NOSTALGIA RAUDRUUN: “Eestlastel on raudteedest väga negatiivne ettekujutus, sest neid seostatakse Nõukogude okupatsiooniga,” ütleb Eesti Raudtee omanik Henry Posner. “USAs on täiesti teine lugu. Siin on rong efektiivsuse ja nostalgia võrdkuju, siin on rong osa folkloorist ja laienemisest läände.”. KRISTER KIVI

Henry Posner III (50) jumaldab raudteesid sedavõrd, et kodusest Pittsburghist New Yorki sõitmiseks istub ta sageli rongi. See teekond vältab üheksa tundi, kuid Posner naudib pikast sõidust iga viimast kui minutit. Veelgi enam meeldib raudteeärimees Posnerile sõita kaasa vedurites, eriti neis vedurites, mis kuuluvad talle endale. Et mööduvale rongile peale hüpates miski kuhugi vahele ei jääks, on Posner kujundanud välja kindla riietumisstiili, mille hulka kuuluvad toekad kingad, säärest kitsaks minevad püksid ja kikilips.

Iowa Interstate Railroadi erandiga paiknevad kõik Posneri perefirmale Railroad Development Company kuuluvad vagunid ja rööpaid väljaspool USAd. Ta omab raudteeosalusi Peruus, Argentiinas, Guatemalas, Mosambiigis, Malawis ja Eestis; paikades, mida ajakiri Forbes on kokkuvõtvalt nimetanud “maailma hämaraiks nurkadeks”. Ärimudel on kõikjal olnud sarnane – osta kaasinvestoritega ära väike, sageli põdura finantstervisega raudteeliin ning keskenduda siis selle mänedžeerimisele.

Tulemused on olnud varieeruvad - Iowa osariigi raudteel on Posneri sõnul olnud “rekordiline aasta ükskõik mis mõõdupuu järgi” ning ka Peruus, kus Ferrocarril Central Andino vedurid roomavad Ande ületades 4818 meetrini üle merepinna, teenitakse ilusat kasumit. Surnuist üles äratatud Guatemala raudtee toodab “mitmel eri põhjusel” kahjumit ja ka Malawis ning Mosambiigis “peab tegema tööd”, kuid suurim peavalu paikneb Posneri iroonilise väljendi kohaselt siiski “imelises uues Euroopas” - Eestis.

Me vestleme Pittsburghis, vanaaegses suurte lühtrite ja väärispuiduga kaunistatud vaksalist ümberehitatud restoranis. Posner, prillid teravat pilku raamimas, vastab küsimustele ülima konkreetsusega, kuid iga kord, kui aknatagusesse pimedusse ilmub läheneva kaubarongi lõõmav vedurituli, katkestab ärimees jutu otsekui lummatult.

***

Ölege palun midagi, et saaksin kontrollida, kas diktofon lindistab.
(Mõtleb hetke) Dobro požalovat v naš gorod!

Räägite te ka eesti keelt?
Eesti keeles oskan öelda ainult “tere” ja “tänan”, mis on kaks kõige olulisemat sõna.

Teil on selgelt väga eriline suhe rongidega. Kuidas see kirg alguse sai?
Kui olla aus, siis ma väga täpselt ei mäleta. Rongimudelid hakkasid mulle huvi pakkuma siis, kui olin umbes 12aastane ja 15aastaselt tuli juba tõeline asi (real thing). Ma hakkasin veetma aega rongijaamades ja sellest ajast alates olen ma olnud rongientusiast.

On teie perekond olnud alati  rongibisnises?

Ei, mu isa Henry Posner Jr on tegelnud reklaamtahvlitega, millise äri ta päris oma isalt.

Olen lugenud, et lõite RDC tema rahaga?

Ütlen nii, et minu perekond on seotud paljude äridega ja minu ülesanne on juhtida raudteeinvesteeringuid.

Kas on olemas ka Henry Posner IV?
Ei, meie poja nimi on Augustine. Me adopteerisime ta Paraguaist, mis on (otsekui käivitades eellindistatud teadet) väike maa Lõuna-Ameerikas, Boliivia, Brasiilia ja Argentiina vahel.

