Kolme surma lugu
Eestis pole kohta inimesele, kes vajab ka lootusetus seisukorras ravi – näiteks valuvaigisteid või tilguteid medikamentide, vedeliku või toiteainete manustamiseks.
On küll hooldushaiglad vanuritele, kus neid hoitakse puhtana, kuid ei enamat.
Tallinnas on olemas Järve hooldushaigla Rahumäe surnuaia lähistel, kus inimesi võetakse hooldada, ent mitte ravile.
Sellise asutuse olemusest annab aimu, et voodite kõrval pole isegi kellanuppe abi kutsumiseks. Kuigi tegu on ju inimestega, kes määratud surma ootama. Jõuetud on ka tavalised ravihaiglad, kelle töö lõpeb, kui on selge, et patsienti eraldab surmast vaid lühike aeg. Ravihaiglad on üksnes ravimiseks.
Eesti suured meditsiiniasutused raporteerivad teist aastat suurtest kasuminumbritest, ometi on surmale määratud inimeste eest hoolitsemine tupiktee, kuhu abi ei ulatu ja kuhu raha ei jagu.
Teema tõstis üles Robert Lepikson, tuginedes oma isiklikele kogemustele ja kirjutades mai alguses Postimehes sellest artikli.
Saades julgust Lepiksoni jutust, võtsid Eesti Ekspressiga ühendust kaks perekonda, kes olid valmis rääkima oma värskest, vaid mõne nädala vanusest kogemusest Eesti meditsiiniga.
Surma ees on kõik võrdsed. Siin räägivad loo võitlusest koos oma lähedasega kõigile nägupidi tuttav Riigikogu liige, kes võib vaevata osta tasulise meditsiini teenuseid, teiseks naine, kelle mees oli terve elu Tallinnas tuntud ametnik, ning kolmandaks Tallinna lähedalt maalt pärit mehe elukaaslane. Lood on seotud Tallinna eri haiglatega.
Tiiu, Aleksandri abikaasa:
Kõik juhtus kolme kuuga. Esmalt läks Aleks haiglasse liigeseid ravima. Nimetame seda haiglaks number üks, ma ei taha loopida liigseid süüdistusi. Liigesed olid tema vana häda. Aleks oli sportlik, aktiivse ellusuhtumisega, ühiskondlikult hästi tuntud.
Mees hoolitses oma tervise eest väga.
Nüüd aga selgus haiglas, et tal on lisaks ka maksaga tõsiseid probleeme, kuigi ta oli alles üheksa kuud tagasi teinud täieliku tervisekontrolli ja kõik oli korras.
Maksa diagnoos oli küll hirmuäratav, aga Aleks tundis end haiglast koju tulles hästi, tuju oli hea.
Kaasa anti talle peotäis retsepte. Ta pidi iga päev sööma 19 tabletti! Ma ise mõtlesin, et uskumatu – maksaga häda ja 19 tabletti! Räägitakse ju, et maks on meie keemiline labor.
Mul on terve kotitäis tablette alles. Mõtlen veel, millisele arstile need kinkida. Arvan siiani, et need saidki talle saatuslikuks.
Aleks oli kolmandat päev haiglast kodus ja vajus tugitoolis korraks unne. Ja siis see kõik algas! Kui ta ärkas, oli ta täiesti teine inimene. Absoluutselt sassis. Tahtis tualetti ja läks teisele poole... Paar tundi tagasi lõpetas alles europrojekti kirjutamise ja nüüd ei saanud aru, mis toimub!
Mis ma oskasin teha? Helistasin kiirabisse. Nemad ütlevad, et ei hakka välja sõitma, mingu me perearsti juurde. Ma räägin, et olen mitukümmend aastat inimesega koos elanud – ma tunnetan piiri, ma tean, mis on ohtlik.
