Kole plahvatus Tudus
Rändasin möödunud nädalavahetusel Kirde-Eestis, käes eelmisel aastal ilmunud Andy McNabi raamat "Firewall" (Tulemüür). Selle peategelane on endine Briti eriüksuslane Nick Stone. Mees on Briti luure palgal, osaledes operatsioonides, millega luure ei taha ennast ametlikult siduda. Ühe sellise töö käigus astub ta õilsa vene-tshetsheeni maffiamehe teenistusse. Tema ülesanne on leida ja hävitada seadmed, millega vene allilm on sisse murdnud USA elektroonilisse luuresüsteemi Echelon. Seadmed asuvad Eestis, ühes majas Tudu külast lõunas.
Stone asub oma missioonile Eestisse 16. detsembril 1999 Helsingist. Talle antakse kätte Regio 1:200 000 kaart, soovituskiri vene-tshetsheeni allilma liidrilt, üks kontaktaadress Narvas ning häkkimisseadmete koordinaadid Tudu lähedal.
Stone loeb teejuhist Narva kohta, et raudse eesriide ajal oli Narva üks enim saastatud linnu Euroopas. Kaks tohutut elektrijaama tootsid küllalt kilovatte, et hoida pöörlemas N Liidu tööstusbaasi võimsaid rattaid, paisates atmosfääri lugematuid tonne vääveldioksiidi, magneesium-seda ja alumiinium-toda. Ta loeb veel, et lähedal asub hiiglasuur järv, ning jätab meelde, et Narvas ei tohi ta süüa kala. Selline on siis esimene pilt Eestist.
Kuna kiirlaevad tormise mere tõttu ei käi, sõidab Stone tavalise õhtuse liinilaevaga. Kirjelduse järgi peaks see olema Vana Tallinna (Tallink) või Nordlandia (Eckerö Line) moodi laev. Aeglane, vana ja ebamugav. Inimesed selles laevas kannavad kasakate moodi mütse ja kunstnahast jakke. Osa ka vanu ja näruseid vateeritud pikki mantleid. Nad tassivad hiiglasuuri kilekotte. Selliseid, millesse turukauplejad pakivad oma asjad. Näib, et reisil on terved perekonnad - lapsed, naised, vanaemad. Selline on siis esimene pilt eestlastest.
Kangelane toibub sadama lähedal pargis
Stone'il läheb aga juba laeval räbalasti. Ta läheb enne laeva maabumist tualetti ja seal tungivad talle kallale mingid tüübid. Arvatavasti USA luure, kes samuti jahib Echeloni häkkereid. Stone'ile süstitakse mingit jama, ta hakkab vastu ja pääseb maale, kuigi üsna oimetult.
Mees suundub linna poole ja satub mingisse parki, mis arvatavasti on hooldamata paplisalu Merekeskuse ja Admiraliteedi basseini vahel. Seal tungivad talle kallale kohalikud pätid, kellest osa on venelased ja osa eestlased. Ära võetakse kõik, mis taskutes on. Kuid Stone pole asjata luuraja. Tal on kinga sisse veel raha peidetud.
Olen minagi näinud talvel vaeseid turiste sealtkaudu vanalinna poole ukerdamas. Kaugel paistavad ju kenad majad ja kes see ikka läänest tulnuna oskab arvata, et miljoneid turiste välja paiskava sadama ja Tallinna vanalinna vahel on nii kole koht. Praegu on olukord siiski raasuke parem. Mõned tööstushoonete varemed on lammutatud ja asemele on tekkinud kaubamaja. Koppade ja sahkadega masinate sebimine viitab, et ka ülejäänud alale tehakse midagi.
Kui Stone lumises paplisalus teadvusele tuleb, komberdab ta edasi ja näeb kauguses bensiinijaama tulesid. Arvatavasti on see Linnahalli Statoil. Liiga uus ja särav muidu nii mahajäetud koha kohta, hindab peategelane. Nii on see ka täna. Kuid kui Stone kohtab Statoilis natuke kohtlase moega noori eestlastest teenindajad, siis praegused bensiinimüüjad on küll üsna mõnusad teenindajad.
