07.11.2011, 07:16
Kolm aastat krahhist: Islandi kriisi anatoomia
ANALÜÜS
2008. aasta 6. oktoobril jõudis tillukese Islandi kaudu Euroopasse ülemaailmne finantskriis. Krahhi põhjusi ja tagajärgi analüüsib Jón Baldvin Hannibalsson, kes oli 1987–1995 Islandi väliskaubandus- ja välisminister ning rahandusminister.
Juba 2008. aasta aprillis, pool aastat enne esimese panga kokkukukkumist, analüüsis Islandi olukorda maailmakuulus finantskriiside ekspert Willem Butler. Ta leidis, et Islandi finantssüsteemi ärimudel muutus pärast 2002. aastal toimunud erastamist täiesti jätkusuutmatuks. Mudel põhines kõige väiksemal iseseisva valuutaga piirkonnal maailmas. Pangad võtsid lühiajalisi laene, kuid laenasid välja pikaks ajaks. Nende võlgnevus kasvas vähktõvelaadselt, kuue aastaga ühelt SKT-lt kümnele, ligi 120 miljardi euroni. See ületas kaugelt Islandi keskpanga võimekust viimase laenutagajana. 2006. aastal, kui rahaturud hakkasid jahtuma, tuli ohusignaale kõikjalt, kuid Islandi finantsjärelevalve ei võtnud neid arvesse. Raport tõestab, et valitsusel oli piisavalt infot, hoiatusi ja nõuandeid läheneva kriisi ärahoidmiseks. Valitsus aga otsustas need raportid vaka all panna. Miks? Ainus ratsionaalne selgitus võiks olla, et kõik poliitilised võtmeisikud olid läbi imbunud neokonservatiivsest ideoloogiast: riigi sekkumine on alati halb, turud reguleeruvad alati ise jne. Teine selgitus võiks olla kogu riigi poliitilise eliidi ebakompetentsus. Või on tõde kuskil vahepeal. 2010. aasta aprillis avalikustati rohkem kui 2000leheküljeline Altingi erikomisjoni raport, mis on tulvil lugematuid näiteid, kuidas uusrikkad oligarhid, pangajuhid ja nende lähimad ärisõbrad kasutasid korruptiivseid ärimeetodeid ning kuidas poliitiline juhtkond oli uskumatult naiivne ja küündimatu. Raske vastutuskoorma panevad raporti autorid ka keskpanga ja finantsjärelvalve juhtidele, kes ei täitnud neile seadusega pandud kohuseid ega võtnud katastroofi ärahoidmiseks midagi ette. Raportis kirjeldatakse detailselt, kuidas pangajuhid röövisid iseenda panku seestpoolt oma teiste ettevõtete kasuks. Insaider-tehingud ja turumanipulatsioonid olid siis pigem reegel kui erand, samuti nagu „loominguline raamatupidamine“ aktsiahindade ülespaisutamiseks. Loe põhjalikust analüüsist, miks ja mida võiksid islandlased autori arvates eestlastelt õppida.