Hommikuks ei läinud asi üldse paremaks. Helistan jälle kiirabisse: "Palun tulge välja, ma näen, et midagi on valesti." Tulevad kohale, mõõdavad vererõhku ja hapnikusisaldust veres. Ütlevad, et kõik on normi piires, ja keelduvad teda kaasa võtmast. Aga inimene on poolenisti teadvuseta!
Olukord läks aina hullemaks ja imelikumaks. Panin oma mehe autosse. Haiglate all on erakorralise meditsiini osakonnad – viisin ta samasse haiglasse, kus ta varem oli sees olnud.
Mees pandi intensiivravi osakonda tilgutite alla ja hommikuks oli ta täiesti klaar! Ise ei mäletanud midagi.
Läksime koju. Nädala pärast tuli uus ärakukkumine. Jälle tilguti alla, jälle imeline tervenemine. Meile sai selgeks, et teda aitab tilgutite all puhastamine ehk mehaaniline maksa abistamine.
Samas otsisime pidevalt uusi arste, püüdsime leida mingitki ravi. Olime järjest kolmes haiglas. Diagnoos oli väga kurb.
Kuni ühel päeval haiglast number kolm, kus ta parasjagu sees oli, ütles raviarst, et koju pole enam mõtet minna, kuid on olemas hooldus- ja taastusravi haigla Järvel. Basseinid ja mis kõik pidid seal olema. See oli kaks kuud pärast esimest atakki.
Mees oli seepeale nii elevil, et kuidas kõik paremaks hakkab minema, ikkagi taastusravi. Olin ise ka ärevil, et huvitav, mis seal kõik temaga tehakse!
Kui ma Järve hooldushaiglas viimasele korrusele läksin, sain aru, et midagi on viltu. Ootasin valvearsti. Tuli vanem meesterahvas. Küsisin, et huvitav, mis raviskeem hakkab olema. Siis alles algas tõeline elu...
"Kas te arvate, et meie siin ravime? Meie toidame ja kasime! Võib-olla tabletti anname, aga meil pole siin kõiki tablette! Meil pole raha! Tal on diagnoos halb, ta on ju surija."
Ma ütlesin, et mida te karjute. Meesarst aga vastu: "Tänapäeval peavad kõik teadma. Vähihaige peab ka teadma, et tal on vähk."
Terve öö nutsin. Otsustasin, et sinna ma teda ei jäta. Toita ja kasida saan ma teda kodus ka. Hommikul lõin autole hääled sisse ja tõin ta koju.
Kaks nädalat sujus hästi. Teise nädala lõpuks vajus ta jälle ära.
Viisin Aleksi jälle haiglasse number kolm – seal on arst, kes on meid tohutult aidanud, olen talle äärmiselt tänulik.
Aleks oli selles haiglas kaks nädalat. Olukord ei paranenud. Haigla teda kauem sees hoida ei tahtnud.
Ma küsisin arstilt, et kas ta on kunagi Järvel hooldushaiglas käinud. "Ei," ütles ta. "Mõelge tõsiselt, enne kui sinna kedagi saadate," ütlesin ma talle.
Mõtlesin, et Järvele ei vii ma Aleksit mitte mingil tingimusel. Pakkusin siis haiglale, et ma maksan ravi kinni.
"Meil pole õigust raha võtta," öeldi mulle. Oma raha eest ei saa ravi osta! Saad raha eest iluoperatsioone teha –suuremaks või väiksemaks –, aga ravi ei saa osta.
Taipasin, et Aleksi olukord on siiski nii kehv, et kodus ei suudaks ma teda aidata. Mul pole talle tilgutit panna.
Läksime jälle Järve haiglasse, aga kuna olin seal eelmine kord lamenti teinud, siis oli vähemalt suhtumine parem. Aga muu oli ikka... Tal oli tilgutit vaja, ma ju tean, ma olin näinud mitmeid kordi, et see aitab, aga mulle öeldi, et ei saa – neil pole raha.