* * *

Miks olete eelistanud investeeringuid sellistesse paikadesse nagu Eesti, Guatemaala või Mosambiik?
Sest me oleme väike ettevõte (RDCs töötab peale Posneri vaid neli inimest – toim) ja väikesel ettevõttel on väikestes riikides kergem mõjukas olla.

Kas Aafrikas äri tegemine pole ohtlik?
Riskid on tavaliselt teistsugused, kui arvatakse. Ma pole kunagi tundnud muret oma isikliku julgeoleku pärast näiteks Malawis või Mosambiigis – see pole isegi kõneväärt -, kuid hoopis suuremad riskid on seotud rahaga. Aafrika pole mingi Šveits.

Miks on teie suurim murelaps just Eesti?

Sest Eesti Raudteesse investeerides kehtis Eestis limiteeritud läbilaskevõime poliitika ja meile tundus, et me suudame sellega hakkama saada. See poliitika kajastus ka Eesti Raudtee hinnasildil. Peale investeeringu tegemist muudeti regulatsioone aga viisil, mis ei võimalda meil enam kontrollida, mida teised meie rööbaste kasutamise eest maksavad. Sellist asja pole meiega juhtunud ühelgi teisel maal.

On olnud seisukohti, et Eesti lähtus raudteeturgu avades Euroopa Liidu regulatsioonidest, mis hakkavad kehtima 2008 ja on lihtsalt ajast ees.

Ma vaidleksin tugevalt vastu. Ma arvan, et ELi juhised on üsna lahtised ja Eestis on neid tõlgendatud väga ekstreemselt.

Muutis Eesti raudteeveod avatuks venelaste tellimusel?

Ma arvan, et ELi regulatsioonid on olnud suitsukate, aga ma ei soovi pikemalt spekuleerida.

On Eesti teie meelest korrumpeerunud?
Ma parem ei kommenteeri seda.

Võrreldes teiste riikidega, kus tegutsete?
Ma parem ei kommenteeri seda.

On mõni asi teid Eestis ka positiivselt üllatanud?
Jah - kui jätta kõrvale see nuhtlev ärikliima. Kui seda mitte arvestada, on Eestis absoluutselt kõik veetlev. Mõni aeg tagasi vaatasin pikalt, kuidas valgus metsas päeva lõpul läbi puude langeb. Mulle on Eestisse tulek alati nagu külaskäik Disneylandi.

* * *

Kirjutasite kevadel oma muredest peaminister Ansipile. Kas aitas?

Ma ei tea, aga ma võtsin aja kirja kirjutamiseks kohustusest Eesti ees. Eesti pidi mõistma oma sammu tähtsust ja saama teada vähemalt ühe investori reaktsiooni.

Kui palju abi olete saanud USA saatkonnalt Eestis?

Ma vastaksin nii: me oleme väljendanud oma muret USA saatkonnale mitu korda viimaste aastate jooksul.

Kui tõenäoliseks peate seda, et Eesti Raudtee jagatakse kaheksüks hakkab tegelema veondusega ja teine saab endale rööpad ja muu infrastruktuuri ning seejärel ostab riik tolle infraettevõtte riigile tagasi?

Kui valitsus tahab läbi suruda seaduse, mis lööb Eesti raudtee kaheks või viieks, siis see ka juhtub ja meil tuleb tegelda tagajärgedega. Aga kui vaadata teiste maade näiteid, siis oleksid tagajärjed halvad kõigile.

Lühidalt – miks on avatud läbilaskevõime (open access) teie meelest nii halb?

See osutus katastroofiks Inglismaal.

On teil olemas isiklik rong?

Ei, aga Lõuna-Aafrikas on üks rong nimetatud mu naise Anne järgi.

* * *

Kuidas tulite mõttele oma raha Eestisse paigutada?
Ma olen olnud alati vaimustuses endise Nõukogude Liidu raudteedest, mis oma parimail päevadel liigutasid poolt kogu maailma raudteevedudest. Kui saabus võimalus teha investeering väiksesse osasse endise NSVLi raudteest, lõin kaasa.

