Ma ei saa öelda, et me polnud hoolikad. Tõesti püüdsime. Aga nagu keegi netikommentaatoritest kohe eksperimendi alguses ütles: “Seadmeid välja lülitades saab kõige suurema kokkuhoiu.” Jumala tõsi. Ära pane masinat käima ja kokkuhoid on sinu.

Aga masinate välja lülitamine polnud meie viieliikmelise pere eesmärk.

Meil on pesukuivati, leivamasin, nõude­pesumasin, vahetpidamata huugavad elektriline ahi ja pliit. Peamine kuluarve tuleb põrandaküttest ahiküttega majas. Me oleme suured tarbijad.

Olen tihti mõelnud, et viieliikmeline pere (kolm last ja vanemad) on käitlusüksus – meil tuleb pesu pesta ja kuivatada ning koogid ja praed küpsetada. Kodune leib valmib praeahjus kaks tundi, saiamasin töötab kolmetunniste tsüklitega.

Ühel päeval isegi viisime linad ja käterätid õue kuivama, sest pesukuivati mugis eelmisel kuul sada krooni. Muidugi ei kuivanud pesu õues ühe ööga ära, vaid hakkas hoopis paduvihma sadama. Vedasin vettinud linad tuppa ning pressisin kuivatisse.
 
Päris metsa meie kokkuhoiukampaania siiski ei läinud. Me kulutasime elektrienergiat katsealustel kuudel vähem kui mullu samal ajal. Nii et me ikka säästsime, aga nipp on liiga labane, et sellest suurt numbrit teha – kütsime rohkem puudega ahju ja pliiti ning tänu mahedale sügisele ei pidanud põrandakütet sisse lülitama.

Mind üllatas, et valgustuses peitub nii palju. Leidsin internetist arvutuse, et vahetades välja kuus kuuekümne-vatist hõõgpirni säästupirnide vastu, saab hoida kokku 365 krooni aastas. Et arvutus kehtiks, peavad säästupirnid valgust andma vähemalt kolm aastat.

Kokku annab hoida sealt, kus kulutatakse. Minu pensionärist emal läheb korteris aastaga vähem elektrit, kui meie kulutasime eelmisel kuul. Tema peamine kokkuhoiuvõimalus on lambipirnide vahetamine, kuid ma ei kujuta ette, kuidas ta vabaneks aastakümnete jooksul kätte kulunud harjumusest ruumist lahkudes valgus kustutada. Tavaline säästupirn ei talu klõpsimist.

Asjatundjad soovitavad töölt koju jõudes kõikide eluruumide säästulambid põlema panna ja lasta neil sirada kuni magama minekuni. Me olemegi nii teinud. Maja on valgem ja elektrit kulub vähem. Aga näen pensionärist ema umbusku selle loogika puhul: tarbi rohkem ja kulutad vähem. Meil külas olles püüab ta salaja tulesid kustutada.

Säästupirne ostes on tüütu mõtiskleda kodu kahekümne lüliti peale – et kas pirn peaks andma valgust terve päeva või käiakse selles ruumis vaid korraks.

Muuseas, on ka olemas säästupirne, mis on mõeldud klõpsimiseks. Ma ei jaksanud neid otsida, sest poodidest on keeruline asjatundlikku abi saada.

Kööki ostsime hämaratundliku pirni. Kui õues tuleb päike välja, siis kustutab lamp end ära. Mulle täitsa meeldib. Ta on küll mõnikord hüsteeriline ja läheb looja, kui sahvri uks lahti teha. Teda pimestab meie toiduhoidla sisemine valgus.

Oomipoe müüja ütles, et säästupirnid ei taha hästi põlema minna tugeva pakasega. Ma ei jõudnud seda väidet kontrollida, aga ma olen näinud inimesi, kes väidavad, et nende õues säästupirnid teevad ausat tööd.

Meie jätsime õue siiski hõõglambid, kuid panime ühele külge liikumisanduri. Ta läheb põlema vaid siis, kui keegi kõnnib mööda.

Tagumise ukse juurde panime hämaraanduri – kui keegi on unustanud tule põlema, siis kustub see ise päevavalguses.

Tüütu on, et säästupirn tahab hõõglambist hoopis erinevaid kupleid.

Soovitatavalt selliseid, mille sisemiselt peegelpinnalt saab valgus tagasi põrkuda. Ideaalsed oleksid kuplid, mida fotograafid kasutavad stuudiotes.