Haiglas vähemalt hoolitseti selle eest, et ta sai tilgutiga ravimeid, toitaineid ja vedelikku. Järvel ei hooli mitte keegi. Inimene visatakse nurka. Puhtuse hoidmisele ei ole mul midagi ette heita. Mida öelda toitmise kohta? Ega ta lõpus ise enam midagi ei söönud.
Kui tal olid valud, otsisin üles medõe. See ütles, et tema ei saa valuvaigistit anda. Otsisin siis arsti, kes lubas õel süsti teha. Kui ise ei nõua, ei saa midagi. Mind rahustati, et kui maks on haige, siis valusid pole, aga tal olid tohutud valud, ma ju nägin.
Kaks päeva oli Aleks Järvel olnud, kui ma küsisin arstilt, et kriise on tal enne olnud, aga kaua läheb. Arst ütles, et ta ei oska ennustada.
Järgmisel hommikul oli Aleks surnud. Keegi ei teatanud meile. Tütar leidis ta palatist surnuna. Neil oli eriline suhe. "Tere, issi," hõikas ta ja siis nägi, et surilina on tõmmatud üle pea. Laps ei pea niimoodi oma isa leidma.
Ma ei tea, kas Aleks suri valudes. Valvearst ütles, et ta oli surres teadvuseta ja koomas.
Ma ei usu teda. Ma arvan, et ega kedagi juures ei olnudki. Lihtsalt leidsid ta sealt. Mul siiani süda valutab, et kuidas lõpp oli. Nad ei anna seal valuvaigisteid, ma tean.
Kui me Järvele läksime, siis vaatasin, et seinal on mingi kellanupu moodi asi. "Minu jaoks on see liiga kaugel," ütles Aleks. Õde vastas, et meil pole siin kutsumiseks kella. See oli kunagi lambipistik olnud.
Nii palju kui õed käivad, nii palju saad abi, aga ise kutsuda ei saa kedagi. Keegi vaatab vahel üle ukse.
Kas inimesel pole õigust saada lõpuni ravi, viimase hetkeni arstiabi? Lõpuni valuvaigistit? Nad visatakse vanainimeste hooldushaiglasse surema!
Läksin arsti otsima – peaarsti kabineti ukse taga oli Aleksi palatikaaslase Einari naine Malle. Mu mees oli Einariga juba eelmises haiglas olnud ühes palatis ja Järvele tulid nad ka koos.
Ma mõtlesin, et Mallel on mingi asi ajada, aga tal oli surmatunnistus näpus. Nad olid samal päeval surnud. Kusjuures Einar veel alles eelmine päev liikus! Ta oli igavene tragi. Ratastooliga pani ringi.
Malle, Einari elukaaslane:
Pühapäeval, tund enne surma Einar helistas ja ütles, et siin pole kellanuppu, et abi kutsuda, kui midagi peaks juhtuma. Õdede tuba asub koridori lõpus.
Einar oli hommikul ka helistanud. Ütles, et tunneb end halvasti – vererõhk oli madal. Mingit rohtu ta ei saanud. Ma helistasin kodust õdedele, et Einaril on vererõhk madal. Need soovitasid kohvi juua. Üks õde lubas ise poodi minna kohvi järele, aga poeg viis Einarile Järvele kohvi. Parem tal sellest ei hakanud, olevat õhku hingamiseks vähe. Ega seal hapnikku ei anta. Ei midagi sellist.
Peaarst hiljem ütles, et enne surma lähebki vererõhk madalaks – see on loomulik, hakkaski surema... See on mind ja poissi kõige rohkem jäänud kummitama. Miks meile keegi ei öelnud? Poeg oleks jäänud isa kõrvale. Ma oleksin tahtnud tema kõrval olla.
Ma saan aru, et neile on see tavaline, aga meile on ta ju ainuke.
Rääkisime tol päeval Einariga mitu korda telefonis. Ta rääkis, et tahtis duši alla minna. Tal oli selline haigus, et vesi kogunes jalgadesse. Need olid sinised ja pundunud. Vesi voolas lausa läbi naha välja. Ta tahtis pesema minna, aga öeldi, et peab kaks päeva ette küsima. Einar oli neile öelnud, et pangu ta igaks päevaks kirja. Teisipäeval oleks saanud alles pesema. Ta ei elanudki nii kaua.
