Kolmanda eesmärgi päästmine

Euroraha projekti vedajad otsivad järjekindlalt auku, mille kaudu Eestit siiski 1. jaanuarist 2007 euroalale lükata.

Olukord sarnaneb kangesti Puhhi katsetega Jänese urust välja pääseda: karupoeg oli end mett täis puukinud, Eestit ei lase august läbi aga paisunud hinnatõus.

Viis aastat vana ennustus

2001. aasta detsembris sadas Tallinnas lund. Mõni päev hiljem, aastavahetusel pidi Euroopa riikides tulema käibele kauaoodatud euro sularaha. Istusin Eesti Panga presidendi Vahur ­Krafti kabinetis ja esitasin selle asjus küsimusi. Uut raha olid Eestis näinud üpris vähesed.

Kraft lasi alluvatel värskelt lõhnavad kupüürid kohale tuua. Kohe oli näha, et suurused on erinevad ja hoopis teistsugused kui Eesti kroonidel. Pangajuhi loal proovisin, kas nad minu rahakotti ära mahuvad.

Mahtusid küll. Muidugi oli järgmine küsimus Kraftile, millal Eestis euro käibele tuleb.

“Kõige varasem võimalus on 2006”.

Edasilükkamine kui edu valem

Tänaseks ja õieti juba mitu aastat on selge, et mingit eurot 2006. aastal Eestis olema ei hakka. Selle määras ära juba nõue, et enne tuleb osaleda kaks aastat ühtses Euroliidu vahetuskursisüsteemis. Sinna omakorda ei võinud pääseda enne Euroopa Liidu täisliikmeks saamist kevadel 2004.

Tänaseks ei mäleta suurt keegi enam, et peaminister Mart Laari nn kolmikliidu valitsuse ametlik eesmärk oli viia Eesti Euroliitu 2003. aasta algul.

Hiljem muundus see tasapisi loosungiks olla 2003. aastaks tehniliselt valmis. Siis oli juba selge, et tegelik tähtaeg saab olla 2004. aasta. Ent õige daatum nihkus veelgi: mitte 2004. aasta 1. jaanuar, vaid 2004. aasta mai.

Mäng tähtaegadega

Midagi sarnast on toimumas Eesti kolmanda suure plaaniga pärast Euroopa Liitu ja NATOt. Praegu on Eesti ametlik seisukoht see, et Euroopa majandus- ja rahaliiduga liitumise ehk krooni asemel euro kasutuselevõtu kuupäev on 1. jaanuar 2007.

See on kirjas dokumendis nimega Eesti eurole ülemineku plaan, mis valmis augusti lõpus. Valitsus kinnitas selle septembris.

Naftahinna tõus viis aga Eesti inflatsiooni septembris 4,9 protsendini. See andis kõva hoobi Eesti varemgi kahtluse alla pandud suutlikkusele täita üht kolmest euroga liitumise kindlast eeldusest – inflatsioonikriteeriumi.

Euroopa Komisjoni rahandusvolinik Joaquin Almunia võttis sõna ja teatas, et Eestile mingit hinnaalandust kriteeriumi täitmisel ei tehta.

Komisjoni äsjane majandusülevaade nimetab Eestis toimunut naftašokiks ja märgib, et energia osakaal meie in­flatsiooni mõjutajates on üks ELi suuremaid. See on väga loogiline: praeguses Euroliidus on Eesti üks kõige vaesemaid riike ja vaesed kulutavad alati kõige suurema osa sissetulekust elementaarvajadustele.

Peaminister Andrus Ansip kinnitas siiski, et “valitsus töötab jätkuvalt selle nimel, et Eesti saaks eurole üle minna 1. jaanuaril 2007”.

Ametlik optimism

Sellest kinnitusest on kujunenud Eesti ametlik mantra, mida korratakse igal võimalikul juhul. Tegelikkuses on olukord Ansipi jaoks päris hull. Reformipartei on end valitsuses eurole ülemineku projektiga kõige rohkem sidunud – seda isegi hoolimata tõigast, et rahandusminister Aivar Sõerd juhtub olema rahvaliitlane. Edasilükkamisest on teistel pigem võita.

2007. aasta tähtaeg logiseb mitmel rindel. Üles sööstnud inflatsioonile lisaks on kahtluse alla pandud ka muude eelduste täitmine. Küsimus, kas Eesti põhiseadus võimaldab eurole üleminekut, ilma et seda muudetaks.

Euroopa Komisjon kahtleb ning tema veenmiseks on parlamendis kiirkorras algatatud seadusemuutus, mis võimaldaks Riigikohtul preventiivselt kontrollida, kas kavandatud viisil on üleminek põhiseaduspärane. Keeruline juriidika, kuid Brüsseli vaatepunktist tähtis, sest kõige halvem oleks, kui keegi ülemineku kohtus edukalt vaidlustaks.