Millal võimalus tekkis?
Võimalus tekkis siis, et Edward Burkhardt hakkas kokku panema konsortsiumi Eesti Raudtee erastamiseks (Posner peab silmas BRSi, millest ta omab paberite järgi viit protsenti - toim).

Kui BRS investeeris Eesti Raudteesse 60 miljonit dollarit, siis teie investeering oli kolm miljonit?

(Mõtleb hetke) Ma arvan, et matemaatika kõneleb enda eest.

Ütlesite mõni aeg tagasi, et olete Eestis kaotanud 500 000 dollarit. Peab see arv paika?

Ma arvan, et see arv pole kuigivõrd muutunud.

On teilt soovitud osalust ära osta – ja kas oleksite valmis müüma?

Ei ole soovitud - ja ma ei taha müüa.

Kas Eesti Raudtee eestlastest omanikud Guido Sammelselg või Jüri Käo soovivad müüa?
Ma ei saa rääkida nende eest.

Eestis on leitud, et teie kompanjoni Burkhardti soovitusel ostetud vanade Ameerika veduritega tekitati Eesti Raudteele suurt majanduslikku kahju.

(Veenva üllatusega) Aga see pole üldse tõsi - ma ei tea, kust need lood tulevad Eesti pressi! Vedurid, mis me ostsime Eesti Raudteele, on sama tüüpi mis need, mida me kasutame oma raudteel Peruus. Ma käisin ise Peruus möödunud kuul ja sõitsin maailma kõige kõrgema raudtee kõige kõrgemasse punkti ja kui need vedurid sobivad Andidele, siis sobivad nad ka Baltikumile. Ma sõidan nende veduritega ka Eestis (Hiljem täpsustab, et on sõitnud läbi kõik Eesti raudteed, kui mitte arvestada kolmekilomeetrist lõiku Kloogalt Klooga-Randa) ja nendega pole mingeid probleeme - none at all.

Kui tõenäoliseks peate, et Hiina hakkab vedama läbi Venemaa kaupa Eesti sadamatesse, kust kaup laevadega Lääne-Euroopasse edasi läheb?

Ma tahaksin väga loota, et selline asi juhtub, aga iga Baltikumi riik ajab taga seda diili, iga riik Kesk-Aasias reklaamib end ristteena. Kuna konkureerivaid koridore on nii palju, siis on selge, et kõigil ei õnnestu hiinlastega äri tehes rikkaks saada. Oma tulevikku selle kaardiga siduda ei saa.

Millisena näete üldse raudteede tulevikku?
Kaubarongid elavad praegu oma teises kuldajas, vähemasti USAs. Teatud turgudel on tulevikku ka reisirongidel - kõige enam linnalähiliinidel nagu näiteks Elektriraudtee või suure turistivooga marsruutidel nagu näiteks Tallinn-Moskva.

Miks te ei usu kasumlikkesse reisirongidesse laiemalt?
Peamine põhjus on selles, et alternatiivsed transpordiviisid on subsideeritud. Oletame, et raudtee kõrval jookseb maantee -maantee on sageli hooldatud riigi rahaga, kuid raudtee mitte. (Muutub mürgiseks) Millegipärast leitakse igal pool, et raha raudteedele on subsideering, aga raha lennukompaniidele või maanteedele on investeering “olulisse ühiskondlikusse teenusse”. 

Kui palju mõjutab teie ärisid kütusehindade kallinemine?
Kuni teatud hetkeni saame kütusehindu klientidele edasi delegeerida, aga muidugi kannatame ka meie selle käes.
Kui palju te veel taluda suudate?
Ma arvan, et taluvuspiiri ületamiseks peaks kütus veel kõvasti kallimaks minema. Raudteed on äärmiselt efektiivsed kütusekasutajad võrreldes näiteks veoautodega ning enamikus riikides pannakse kütusehind paika autotööstuse järgi. Keskmisel Eesti Raudtee rongil on 66 vagunit ja ta suudab vedada 120 veoautoga võrdse koguse kaupa.

-----------------------------

Skeemi Henry Posner mängib rongidega maailma hämarates nurkades vaata:

www.ekspress.ee/ITF/EE/EEFoto.nsf/$All/9682E6D2BB6A55A2C2257084 002DF624/$file/aritbl1.pdf