Muidu oli Einar väga reibas. Järvel käis õues ratastooliga. Seal oli naljakas ratastool, millel polnud jalatugesid, pidi jalgu pikalt ees sirgu hoidma.
Tegelikult Einar ei vajanud toime tulemiseks kõrvalist abi, sai ise väljakäigus käia, ise süüa. Plaanisime, et ta tuleb teisipäeval koju.
Haiglas oli ta saanud ravimeid tilgutiga, Järvel midagi sellist polnud. Ma ei tea, miks ta Järvele üldse saadeti. Kas nad keskhaiglas teadsid, et ta on suremas? Sellisel juhul oleks võinud ju kohe koju saata. Tabletti saame kodus ka anda. Meile öeldi, et Järvel läheb ravi edasi. Mingit ravi seal ei ole.
Ma tahtsin minna teisipäeval õiendama (siis pidid arstid Järvele tulema), miks pesta ei saa ja miks ravi ei saa. Hiljaks jäin. Ega ei oska nii, et pead kohe kaebama.
See kõik juhtus pooleteise nädalaga. Einaril olid juba 2000. aastast jalad vett täis. Maks oli haige ja tablettidega ei saanud vett välja. Käis haiglas jalgadest vett välja võtmas. Süstlaga tõmmati välja.
Eestis on nii, et kui oled tõsiselt haige ja ise hakkama ei saa, siis sa polegi enam inimene. Ajalehes meditsiinijuhid räägivad, et raha pole, aga teenindaja võiks inimeseks ikka jääda. Mulle makstakse ka vähe, aga ma ei lähe töö juurde võõraste ja klientide peale karjuma.
Poolteist nädalat enne surma sattus Einar keskhaigla intensiivi. Seal saime tõsise šoki.
Einarile pandi seal paariks päevaks kanged rohud peale. Mõistus oli selge, aga reaktsioon puudus. Ma helistasin talle. Ta ei võtnud toru. Helistasin õdedele, et miks ta toru ei võta. Need ütlesid, et ta pole adekvaatne – nad kuulsid, et telefon helises küll.
Ma ütlesin, et minge võtke telefon tema eest, las ma räägin temaga. Einar nuttis, et ta ei saa aru, mis temaga toimub – näeb, et telefon heliseb, aga vastu võtta ei suuda, jõudu ei ole. Ta rääkis, et õed muudkui karjuvad ta peale, et ta on hull ja tuleks hullumajja panna. Ütles, et tal on nii häbi – käed ja jalad on olemas, aga ei suuda end liigutada.
Läksin teda siis vaatama. Tundus, et ta oli joomata. Ta ise jaksanud tassi tõsta. Võib-olla ei osanud küsida. Liitri vett jõi korraga ära. Ma ainult kallasin tassi ja tema aina jõi. Siis hakkas jälle nutma, et ta viiakse teise haiglasse. "Panevadki hullumajja," nuttis Einar. Ma sain teada, et pidi hoopis Järvele taastusravile minema. Siis enam kangeid rohtusid ei pea võtma, taastub ja saab koju. Tundus, et kõik on hästi, ta on ju iga aasta korra või kaks haiglas olnud.
Järvel tabas meid kõiki šokk. See pole haigla. Kui neljandal korrusel uksest sisse lähed, saad aru, et see on teine maailm. Ukselt lööb terav hais vastu. Pool tundi suudad haisus olla – see võtab uimaseks.
Järvel on kiire lõppmäng. Need, kes sinna tulevad, need sealt ka jalad ees lähevad. Sinna ei tohi lähedasi jätta. Kodus saavad vähemalt väärikalt surra. Sinna võid jääda, kui enam üldse aru ei saa, mis toimub.