Hoop valitsusest

Järgnes löök otse võimuliidu seest. Rahvaliitlasest majandusprofessor Janno Reiljan ähvardas novembri keskel Postimehe artiklis, et koos üleminekuga läheb kroon devalveerimisele ning Eestis ei suuda keegi seda takistada.

Nimelt kinnitab vahetuskursi Euroopa Liidu nõukogu üpris vahetult enne “€-päeva.” “Kes vastutab selle eest, kui Euroopa Liidu ministrid otsustavad ühisrahale üleminekul anda kroonide eest 5, 10, 15 või koguni 20 protsenti praeguse vahetuskursiga ettenähtust vähem eurosid?” küsib Reiljan. “Ehk ärastada Eesti raha omanikult mingi osa tema rahast?”

Kõige hullem, et kui relvastada end Euroopa Liidu kavatsuste suhtes paranoiaga, on Reiljanil õigus. Kuigi tema loogika on umbes sarnane küsimusega, et kuna USA-l on olemas tuumapomm ja Eestil ei ole, mis takistab siis president Bushil Tallinna pihta raketti laskmast.

Keskpank kahvlis

Eesti Pank möönabki raskusi, sest kuidas tõendada, et vahetuskurss jääb 1 euro=15,6466 krooni, nagu alati on olnud?

“Meil ühepoolselt ei ole võimalik seda deklareerida,” tunnistab Eesti Panga presidendi nõunik Andrus Alber. “Kui me seda teeksime, siis saaksime etteheiteid oma partneritelt Euroopas, kes ütlevad: kas te siis ei tea, milline on liitumise protseduur?”

Nii on Eesti võimud kahvlisse pandud. Ametlikult kasutatakse vormelit: “Me eeldame, et kurss jääb samaks.” Kuigi pole esitatud ainsatki tõendit, et keegi kavatseb kurssi muuta, saab hea tahtmise korral välja pakkuda ükskõik mis arve.

Andrus Alber: “Nii valitsus kui ka Eesti Pank on olnud valuutakomitee süsteemis rohkem kui 13 aastat. Meie valuuta on olnud fikseeritud kursiga algul Saksa marga ja hiljem euro suhtes.

Ma võin öelda, et ei näe ühtki põhjust, miks Eesti liitumisel peaks olema teistsugune kurss. Võin täiesti ausalt öelda, et me ei ole ka saanud ühtki vihjet Euroopa keskpangalt ega üheltki liikmesriigilt, kes ütleks, et liitute küll, aga hoopis teise kursiga. Kursi küsimust ei ole kunagi kahtluse alla seatud.” P>

Nii, kas veenis teid? Või usute pigem majandusprofessor Reiljanit, kes hoiatab: “Krooni väärtuse euro suhtes otsustavad Euroopa Liidu rahandusministrid, kelle hulgas meil on üks hääl kahekümne viiest.”

Poliitiline pomm

Kõige suurem Ansipi valitsuse lõhkiajaja euro küsimuses on Riigikogu valimised. Need on 2007. aasta kevadel.

Kui eurole üleminek õnnestuks teostada sama aasta algul sujuvalt ja on ette näha, et selle riigimeheliku sammuga saab punkte korjata, siis üleminek ehk isegi toimub.

Kui üle kivide ja kändude saadud euro aga ettearvatavalt kujuneb mainekatastroofiks, mis pealegi seostub hinnatõusudega? Selge, et lükkumine 2008. aastasse on sel puhul kergendus kõigile peale Ansipi partei.

Kes meid üldse tahab?

Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas Tallinnas 29. septembril: “On ringkonnad, kelle huvides ei ole eurotsooni laienemine. Et see oleks kinnine klubi.”

Euroopa mandri tähtsamad rahandusotsused tehakse alati kitsamas ringis – riikide poolt, kes kuuluvad eurotsooni. Alles seejärel kutsutakse juurde teised ELi riigid ja vormistatakse need otsused ära.

Seega ei ole mingit põhjust eeldada, et kõiki kahtlusi tõlgendatakse meie kasuks. Et kõik protseduurid ajastatakse Eestile sobivalt 2006. aasta lõppu, kui näiteks Eesti inflatsioonitase on suure tõenäolisusega madalam võrreldes aasta algusega, mil Euroopa Komisjon võib seda samuti hinnata.

Võrrand kümne tundmatuga

Hindamine on Eesti seisukohalt täiesti ettearvamatu. Asjaolu, et me ei tea, millal seda tehakse, on ainult üks paljudest tundmatutest.

Keskpanga presidendi nõunik ­Andrus Alber: “Võime ausalt öelda, et Eesti Pangal ja rahandusministeeriumil ei ole mingit täiendavat ­siseinfot selle kohta, mis hetkel hindamine toimub. Seda otsust meie teada ei ole tehtud.”