Balti jaam meenutab Aafrikat
Edasi jõuab vana luuraja halvasti valgustatud raudteejaama. Lõhnab uriini ja mädanenud kapsa järele. Seal on ka mingid paadialused, kes lamavad põrandal ja joovad purgist õlut. Kassal on mingi silt eesti ja vene keeles. Jaama lähedal seisab rida alumiiniumist kioskeid. Nende vahel meesterühmad, kes joovad õlut või viina ja suitsetavad.
Näib, nagu oleks Lääs siia saatnud oma prügi, mis nüüd neid kioskeid ummistab. Siis veel mustas mundris ja dzhiipidega turvamehed, kes aeg-ajalt luuserinimesi jaamast minema peletavad. "Nagu Aafrikas. Neil on olemas asjad - bussid, rongid, telekad ja isegi koola purgid, kuid miski ei sobi omavahel kokku. Tundub, nagu oleks terve riik Made in," kirjeldab Stone.
Raudteejaama osas näib Stone'i kirjeldus täpne olevat. Käisin minagi sealt korraks läbi. Tshaad mis Tshaad.
Hommikul kell seitse istub Stone Narva rongile. Nii vaguni põrand kui vinüüliga kaetud istmed on tehtud keevitatud terasplaatidest. Soojemaid sõnu ütleb Stone siiski rongi tualeti kohta, mis on väga lihtne, kuid puhas, soe ja töökorras. Esimesel pilgul. Tõe hetkel selgub, et vesi potti ei voola. Uurisin olukorda mõnelt tänaselt rongikasutajalt. Nad ütlesid, et muuga on, kuidas on, aga vesi juba voolab.
Kohutav kisa Narva bussis
Bussid tunduvad pärinevat 1960ndatest ja 1970ndatest. Mõned näevad välja nagu käsitsi värvitud. Inimesed trügivad bussi. Juht karjub nende ja reisijad karjuvad üksteise peale.
Stone läheb mööda Pushkini tänavat kesklinna ringteeni ja keerab siis Tuleviku ja Viru tänavasse. Uusim maja näib olevat 1970ndatest. Tööstushoonete vahel on ka mõned elumajad. Tänavavalgustus ei tööta. Poeaknad reklaamivad kõike, alates kasutatud pesumasinatest ja lõpetades Arnold Schwarzeneggeri videotega. Piiripunkti juures käib vinge melu. Autod, inimesed, kaubitsejad. Kaks mingi turvafirma Suzuki Vitarat, mis on puhtad ja mille külgedele on maalitud telefoninumbrid. Samas kõrval lagunenud ja räpane politsei Lada.
Praegu näeb Narva hoopis parem välja. Linn on üsna puhas, teenindus üsna normaalne ja piiripunkti juures pole üldse trügimist. Arhitektuur on muidugi masendav, eriti siis, kui vaadata Narva muuseumis, kuidas linn eesti ajal välja nägi.
Stone peab hankima endale auto ja lõhkeainet. Tema sihtkoht Narvas on maffiameeste pesa Viru tänav 87. Sellist aadressi Narvas siiski ei ole. Kuid autori kirjeldustele vastab üks väheseid säilinud keskaegseid hooneid Narvas, mis asub otse jõe ääres Viru ja Koidula tänava nurgal. Stone'i missiooni ajal oli seal baar nagu ka praegu. Jõele avaneb suurepärane vaade ning seda paika tasub Narvas käies kindlasti külastada.