Viisime Einarile sinna ise süüa. Tal oli maks haige. Ta ei tohtinud valku süüa – liha ega piima ega midagi sellist, aga Järvel ainult piimasupp oligi. Einar sööb tatart hea meelega, aga üks õhtu oli seal tatar, ta jättis järele. Järgmisel hommikul anti jälle tatart. "No eile õhtul jäi ju järele," naeris Einar. Naised ja tütred käivad seal pidevalt omakseid söötmas.
Ma tahan öelda, et haiglates on tohutult abivalmis inimesi. Seal Järvel ka. Einar ja Aleks ootasid üht kindlat vahetust. Einar helistas, et tuleks nad juba homme, nad on nii toredad. Ega ma ei tea, mis nende nimed on, silte rinnas pole – kõik on ühtmoodi tähtsad.
* Asjaosaliste nimed on nende palvel muudetud.
Robert Lepikson, Ene abikaasa
Minu võitlemised on nüüd võideldud... neljapäeval on matused. Ma ei võtaks üldse sõna, aga Eestis on palju inimesi, kellega sellised asjad võivad juhtuda. Kui mina kasutan oma positsiooni ega lase endale pähe istuda, siis memmekesest maalt sõidetaks teerulliga üle.
Kõik algab suhtumisest. Suhtumise muutmiseks ei ole raha vaja, see algab haigla juhtkonnast.
Meie loo algus oli aasta tagasi 25. mail. Kaebusi oli nädal või kümme päeva, mitte rohkem. Järgnes kolm ajuoperatsiooni. Neist üks Saksamaal ja kaks Eestis. Meie tipparstide kohta ei ütle ma midagi halba. Neurokirurg dr Mihkel Leineri käed pole mitte kullast, vaid veel millestki enamast. Saksa tippneurokirurg, ülikooli professor, polnud kitsi kiidusõnadega.
Mõelge, kolm päeva pärast kolmandat ajuoperatsiooni istus naine voodiserval, rääkis ja žestikuleeris kätega – sellist tööd teeb Leiner! Mõni päev hiljem... naine ütles täiesti võõra häälega, et ta kukkus öösel voodist maha... arst ütles, et ajuinfarkt oli... ega ma ei tea, mis juhtus. Ma tean, et naine vihkas voodihaigete kateetreid ja pamperseid, ta võis tõesti üritada üles tõusta.
Pärast seda kõik muutus. Enam kui kaks kuud elasime päev korraga...
Lähed sisse erakorralise meditsiini osakonna uksest ja muutud momentaanselt asjaks. Võtan ühe järjekorranumbri, et minna ühe luugi juurde, siis ootan tulukese süttimist, et minna teise luugi juurde, ja siis asun arsti ootama. Kõik on tänutäheks, et kiirabi ei kutsunud ja ise kohale läksime. Kaks tundi ootasime vereanalüüsi vastuseid. Pärast küsisin, et palju need tegelikult aega võtavad – 20 minutit. Ülejäänud aja paberid seisavad ja ootavad, et neile järele tuldaks.
Verepilt, mis toodi, oli uskumatult hea. Valvearst arvas, et patsient tuleks koju saata. Ma nõudsin, et ta haiglasse sisse võetaks – haige seisundi pärast. Võib-olla kuritarvitasin oma positsiooni, aga ma võitlesin oma naise eest.
Järgmisel hommikul tehti uus vereanalüüs, mis oli halb. Arusaamatu! Eelmise päeva proov pidi olema vahetusse läinud ja samas, sellest võis sõltuda elu!
Kiirabi on omaette epopöa. Ühtne hädaabinumber 112 on nurisünnitus raha kokkuhoiu nimel. Dispetšerid ei tea meditsiinist mitte midagi. Ma arvan, et neil on paberile küsimused ette kirjutatud. Nende põhjal teevad nad otsuse, kas inimene vajab kiiret abi või mitte.