Olen aru saanud, et hõõgpirnid on ajalugu, kuigi nende raevukamad austajad on valmis tänavarahutusi korraldama. Ka säästupirnid on tehnoloogilises mõttes siiski vahe-etapp. Led-valgustid võivad olla tulevik, aga nad võivad ka kujuneda lühikeseks vahemänguks, nagu olid flopid arvutites (kas keegi mäletab sellist sõna?).

Tahtsin osta meile koridori led-pirni.  Et see saaks igavesti valgustada meie järsku treppi (ja raha ei võtaks muidugi üldse).

Ledidega on aga seis selline, et pead täpselt teadma, mida tahad. Neid on juba saadaval korraliku valgusspektriga ja tavalambi soklitesse sobivaid. Üks pirn maksab 600 krooni ringis ja ta peaks vastu pidama vähemalt kümme aastat. On isegi olemas sissetoojad, aga nende ülesotsimine nõuab vaeva.
 
Ülejäänud kokkuhoiu puhul tekkis mul rohkem küsimusi, kui vastuseid sain.

Ma ei oska seletada, miks suurenes kolme kuu jooksul kõigi olulisemate kodumasinate kasutamine. Miks küll hakkame vastu talve rohkem nõusid ja pesu pesema, sooja vett kulub rohkem ja külmkapp töötab usinamalt?

Samas maksab selline riist kui vattmeeter umbes 250 krooni. Selle raha eest saime päris toredalt hullata: mõõta, palju maksab üks saiapäts, nõudepesumasina täie küürimine või pesukuivati käitlus. Edetabeli tegemine kallimatest majapidamisharjumustest ja kokkuhoiukohtade otsimine võiks olla tore kogupereüritus perekondades, kus on lapsi, kellele koolis õpetatakse füüsikat.

Meie konkurentsitult suurim raharöövel põrandakütte kõrval on kahesajaliitrine veeboiler. Lootsime leida kokkuhoidu selle läbipesust.

Seitsme aastaga kogunenud mudakiht ja lubjast teokarbid olid muljetavaldavad, aga elektri kokkuhoidu nende eemaldamine ei andnud.

Kujutades ette, kui maitsev elukeskkond võib muda olla pisiorganismidele, ei riskinud ma boileri vee temperatuuri vähendada.

Selge kokkuhoiu andis 25 aastat vana Minski sügavkülmakapi välja vahetamine A+ külmiku vastu. Kümme kilovatt-tundi kuus (ehk ühe süleraali kuutöö) ehk umbes kümme krooni kuus. Seega tekib rahaline kokkuhoid vaid siis, kui vahetada välja riist, mis on oma aja täiega ära elanud.

Poolpidune masin võtab küll rohkem elektrit, aga kokkuhoid uut masinat tasa ei teeni. See jutt käib meie moraalselt vananenud külmkapi ja pesumasina kohta. Nad võtavad rohkem elektrit kui naabrite omad. Meiega kõrvuti pidasid internetis energiasäästu blogi Tartus Tõnu ja Saale perekond, nendega ma meie lontruseid kõrvutangi.
 
Sügavkülma jääst lahti sulatamine ei andnud mingit mõõdetavat säästu, samuti tööta mobiililaadijate pistikust eraldamine.

Kahju, et pistikutaimerid ei funka masinate puutetundlike nuppudega ja me ei saa käiata ööelektril pesukuivatit ja nõudepesumasinat.

Majapidamistes, kus on öisel ja päevasel elektril hinnavahe, oleks siin
kohta kokkuhoiuks küll.

Meil käis Eesti Energiast üks tüüp, kes pani elektrikilpi põrandakütte klahvide taha mingi kella. Et põrandaküte töötaks vaid öösiti. Kuigi olime otsinud lahendusi juba kolm kuud, leidsime selle alles nüüd. Seega võin uhkusega öelda, et mõnevõrra on meie maailmavaade muutunud – jätkame kokkuhoiu peale mõtlemist ja lahenduste otsimist.

Eks esialgu oligi kõige raskem see, et terve pere hakkaks ühte sammu käima. Kui üks käib ringi ja lülitab pidevalt telekat välja või kakub puhkavaid mobiililaadijaid pistikutest välja, siis tõenäoliselt käib ta teistele närvidele. Kui aga võtta elektrisäästu perekondliku spordina, siis võib isegi asja saada.