"'Kõlas lask, Kauri võpatas ja haaras püstolist..."'
Uurimist juhtiv eriasjade prokurör Jüri Kasesalu suhtub Veljo Sedriku pihtimusse skepsisega. “See on minu nägemuses lihtsalt udutamine naisterahvale. Kahjuks ei saa ma kommenteerida, kas ta selles kirjas valetab, mida valetab ja kuidas valetab.”
Kõige delikaatsem on Kasesalu sõnul tunnistajana üle kuulatud Rauno Pehka käsitlemine meedias. “Ta ei saa seda kommenteerida, sest talle laieneb keeld menetluse andmeid avaldada. Te panete Pehka olukorda, kus ta ei saa end avalikkuse ees kaitsta,” ütleb prokurör, kelle sõnul sportlane ei ole kuritööga seotud.
Sedrik võib olla soss-sepast ärimees, aga tapjana on inimest, kes allkirjastab kirja “Sinu mõmmik”, lähedastel raske kujutleda. “Tal võisid rahaasjad segased olla, aga ma ei usu, et ta tulistas,” arvab elukaaslane Eve.
Enamik tuttavaid ütleb, et see ei saa olla võimalik. Eesti Energias ja viimasel ajal Dvigateli energeetikaosakonnas töötanud meest iseloomustatakse kui tasast ja abivalmis inimest, kes isegi napsiselt malbeks jäi ning seadusega pahuksisse ei läinud. Relvadest ta ei huvitunud, veel vähem kuulus talle revolver, millest Kauri Koppel maha lasti.
Samas oli Sedrikul mitmeid saladusi. Näiteks tuleb Evele üllatusena, et tema mees on äriregistris kirjas kahe Viimsis kinnisvaraga tegeleva ettevõtte juhatuse liikmena. Ffirmade omanik on kõmuline ärimees, Heldri küla rajaja Margus Valdes.
Pehka sai 400 000 kroonise tünni
Neli aastat tagasi lõi Veljo Sedrik käed korvpallur Rauno Pehkaga, et ehitab talle Otepääle maja. Tänaseks on Undu motelli ligidal künka otsas asuv suur palktare peaaegu valmis, aga enne seda jõudsid kompanjonid tülli pöörata. Kuna ehituse kvaliteet teda ei rahuldanud, nõudis Pehka raha tagasi. Sedriku naise teada oli summa umbes 400 000 krooni.
“Seda ta tunnistas ja isegi põdes, et on Pehkale võlgu,” räägib üksteist aastat temaga elanud Eve. Algul korrektselt kulgenud suhtlus Pehkaga võttis ähvardava tooni. “Algul ta pühendas mind asjasse. Hiljem ütles lihtsalt – ära muretse,” lausub naine.
Jaanuaris tunnistas Veljo naisele, et võlg on edasi müüdud “kantidele” ja Kauri Koppelile, kes on teda ähvardanud. Naise teada olid Pehka ja Koppel Trummi tänaval naabrid.
Uued “menetlejad“ keevitasid võlale poole otsa – summa kasvas 800 000 kroonini. Tagantjärele imbusid välja jutud, et Veljo viidi isegi metsa ja ähvardati maha lüüa ning tema kaks täiskasvanud tütart takkapihta, kui ta pappi välja ei käi. “Ilmselt ei julgenud ta kodus rääkida, kui tõsine asi on,” arvab kaasa. Rätsepana töötavalt naiselt ei küsinud ta iial raha.
Selgusetu on, miks ei likvideerinud Sedrik, kellele kuulub mitu kinnistut
üle Eesti, võlga ühekorraga, vaid hakkas seda lappima. Hiljem
selgus näiteks, et kandis Liivalaia tänava korteriühistu arvelt,
mille esimees ta oli,
15 000 krooni otse Pehkale.
Kui vargus kevadel välja tuli, tagandati Sedrik ametist ja ühistu andis asja kohtusse. “Käis nii räige väljapressimine, et ta võttis raha ükskõik kust kohast,” räägib kauaaegne sõber Olav Kivirand, kes aitas hädas Sedrikul oma tuttavatelt raha laenata.
Tähelepanuväärne on, et 17. septembril tegi Sedrik avalduse väljapressimise kohta politseile, kuid info probleemist ei jõudnud miskipärast keskkriminaalpolitseisse. “Koppel oleks jäänud ellu ja kogu jama olemata, kui politsei oleks õigel ajal reageerinud,” usub Kivirand, kelle politsei sel teisipäeval samuti üle kuulas.