Ene oli olnud kaks päeva kodus, kui minu arvates muutus tema seisund halvemaks. Olen aasta jooksul näinud helgemaid ja raskemaid hetki. Oskasin tema seisundit kindlasti paremini hinnata kui dispetšer telefoni otsas.
Kiirabi ei olnud huvitatud kaks päeva tagasi kirjutatud diagnoosist, mis peaks olema abi vajalikkuse hindamisel hädavajalik. Muudkui katkestas mu juttu.
Haige hingas hetkel rahulikult ja mul oli lollust seda ka kiirabile öelda. Õnnestus välja kaubelda kiirabi ja me ei pidanud jääma ootama paari tunni pärast saabuvat velskribrigaadi.
Kiirabi ei tahtnud teda haiglasse viia. Olukord läks väga ägedaks. Sellist juttu rääkisid: "Mis me teda ikka haiglasse viime, neurokirurgias pole valvearsti kohal." Üks neist ütles, et temal on ka verevähk, aga ikka käib tööl. Ma mõtlen, et mine ravi ennast, ära tule patsiendi lähedastele seda nina peale viskama! Lõpuks nõustus kiirabi võtma Ene kaasa.
Mina suutsin seda saavutada, aga mida tehakse memmedega maalt? Mina kasutasin kõiki võimalusi ja kõiki tutvusi. Üksikutel on sellised võimalused nagu minul.
Sõitsin siis ise ka haiglasse, jõudsin enne kiirabi kohale, ju neil polnud kiiret. Kell oli üks või kaks öösel. All vastuvõtus turvamees ei lasknud mind sisse. Läks sõnavahetuseks. Hetk veel suutsin säilitada rahu. Ausalt, kaks minutit, ja ma oleks käsi appi võttes arved õiendanud, kui arst poleks mind vestluseks kõrvale kutsunud. Tema oli aru saanud, et Ene seisund on tõsine.
Ootasin kolm tundi. Valvearst ütles, et mul pole mõtet passida, soovitas koju minna. Mõne aja pärast helistasid mulle, et neil pole midagi teha, saadavad ta koju tagasi. Selgus, et vappekülmas 39,2-kraadise palavikuga, osaliselt halvatud poolteadvusetu haige saadeti kell viis koju. Kell kaheksa tulid koduõed õendusteenuse firmast.
Ene olukord ei läinud paremaks. Järgmisel õhtul toimetati ta jälle haiglasse. Organiseerisin talle neuroloogias koha.
Haigla vastuvõtus ei jäänud ma seekord sammugi Enest eemale, seal taheti ikka vererõhku ja vere hapnikusisaldust mõõta. No milleks? Ma räägin, et teda oodatakse neurokirurgias. Siis nad tahavad kanüüli talle käe veeni panna. Miks neid väikesi äratorgitud käsi rohkem torkida? Füüsiliselt muutsin selle võimatuks. Tean, et seal osakonnas pannakse tilguti kanüülid hoopis siia kaela juurde. Ma räägin, et teda oodatakse neurokirurgias. Poolvägisi saime ta lõpuks üles. Ma pakkusin, et näete, siin on telefon, ma ühendan teid doktor Leineriga, ta ütleb, kuidas talitada. See neid ei huvitanud, ütlesid, et neil oma reeglid.
Milleks see jama Mustamäel esimese korruse vastuvõtus? Mul oli kaasas kaks päeva tagasi samas haiglas kirjutatud dokument haiguslooga. Miks nad seda lugeda ei taha?
Tund enne Ene surma olime pojaga tema juures. Palusin, et öeldaks, kui midagi juhtub. Ma oleksin tahtnud tema kõrval olla.
Pooleteise tunni pärast helistati, et on lahkunud. Palusin luba tema juurde minna. Valveneuroloog, väga viisakas inimene, ütles, et palun, hoiame teda kaks tundi palatis. Läksime, valge roos käes, mul ja pojal...
