelistavad maaelu ka kass ja koer Lucius. Telerit ei ole talus põhimõtteliselt, küll on sisse veetud internet, mille abil Avdjuško hommikuti ajalehti loeb. Et kõigi teiste lugejate kannatust mitte proovile panna, lisame idüllilisse kirjeldusse ettevaatlikult vaid hoone ees oleva tammesalu, teispool jõge ringijalutavad lambad ja puude all pulbitseva arteesia kaevu, ning suundume tagasi “Nimed marmortahvlil” juurde.
“Me otsustasime Elmo Nüganeniga (filmi režissöör – KK) kohe, et seda asja ei saa ära lörtsida, seda ei saa teha poole vinnaga,” ütleb Taska.
Veebruaris 2002 sõitis ta võtteplatsile sageli juba kella 9 paiku hommikul ja jõudis alles südaööks koju tagasi. Hilise kellani rügas ta ka varem, Kanal 2 käimalükkamise ajal. “Mul oli vahel isegi kahju, kui palju see noor inimene tööd tegi – hommikust õhtuni ja öösel ka,” ohkab Eve Kivi, kelle sõnul oldud telejaamas Taskaga väga rahul: “Väga hea, väga viisakas ja väga intelligentne inimene.” Tõsi, keerleb kuulujutt, et Eesti Meedia kontsernile tekitanud meelehärmi Taska palganumber – töötasu olevat olnud hiiglaslik. Kuna Kristian väiksema sissetulekuga ei nõustunud, tulnud tal oma isa asutatud telekanalist minema minna. Taska ise seda juttu ei kommenteeri, reageerib vaid kulmukergitusega. Ja ütleb lahkumise selgituseks, et lihtsalt rutiin tekkinud – lõpuks läinud ta kodust Kanal 2-te “nagu koer karja”.
Seda, kui palju Taska Productions “Nimed marmortahvlil” pealt teenida võib, Taska ei kommenteeri. Õnne tundub tal selle projektiga igatahes olevat. Veebruari algul kimbutas filmitegijaid üle-eestiline sula. Aasta 1918 talviste lahingustseenide kujutamise oleks see raskeks teinud ning SL Õhtulehest väljalõigatud artikkel “Kuuse taat ennustab üleujutust” rippus hoiatavalt kontori seinal. Aga talv tuli tagasi. Praegu leidub Lõuna-Eestis taas piisavalt lund.