Viimane kontakt oli Evel oma mehega 11. novembri õhtul, kui ta helistas ja ütles, et läheb kohtumisele Kauri Koppeliga Tähetorni tänaval. Telefonis jättis mees rahuliku mulje, pigem rahustas naist. Kui naise ajaarvestus on täpne, siis oli Koppel sel hetkel tegelikult juba loojakarjas.
Kui Veljo laupäeva hommikuks koju ei tulnud, hakkas naine teda otsima. Samal õhtul kell 11 andis ta juba Keskkriminaalpolitsei uurijatele tunnistusi. Milles Veljot tegelikult kahtlustatakse, selgus talle alles esmaspäeval, kui politsei tegi K-komando toel haarangu nende suvilas ja otsis läbi korteri Liivalaia tänavas. Orderil seisis – kahtlustatav mõrvas.
Läbiotsimisel viis politsei kodust kaasa ainult Veljo passi. Kaks päeva hiljem, kolmapäeva, 16. novembri õhtul leidis naine ootamatult oma postkastist kaks kirja, kus Veljo kirjutab lahti oma versiooni juhtunust – segase eelloo ja verise finaali. Kirja edastas Eve politseile ja loodab kõigest hingest, et näeb meest veel elusalt.
“Loodan, et kui ta seda artiklit loeb, julgeb ta välja tulla. Praegu on ju igal pool kõlanud, et otsitakse mõrvarit,” kardab naine oma mehe elu ja tervise pärast.
“Tema liikumiste kohta on andmeid piisavalt, aga hetkel ei oska ennustada, kui kiiresti ta tabame,” kommenteerib prokurör Kasesalu tagaotsimise seisu.
Esimene kiri
Tere, kallis Eve!
Tahtsin oma probleemid lahendada ilma Sinu närve traumeerimata, aga ei õnnestunud. Kõigepealt, olen elus ja terve, kuid pean olema veidi aega peidus, muidu määritakse mulle pähe igasugu jama.
Kõik on seotud selle neetud Raunoga. Selgitan Sulle lähemalt.
19. jaanuaril suruti mind Rauno palgatud väljapressijate poolt. Seal olid Rauno, peajuht Kauri Koppel, kandiliste juht Ants (nimi muudetud – Toim.), Riho (nimi muudetud – Toim.) ja veel üks suur “kapp”, kelle nime pole ma teada saanud.
Ähvardati hakata tülitama, ähvardama ja vara kallale kippuma (autod, korterid jne) ja psüühiliselt terroriseerima Sind, lapsi ja minu vanemaid. Nende tegude tegemiseks oli neil välja uuritud juba elukohad ja valmis kirjutatud mõned ähvarduskirjad.
Väljapressimine lubati lõpetada, kui ma kirjutan alla tagantjärele ühele Rauno suvila ehitamise lepingule ja Raunoga laenulepingule (tähtaeg väga väike).
Pakkusin välja, et müün maha oma Otepää kinnistu ja saan vastutasuks Rauno maja. Sellega oldi nõus tingimusel, et teeme Raunoga laenulepingu notariaalselt ja seame maale Rauno kasuks hüpoteegi. Minu tingimus oli, et võin müüa ühe poole oma Otepää maast.
Summa, mida siis suusõnaliselt minult nõuti, oli 877 460 krooni. Selle kohta kirjutasime ka Kauri Koppeliga vastava kokkuleppe. Üks ostja oli nõus maksma Sambla kinnistu eest 700 000 krooni ja teise ostjaga oli kokkulepe 200 000 krooni.
Vormistasimegi Rauno Pehka võla katteks maa ostu-müügi Marge notaribüroos hinnaga 986 000 krooni. Kuna ma ei teadnud, et tegemist on supersulidega ja alatute inimestega, ei saanud notariaalselt kinnitatud, et sellega on kõik Raunoga seotud rahaasjad korras.
Sellest summast jäi ju ülegi 9540 krooni. See tehing toimus 4. mail 2005.
Muide Rauno oli oma maja alla Otepääl pannud ainult 472 000 krooni, nii et ülejäänud summa oli sisuliselt intressid.
Pealegi oli Rauno hirmsasti rahahädas eelmise aasta lõpus. Tal oli suur elektrivõlg. Lasin talle teha hea maksegraafiku. Võtsin isegi võlga ja andsin talle maja maksumuse arvelt tagasi 42 000 krooni kahes osas. Ja kui ta ikkagi elektrivõlglaseks jäi, kandus mul korteriühistu arvelt tema elektrivõla katteks 15 000 krooni, mis ripub nüüd minu hingel ja nõutakse tagasi kohtu kaudu.