Uksel olid kaks turvameest. Üks neist hakkas meilt luba nõudma. Ütlesin, miks me sinna läheme ja et meil on kokkulepe valveneuroloogiga. Turvamees nõuab muudkui luba, seletab, et inimesed valetavad omakseid surnuks, et korda rikkudes haiglasse sisse pääseda.
Ütleb, et teab, kes ma olen ja on lugenud minu meditsiiniteemalisi artikleid. Miks ta ei või avaldada kaastunnet ja öelda, et palun, olge lahke, minge?
Astusime tast lihtsalt mööda. No, mis luba mul saab olla?
Personaalselt ei taha ma kellelegi midagi ette heita. Küllaga on inimesi ja kohti, kus mõistetakse ja aidatakse. Süsteem on mäda.
Meie hooldushaiglasse ei jõudnud ja ega oleks läinudki. Ma uurisin, kuhu minna taastusravile. Ta oleks ju neuroloogiast pidanud kuhugi minema. Öeldi, et Keilasse... Seal aitab ainult buldooser.
Eesti riigis on olukord selline, et riigi meditsiinisüsteem ei kannata miskit kriitikat, erameditsiin pole aga valmis kogu valdkonna ulatuses aitama.
Andres Ellamaa
Põhja-Eesti Regionaalhaigla haigla ülemarst
Suur hulk valust on tingitud petetud lootustest. Vaatamata meditsiini edusammudele tuleb tunnistada, et on haigusi, mille puhul saab arst küll pikendada elu, kuid mitte ära kaotada haigust, mis viib paratamatu surmani. Arstiteaduses on olemas isegi määratlus – tervelt elatud aastad –, mis osutab, kui kaua elab keskmine haige enam-vähem tervet, haiguse-eelset elu.
Karm tõde, kuid selliste arvutuste järgi suudavad arstid kõige rohkem aidata vigastatuid ja ortopeedilisi haigeid. Keegi meist ei taha leppida ei iseenda ega oma lähedaste ajalikkusega. Narr lugu, et ka meie, arstid, ei julge, oska ega pahatihti tahagi selgelt välja öelda oma arvamust haige prognoosist. Esmalt seetõttu, et ka arst on ekslik. Teisalt seepärast, et arsti pessimismi võidakse tõlgendada kui ravita jätmist. Ja lõppude-lõpuks ka edevusest – ehk seekord läheb korda ja halva ütlemine jääb kellegi teise kanda.
Tahame või mitte, ravimatud haigused pole kuhugi kadunud ega kaogi. Seda peavad tunnistama nii võimukandjad kui ka iga tavakodanik. Ja sellele vastavalt peaks olema üles ehitatud nii meie haiglasüsteem kui ka sotsiaalhoolduse korraldus. Oleme viimase 15 aasta kestel tegelnud põhiliselt haiglatega, mis on seatud ja kutsutud ravima neid, keda suudetakse ravida. Keda ei suudeta, neid tuleb aidata. Tugev valuvaigisti lakkamatuis valudes haigel ei ole ju ravi, vaid eluabi. Samasse rubriiki kuulub ka suur hulk korduvaid operatsioone.
Omaette küsimus on, kes ja kus saab kõige paremini aidata paranemisväljavaateta haigeid. Pannes selle töö aktiivselt tegutsevaile haiglaile, kus on arstid ja vahendid, et teha oluliselt viljakamat tööd, jätame tegelikult suure hulga neist, keda saaks aidata, ilma abita. Kurb küll, kuid selliste haigete elulõpu kergendamiseks meil Eestis ühtset, kõigile mõistetavat süsteemi ei olegi. Nagu ei ole seegi selge, kas haigekassa kohus peaks üldse olema sotsiaalhoolduse probleemide lahendamine.
Praegu püütakse kogu selle eluala rahastamine nihutada haigekassa kaela. On isegi väljamõeldud nuritermin "hooldusravi", mõistmata, et põetus ja hooldus on omaette mõisted. Loomulik, et üldise alarahastamise tingimusis (umbes 300 krooni päevas) ei püsi ükski vaid hooldusravile pühendunud asutus.
