08.02.2008, 00:00
Kolmekesi Savisaare vastu
“Brigaad 3” TV3 31.1 kell 20.30;;“Tele-Tallinn” Kalev Sport 31.1 kell 21.45
“Brigaad 3” kohta alustan heast, kuigi seda on detsembris
käivitunud meditsiiniteemalise seriaali kohta vähem öelda kui
halba. Seni viimase (viienda) osa viimane veerandtund, kui Anti tütar
isale naist otsis ja leidiski, oli hoogne, “Õnne 13”
või “Kodu keset linna” halli üksluisusega
võrreldes ootamatult ehe ja igas mõttes hea mängufilmi
tasemel. Hea roll eriti Laura Kivistult.
Siiski jäi segaseks,
milliseks oleks kujunenud kolmiku edaspidine alluvussuhe. Tütar vajas ema
ju selleks, et see tema eest hoolitseks. Ise hoolitses ta aga juba isa eest.
Kas isa oleks edaspidi hakanud hoolitsema ema eest, kujundades nõnda
välja ringkäenduse, või oleks muutunud lapselapseks?
Muu osa niivõrd imponeeriv ei olnud. Üks kolmest peategelastest
on karm mees Toomas (Jan Uuspõld). Ira (Maria Soomets) ei ole tegelikult
lits. Ta vajab ainult natuke hellust ning peab sellepärast ka
abielumeestega magama. Ka Tooma karmi maski taga peitub tegelikult midagi muud.
Mis täpselt, võib ainult aimata, sest mees on ikkagi väga
karm. Hellusevajaduse sunnil langeb Ira tema rüpest teise, mitte nii
karmi, ehkki siiski suhteliselt karmi mehe, Anti (Margus Prangel) rüppe.
Suhtedraamana on “Brigaad kolmel” lööki küll.
Täiesti ilmaasjata tolknesid kõik kolm aga vahepeal
ühe rinnavähki sureva naise juures ja isegi vist üritasid teda
aidata. See oli igav. Kuna haige kodu oli koristamata, oleksid nad süstla
ja hapnikumaski asemel võinud välja võtta tolmuimeja. Ja
nalja pärast haige enda ka sellega üle lasta. Õnnetu oleks
enne surma vapustava elamuse saanud.
Kiirabiürbid, mis
näitlejail suure osa seeriast seljas olid, mõjuvad
ebaesteetiliselt. Parem võiks tegevuse viia 18. sajandi rokokoolossi
miljöösse. Oleks vähemalt, mida vaadata.
Paraku
oleneb kõik kontekstist. Napilt veerand tundi pärast
“Brigaadi” algas Kalev Spordis Tallinna linnapea Edgar Savisaare
otsesaade ja selle kõrval kahvatus ka seriaali osaline hea. Esiteks oli
südantliigutav mõõdutundetult kaua näidatud
luukõhna vähihaige järel vaadata meest, kes on kõikidel
söögiaegadel korralikult kodus olnud. Teiseks ei kaunista inimest
mitte motiveerimatu hüplemine ühest suhtest teise, vaid
tagasihoidlikkus. Just viimast näitas üles Savisaar, kui ta
rääkis, et Tallinna linn on üle tuhande aasta vana ja Eesti
Vabariik on selle kõrval tatise ninaga poisike, kellel “kahtlemata
kulub küpsemiseks aega”. Aga jättis puhtast malbusest lisamata,
et kõik need tuhat aastat on ju tema ise linnapea olnud.
Kolmandaks mõjuvad positiivsed sõnumid paremini kui surm,
kannatused ja sassiläinud inimsuhted, sest viimaseid on nagunii palju
rohkem. Savisaarel oli palju positiivset öelda (Vladimir Panov on
väga hea inimene; Elmar Sepp on väga aus inimene). Ja teatades, et
tallinlased on palju rohkem sünnitama hakanud, oli ta nii õnneliku
näoga, nagu oleks ise äsja kolmikutega maha saanud.
Neljandaks on otsesaatel oma kordumatud võlud, mida konserviga
võrrelda ei saagi. Jubedad hääled, mida stuudiotelefon iga
kõne ajal tegi, mõjusid palju verdtarretamapanevamalt kui sureva
ema rinnal nutvad lapsed.
Et “Tele-Tallinnas” esialgu
telefoniküsimusi kuulda ei olnud, ei oma mingit tähtsust. Enamik
neist olid nagunii mõttetud ja mõttekatele (miks Savisaar
vastandab Tallinna linnavõimu ja riigivõimu) vastas jälle
linnapea mõttetult.
Mõlema seriaali muudaks
jätkusuutlikumaks tegelaste lõimimine. Doktor Toomas v&
otilde;iks “Tele-Tallinna” ajal aeg-ajalt Savisaarel
vererõhku ja pulssi mõõta ning siis tunnustavalt
pöidla tõsta. Viimane omakorda võiks brigaadile
järjekordsa suhtejama leevendamiseks rääkida, kuidas tänu
tema targale alkoholipoliitikale satub üha vähem purupurjus lapsi
lastehaiglasse.