Pehka käsilased tulid aga välja veidi aja pärast uue oletusega. Nimelt ütlesid nad, et müüsid maad maha sellise hinnaga, et mina pean lisaks veel maksma 30 000 krooni. Hakkasid jälle ähvardused ja kasutusele võeti kiiresti võlanõuete loovutamine.
Rauno loovutas võlanõude (kuigi maa müügiga oli kõik makstud) Kauri Koppeli firmale OÜ Perlos ja see osaliselt Antsu ühe tuttava firmale.
Kuna olin pöördunud väljapressimiste asjus politsei poole, hakkas Kauri Koppeli ja Antsu poolt kõva surve. Et asi ei läheks liiga jõhkraks, lubasin nendele mingi osa rahast leida, et seda hiljem kohtu korras tagasi saada.
Kauri Koppel, kasutades oma tuttavat kohtutäiturit Arturit (nimi muudetud – toim.), arestis minu pangaarved. Ähvardati tulla meile koju näitama, kuidas võlga jõuga välja pressida jne.
Kirjutasin juba enne Raunole, et lõpetagu kõik jama, kuid tema käskis ainult läbi Kauri Kopli ütelda, et müüsid oma võla (mida pole olnud, vaid mis välja pressiti) maha ja edaspidine pole minu asi.
See on õudne ring.
Loodan, et suudan olukorra lahendada mõne päevaga. Mul on kahju, et nii on läinud. Armastan Sind väga. Kohtumiseni.
Tulen supist välja ja teen Rauno elu põrguks.
Sinu Mõmmik
Teine kiri
Tere Eve!
Püüan nüüd võimalikult täpselt kirjutada reedest sündmust, et saaksid aru, miks ma ennast peitma pean, ja et Sa teaksid tõde. Samuti loodan, et saad selle kirja abil midagi ette võtta.
Eelmises kirjas kirjutasin, kuidas püüti mind lõksu igasugu paberimajandusega.
Nüüd jõudsid väljapressijad selgusele, et ega peale Sambla ja Tiigi kinnistu ja kahe minu auto mult polegi otse midagi väga enamat ära võtta. Oli vaja kasutada muid vahendeid. Seda sain ma aru muidugi alles nüüd.
Püüan võimalikult täpselt selgitada. Senini olen veel šokis ja võibolla on mõni lause segane, aga ehk saad aru. Nüüd on asjad nii kaugel, et mul on vaja väga head kaitsjat, et sellest supist välja tulla.
Neljapäeval, st 10. novembril helistas mulle Kauri Koppel mitu korda ja hiljem ka Ants, et täna pean ma neile maksma ära vähemalt 80 000 krooni. Vastasel juhul tulevad õhtul koju ja kohtutäituri eriloal konfiskeerivad väljavalitud asju ja üldse näitavad, kuidas raha tegelikult välja pressitakse.
Politsei abile polevat mul lootust, sest Kauri Koppel lubas ise kohale lasta end sõidutada politseiautol. Tean, et tal on suured sidemed politseiga, sest nüüd meenub mulle üks seik mitu kuud tagasi, kui ta häbenemata helistas ühel meie kokkusaamisel kellelegi, kellel ta käskis helistada politsei korrapidajale, et “meie operatsiooni ajal” (nii ta nimetas mingit sündmust) venitagu väljasõiduga tavalisel kombel.
Et aega võita, ütlesin, et mingi raha ma saan, aga alles homme ja lubasin viia 65 000 krooni, kuna kaks nädalat tagasi andsin Koppelile 15 000 krooni, kuna ta lubas mind siis mõneks ajaks rahule jätta.
Nagu selgus, ei jäetud rahule midagi, vaid Ants ütles, et Kauri Koppel ajab oma raha, mina oma raha ja väljapressijaid tuleb aina juurde. Paberid ootavad tuttava kohtutäituri Arturi käes. Hommikul leppisin Kauri Koppeliga kokku, et saame kokku Tähetorni Hotelli parklas kell 11.30. Sain kokku 15 000 krooni ja lootsin ta sellega maha rahustada.
Sõitsin taksoga Tähetorni Hotelli parklasse ja andsin Kauri Koppelile 15 000 krooni. Paberile, et ta raha kätte sai, ei tahtnud ta alla kirjutada, kuna ütles, et tahab saada 65 000. Ütlesin, et seda raha mul pole ja selle kokkusaamiseks läheb hulk aega.