Muidugi ei saa täpselt ennustada, milline hakkab olema Eesti hinnatõusu kiirus. Ning me ei tea isegi seda, millise arvuga Eesti näitajat võrreldakse, sest see sõltub Euroopa Liidu teiste riikide majandusolukorrast.

Alber kinnitab, et paremas olukorras ei saa olema ükski riik, kes euroalaga tulevikus liitub.

“Kui Eesti puhul võib-olla tuleb otsus 2006 suvel või sügisel, siis ka nende riikide puhul, kes liituvad 2008, 2009 või 2010, tuleb see otsus kõige varem pool aastat enne liitumishetke. Peame oma tehniliste ettevalmistustega edasi minema. Ja kulutused, mis me teeme kas või sularahamüntide vermimiseks, tuleb meil teha varem või hiljem.”

Loodetav tagauks

Eesti katset pääseda 2007. aastal koos Sloveenia ja Leeduga iga hinna eest eurotsooni näitab lootus, et kui meie valmisoleku hindamine toimuks tuleva aasta kevadel ning inflatsioon osutuks tol hetkel üle normi kõrgeks, siis on võimalik paluda sügisel uut hindamist.

Alber: “Leedu ja Sloveenia liitusid vahetuskursimehhanismiga ERM2 alles juuli lõpus 2004. Piltlikult öeldes: kui tahetakse jälgida väga rangelt ka selle kriteeriumi täitmist – et peab olema vähemalt kaks aastat –, siis see on üks argument, miks on võimalik, et kogu raport valmib alles sügisel.”

Teine võimalus on loomulikult, et üldine hindamine toimub kevadel. “Ning seejärel Eesti rahandusminister või valitsus või Eesti Pank teevad ettepaneku teha sügisel täiendav hindamine ainult inflatsiooni osas.”

Ometi avaldas komisjoni rahandusvolinik Joaquin Almunia sel kolmapäeval juba teistkordse hoiatuse, et “mõned riigid” peavad kavandatud kuupäeva muutma.

Osa toidukaubast eurotsoonis odavam kui Tallinnas

Toidukaupade jaehinnad Euroopa pealinnade supermarketites, 29.aug - 4.sept 2005, EEK
	Tallinn	Helsingi	Berliin
Juust (Edam v. Gouda), 1 kg	85.50	108.50	83.40
Maasika topsijogurt, 150 g	5.00	3.90	6.60
maitsestamata jogurt, 0,5 kg	9.80	15.90	7.50
nisujahu T550, 2 kg	13.50	14.50	13.60
spagetid, 500 g	12.40	15.80	11.00
suhkur, 1 kg	16.60	13.90	15.90
kartulid, 2 kg	13.20	12.40	23.30
apelsinimahl (100%), 1 l	14.00	10.10	14.10
õlu (hele, 4,3-4,7%),0,5 l	9.00	26.00	6.10
viin (38-40%), 0,7-0,75 l	92.00	232.50	71.50
lõhefilee, värske, 1 kg	169.60	146.10	108.00
piimašokolaad, 100 g	11.00	9.50	9.80
Evian joogivesi, 0,5 l	9.30	20.20	9.20

Allikas: Eesti Konjunktuuriinstituut/Eesti Pank

Miks peaks Eesti euroga liituma võimalikult kiiresti?

* Eesmärk on rahvusliku rikkuse stabiilne kasv

Praegu on Eesti sissetulekute tase umbes 50% Euroopa Liidu keskmisest. Eesti majanduse potentsiaalseks kasvutempoks hinnatakse 5–6% aastas, Euroopa Liidus keskmiselt 2–2,5% aastas. Selle säilimisel oleks Eestis 20 aasta pärast praegune ELi keskmine sissetulekute tase ja 30 aasta pärast 100% ELi keskmisest sissetulekust.

* Eesti majandus on ELiga lõimunud

Majandus- ja rahaliidust saavad kasu eelkõige riigid, kelle majandus on (nagu Eestil) teiste liikmesriikidega tihedalt integreeritud. ELi osatähtsus Eesti ekspordis on üle 80%. Investeeringutest Eestisse tuli läinud aasta lõpu seisuga 85% ELi riikidest.

* Eesti liitumisega on juba arvestatud

Nii investorid kui ka reitinguagentuurid on Eesti majanduse usaldusväärsuse hindamisel arvestanud kiire euro kasutuse­levõtuga. See kajastub nii intressimarginaalides kui ka Eesti krediidireitingutes, mis mõjutavad otseselt laenuintresse.

* Eurost saadav igapäevane kasu

Kaob devalveerimisrisk, ettevõtjatel pole vaja investeerida kursiriski maandamisse. Reisimine on lihtsam, hinnavõrdlused naabritega on lihtsamad.        

Allikas: Eesti Pank