Olgu meenutatud, et tegelike kulude ulatuse määras meie valitsus mullu seoses toonela teele läinud presidendi põetamise korraldamisega. Kes julgeks kinnitada, et elulõppu ootav naabrimemm vajab hoolduseks vähem vahendeid? Ikka needsamad linad, ikka needsamad pampersid, sondid, siibrid, ka füüsiliselt jõuline ja õpetatud personal. Muide, viimane on kõige olulisem. Olles Eestis ilmselgelt alatasustatud ja ületöötanud, kipuvad töötajad kohvreid pakkima, et asuda sinna, kus nende tööd enam hinnatakse.
Kahetsusväärne, et Eestis on päris seaduse alusel unustatud iidne vanasõna "iga vald toitku oma sandid" ehk teisisõnu – kohalikel omavalitsustel pole mingeid kohustusi ega ka vahendeid, et sotsiaalfunktsiooni täita.
Hr Lepiksoni aktiivsus leiab loodetavasti väljundi ka Riigikogus.
Ralf Allikvee
Ida-Tallinna Keskhaigla juhatuse esimees (nn Järve haiglas tegutseb Ida-Tallinna Keskhaiga taastus-hooldusravikliinik).
Hooldusravis on 432 krooni voodipäeva hind ja see ravikomponenti ei kata. Need haiged ja nende omaksed, keda siin on kirjeldatud, oleksid oodanud kolmanda astme intensiivraviosakonna tasemel teenindust, kus on üks õde kahe haige kohta. Mitte öösel 30 inimese kohta üks õde ja kaks hooldajat. Aktiivravi hind on 1500 kuni 2000 krooni päevas ja ilma intensiivravita. Ainuüksi antibakteriaalne ravi maksab mõned sajad krooni päevas.
Need inimesed siin oleksid tahtnud personaalset teenindust.
Vastavalt hooldusravi arengukavadele on rahastamisel võimalik inimese ja kohaliku omavalitsuse osalus. Inimese võimalik osa on 25 krooni voodipäeva eest 10 päeva aastas. Meie selle raha kogumise võimalust kasutanud pole, sest haldamine on keerulisem kui saadav tulu. Kohalikud omavalitsused võiksid katta 20 kuni 25 protsenti, aga nad ei tee seda.
Kui meie riik suudaks meditsiini osa sisemajanduse kogutoodangust suurendada ühe protsendi võrra, viielt kuuele, siis me lahendaksime personali- ja olmeprobleemid. Ja ikka oleksime muust Euroopast protsendiga maas
Hooldusravi, mida on väga vaja, on jäetud meditsiinis mitte kõige paremale kohale. Nõudlus on suurem, kui suudame rahuldada.
Me oleme Järve hooldusravi haiglas remontinud kolm esimest korrust. Neljanda korruse remondime veel sel aastal, aga need on kõigest ruumid.
Siis on korras maja olemas, aga pole personali ja pole haigekassalepingu mahtu. Personali palgaprobleemid on suured. Meil lähevad 1. juunist viis õde üle lahe – vähem tööd ja rohkem palka. Inimesi ei hoia miski kinni.
Raha muidugi ei vabanda suhtlemisprobleeme. Ma olen nõus, et 55 protsenti on suhtlemisprobleemid ja 45 protsenti muud probleemid.
Uskuge, nende inimeste jutust siin tehakse järeldused. Järvel hooldusravis on tüdrukuid, kelle ees käin ma kas või põlvili, kui vaja, aga seal on ka mõned väga tuimad.
Haiglate kasum tähendab, et me pole personalile ootustele vastavalt maksnud, kuid kasumist oleme saanud teha investeeringuid osakondade remontidesse ja aparatuuri. Lisaks oleme kaheksa miljoni krooni eest maksnud kinni oma taskust haigekassa teenuseid. Kui vahendeid on vähe, on siiani meie eelistus panustada aktiivravisse.