Tema ütles, et neil aega oodata ei ole ja nüüd näitavad nad mulle, kuidas raha kiiresti kätte saavad. Kauri viipas kõrvalseisva auto juhile ja see tuli autost välja. Kuna aga sinna parklasse sõitis veel kaks autot, millede juhid hakkasid läbi akende omavahel juttu ajama, sõitis Kauri Koppel koos minuga ja koos oma saateautoga parklast minema.
Küsimusele, kuhu me läheme, ütles Kauri Koppel, et sõidame veidi eemale. Sõitsime Tähetorni tn endise autobaasi territooriumile ja jäime sinna tahapoole ühe maja taha seisma. Kuna seal aga tehti mingeid torutöid (kaevati), siis jäime seal ette ja Kauri sõitis väravast välja ja jäi metsaorva viimase maja juurde seisma.
Siis ütles mulle, et tal on pagasnikust mulle anda üks paber ja käskis mul autost välja tulla. Samas tuli auto juurde ka Kauri kaaslane, kes jäi auto kõrvale seisma. Kauri tõstis pagasiluugi üles ja näitas mulle paberitega mappi ning ütles, et siin on kõik (palju) paberid, mis tõestavad, et ma olevat juba mitmele temale tuntud firmale võlgu ja see võlg kasvab kogu aeg.
Proovisin veel seletada, et maa müügiga tasusin ma kogu võla ja momendil pole mul lisaraha kuskilt võtta, kuid selle peale ütles Kauri Koppel, et see polevat tema mure ja nüüd minevat asjad tõsisemaks ja mul polevat muud väljapääsu kui kiiresti kokku ajada 380 000 krooni ja et nemad tegutsevad nüüd resoluutsemalt.
Kauri käskis mul istuda autosse. Kui avasin kõrvalistuja ukse, nägin, et istmel lebas püstol. Esialgne mõte oli, et jooksen ära ja palun kelleltki abi. Kauri abi aga võttis mul käest ja ütles, et praegu me ainult hirmutame ja käskis anda püstoli oma kätte ja istuda autosse.
Võtsin püstoli ja istusin autosse. Sain aru, et tegemist on ehtsa relvaga. Andsin püstoli Kauri kaaslasele ja nüüd märkasin, et tal on käes õhukesed kilekindad.
Hakkasin taipama halba, aga kohe seletas Kauri kõik ära, öeldes: Nüüd teen ma avalduse, et ähvardasid mind relvaga ja saad kaela kriminaalasja. Püstolil on sinu sõrmejäljed ja meie tegime sind relvituks. Kraabi oma sugulastelt ja tuttavatelt kokku homme õhtuks kõik küsitud rahasumma või lähed vangi ja ilma minu abita sa sealt välja ei saa.
Edasised sündmused toimusid väga kiiresti ja kuna ma olin täiesti endast väljas, saatsin nad inetute sõnadega pikalt ja ütlesin, et tapku mind siis ära.
Kauri kaaslane ütles, et tapma me ei hakka, milleks neile minu laip. Võttis teisest käest padrunid ja asetas need püstoli trumlisse. Seejärel ütles, et teeme paar lasku ka, et tõestada, et mina kippusin Kauri Koppeli elu kallale.
Juhipoolne aken oli lahti ja Kauri kaaslane tulistas kiiresti minu juurest kaks lasku läbi akna. Haarasin minu rinna kõrgusel olevast püstolist kinni ja kõlas kolmas lask, mille peale Kauri võpatas ja haaras samuti püstolist kinni.
Siis toimus vist veel üks lask. Kauri kaaslane vandus, lasi (või viskas) püstoli minu jalge ette auto põrandale ja jooksis autosse, mis seisis eemal.
Kauri Koppel oli vajunud istmele ja tahtis midagi öelda. Sain aru, et ta on haavatud, aga verd ma ei näinud. Haarasin püstoli ja tormasin autost välja. Veel käis peast läbi mõte, et käivitan auto ja sõidan haiglasse. Haarasin isegi süütevõtmed ja sain auto käima, aga kuna Kauri oli rooli taga, ei olnud mul võimalik autot juhtida.
Tormasin aru andmata autost välja. Teisel pool teel seisis Kauri kaaslane ja helistas. Läksin tema juurde. Ta ütles, et olen igavene tõbras ja et helistas päästeteenistusse ja veel, et mine pane auto uksed kinni.