Tudus kindluse asemel lihtne talumaja
Maffia häkkerite peidukoht jääb umbes viis kilomeetrit Tudust Tudulinna poole. Narvast tuleb sõita peaaegu Kiviõlini välja ja keerata Püssilt Tudu poole. Tudu-Tudulinna teele jõudes tuleb keerata vasakule kruusateele ja paari kilomeetri pärast ongi vasakut kätt õige koht. Stone kirjeldab seda teekonda kui trööstitut. Kahel pool alguses tööstusmaastik ja siis mets. Tee ise pärast Kiviõli kohutavalt halb.
Suvel ja valgel ajal asi siiski nii vilets ei ole. Narva juures ja Sinimägede kandis on maastik päris ilus. Jõhvi kandis sõites mõistate Stone'i mõtteid. Lüganuse tundub aga lausa maaliline, nagu ka Maidla mõis ja metsamaastik enne Tudut. Kuid tee osas on Stone'il õigus. Nii halba asfaltteed kui Püssilt Tudule pole ma ammu näinud.
Kes soovib aga tõelist elamust, peaks kiiresti sinna kanti sõitma. Just Tudu juurest läksid läbi selle aasta suurimad tormid ning mets on täiesti segi pööratud. Kujutan nüüd ette, mis tunne võib olla sipelgal heinamaal, kui niiduk on just üle käinud.
Päris sihtkohas tabab mind siiski pettumus. Stone kirjeldab maffiameeste maja kui kindlust. Kõrge betoonaed ja suured metallväravad. Müüri sees maja, mis tuli õhku lasta. Tegelikult on selles kohas tüüpiline eterniitkatusega päikeses ja vihmas pleekinud puidust eesti talumaja.
Stone uurib olukorda ja sõidab tagasi Narva lõhkeaine järele. Sealt omakorda Vokale, et võtta hotellis tuba ja oodata ööd. Voka on üsna ilus asula Toila ja Sillamäe vahel, otse pankranniku serval. Soovitaksin seiklejatel sõita autoga piki rannikut alates Ontika-Sakalt, lõpetades Sillamäel. Ühel pool mõnus põllumajanduslik maastik, teisel vinged vaated merele.
Stone kirjeldab Vokat kui trööstitut oma hiilgeaja üle elanud kuurorti. Tänavavalgustust on vaid kohati ja majad väsinud. Stone leiab merevaatega toa ühes neljakorruselises elumajas. Seab ennast seal sisse ja läheb linna peale pommi tegemiseks materjali otsima. Kui ta tagasi tuleb, varitsevad teda kaks kurikaela. Pärast ägedat kähmlust tapab ta mehed ära, istub autosse, sõidab Tudule, laseb maffiameeste maja õhku ja päästab seal vangis olnud sõbra.
Kuid pärast selle madina lõppu avastab Stone, et keegi on ära ajanud tema auto, ning mehed hakkavad minema jala põhja, et jõuda raudteele.
Masendav matk läbi sügava lume
Viimastest Eestit käsitlevatest peatükkidest saate umbes samasuguse emotsiooni nagu Juhan Liivi luuletusest "Tulin linnast, lumesadu...". Mehed marsivad kogu öö läbi lume. Stone peab vana kalana vastu, kuid tema sõber Tom jahtub ära, jõuab küll raudteeni ja sureb siis mingis kuuris.
Kus meie tegelased täpselt raudeeni jõuavad, seda me raamatust teada ei saa. Kaarti uurides on üsna selge, et kui keegi tahab Tudult raudteeni jõuda, siis satub ta kindlasti tee peale. Otse marssimine on talvel võimatu - teele jäävad vaid mets ja Sirtsi soo. Suvel on asi hoopis teine. Sondast lõunasse jääb fantastiline kergelt künklik maastik, kus hea õnne korral võib ka karusid kohata. Sonda ja Viru-Kabala vahel põhja pool raudteed on aga Uljaste järv ja oos - ideaalne paik telkimiseks ja ujumiseks.
Meie kangelane Stone aga lõpetab oma retke Eestis salaja üle piiri lipsates: ta ulbib Narvast pisikeses kalapaadis koos 26 Somaalia põgenikuga üle mere Helsingisse.