Läksin lükkasin mõlemad Kauri Koppeli autouksed kinni ja endale aru andmata jooksin metsa poole. Märkasin, et püstol on ikka veel minu käes ja viskasin selle maha.
Hiljem mulle meenus, et Kauri Koppeli kaaslane ütles mulle tegelikult, et olen igavene tõbras, mine pane auto uksed kinni, helistasin kiirabisse ja et lasku ma siit praegu kiiresti jalga.
Sel momendil ei saanud ma midagi enam aru ega osanud peale edasi-tagasi jooksmise midagi teha. Jagasin ainult, et püstol on viimasena olnud minu käes. Läksin korjasin püstoli üles ja viskasin selle üle tee olevasse võssa.
Edasisi käike mäletan uduselt. Tormasin metsa ääres edasi-tagasi ja kuna tuli mingi buss, istusin sellesse ja sõitsin mõned peatused. Läksin siis bussist maha ja uitasin mööda tänavaid sihitult, suutmata midagi teha või ette võtta. Hiljem meenus, et kord oli mõte minna politseisse, siis aga mõnda advokaati otsima, siis aga tahtsin üldse ära surra jne.
Mäletan, et ostsin kaks kirjaümbrikku ja paberit ja kirjutasin kaks kirja: ühe politseile ja teise Kroonika toimetajale. Mida ma kirjutasin ja kas ümbrikutele said õiged aadressid, seda ma ei suuda meenutada. Elasin nagu teises maailmas.
Uitasin jala palju ringi teadmata, mida teen. Õhtul läksin töö juurde ja helistasin Sulle ja püüdsin Sind veenda, et kõik on korras. Mobiili olin kuskil suures ähmis ära kaotanud.
Ostsin väikese pudeli viina ja jõin selle ilmselt kõik ära. Imelik on mõelda, et praegugi on mul järgnevate päevade osas suured mälulüngad. Uitasin ühe päeva ringi metsas ja teise ühel surnuaial.
Kui jälle midagi jagama hakkasin, sain aru, et pean midagi ette võtma. Laupäevasest lehest sain teada, et Kauri Koppel oli lasust surnud. Nüüd jõudis mulle pärale, et mina olen peakahtlusalune ja küll tema tuttavad teevad kõik, et mind süüdi lavastada. Kindlasti leiti ka püstol, kus olid minu sõrmejäljed. Sain sellest teatest uue šoki ja mida siis mõtlesin, ei taha isegi kirjutada.
Olen nüüd jõudnud järeldusele, et kui nüüd välja tulen, võetakse mind kinni ja mul on väga raske oma süütust tõestada. Pealegi otsivad mind kindlasti ka Kauri Koppeli ja Antsu käsilased.
Pean üles leidma ise Kauri kaaslase, kes sokutas püstoli ja tulistas ilmselt kogemata Kaurit. Teda ma enne näinud ei olnud, kuigi võis ka olla see mees, kes oli mind hirmutamas Kannu Pubis 19. jaanuaril 2005 koos Rauno Pehkaga, Kauri Koppeliga, Antsu ja Rihoga, üks mees oli veel.
Kas on see sama mees, ei ole kindel. Kindlasti teab seda Ants. Püüan oma kasinate võimalustega seda selgitada. Mees on pikka kasvu, kuid mitte väga “kapi” moodi. Oli mitte väga lühikese nahkjopega ja halli džiibiga (ilmselt Toyota, kuid võib olla ka Volkswagen).
Nüüd tead kõik.
Loodan, et said minu eelmise kirja kätte ja ka võtsid ühendust mehega, kellega ma palusin. Helistada ma Sulle praegu ei julge.
Olen praegu nagu peata kana ja vahel on tunne, et lähen oma mõtetega lolliks. Nean maa põhja päeva, kui hakkasin Rauno Pehkale suvilat ehitama.
Mõtted on mul sellised:
1. Leida üles Kauri kaaslane.
2. Saada see kiri keskkriminaalpolitseile (ma ei tea aadressi) ja ka Põhja politseiprefektuuri (sinna olen enne saatnud avalduse).
3. Vist vajan ka advokaati. Aita mul natuke mõelda selles osas.
Palun väga vabandust, et Sulle selliseid piinu vamistasin. Ehk läheb veel kõik hästi.
Nüüd olen kõik ära rääkinud. Püüan Sulle helistada. Loodan, et eelmise kirja said kätte ja meili ka, mille palusin saata.
Sind armastav Veljo
Tahtsin oma probleemid ise lahendada ja Sind sellest säästa, aga ei õnnestunud.
