Ja üldse olevat suuremad mürglid jäänud kõik 90ndatesse. Siis uskus mõni rahamees, et võib restoranis teenindajale lausa pähe lasta, aga tänapäeval distsiplineerib avalik arvamus “tegijaid” tublisti. Tõsi, vahest kujundas tollal restoranide kliimat ka endisaegsete ülbete kelnerite ja uute jõukate klientide vastasseis. Keerdu väänatud söögiriistad, mälestus ühe avaliku tegelase improviseeritud disainist, on jäänud restorani reliikviaks.


Vanasti juhtus muidugi igasugust. Näiteks mürtsukohas Viimsi Talveaias tirinud üks jõukur kala akvaarium-basseinist välja ja nõudnud selle grillimist. Juhtus, et Kroonika kangelased pidasid vast avatud nooblis restoranis pidu ja selle juurde käis laua alt oma kastist viina joomine ja püstoliga vehkimine. Olid ju ajad, kus ühtmoodi relvastatult liikusid ringi riigikogulased ja tumedama äri esindajad.


Restoranis pakutakse peent ja sageli uutmoodi toitu ning mõni maailma näinud klient võib uskuda, et ta valmistab söögi kokast hoopis paremini. Nii nõudnud üks gurmaan, et talle mozzarella juust ära grillitaks. Väide, et seda juustu ei saagi grillida, klienti ei veennud. Lastud siis mees kööki, kus mozzarella grillplaadil laiali valgus. Seepeale külastaja vabandanud, et ­ajanud juustud segamini, see oli vist brie, mida grillida sai.


Tänasele jõukale inimesele on restoran tavaline söögimaja, mitte enesenäitamise koht.


Juhtub, et klient elab oma lemmikrestoranist üle tänava ja käib seal alati söömas, kui naist parajasti kodus pole. Vahel võtab ka toidu kastrulitega kaasa – nii tavatses teha juba Georg Ots, kui Gloriast mööda koju läks.


Tehakse ka koduseid pidusid, kus kokk ja veiniseletaja tulevad kõige vajalikuga kohale. Nad serveerivad, seletavad, teenindavad ja pesevad nõud. Ka päris tavaliste paremat sorti catering’ide puhul arvestatakse 1000 krooni inimese peale.


Maailma parimate veinipudelite Eestisse jõudmine tekitas siingi vaimustunud soovi pudelist imet otsida. Ei saa kuidagi imeks või pahaks panna, kui mees, kel mõnikümmend miljonit arvel, endale 10 000 kroonise pudeli lubab. Vahel joodi see küll siis, kui kõike muud juba alla võetud.


Istusin kord Gloria keldris, kui klient ostis kingituseks 6000kroonise pudeli ja 1000kroonise auto tagaistmele joomiseks. Paraku läksid autos pudelid segi, kingitus pandi nahka ja peagi oli mees tagasi uue 6000kroonise pudeli järel.


Eriti armastavat kalleid veine vene rahvusest kliendid. Olid ajad, kui transiidimehed olid igale veinikeldrile õnnistuseks. Tänagi pole haruldane, et hea veini sõber astub reede õhtupoolikul vinoteegist läbi ja laseb endale nii 15 000 kroonise kasti kokku panna.


Kõige rohkem on Eestis hea bordooveini nautijaid. Seda harrastust viljelesid kunagi pankurid Ivar Lukk, Ain Hanschmidt, kadunud Robert Lepikson. Kui mõne aja eest ootamatult ilmsiks tuli, et Hanschmidtil on üks vaba miljard üle jäänud, soovitasin teda juhuslikult tänaval kohates tal ühe Provence’i mõisa osta, mis parajasti müügis.


Aga Provence teda eriti ei erutanud, nentis vaid, et Château Margaux’d selle raha eest ei saa.


Kuuldavasti on endale Bordeaux’sse veinivalduse ostnud ehitusmees Raivo Rand, kelle veinikirge võin ainult imetleda.


Mati Undi roma anidest tuntud vägivaldsed ja seksihimulised uksehoidjad on kolinud ammugi ajaloo prügikasti. Enamasti teab teenindaja toidust ja veinist rohkem kui klient, vahel ka vastupidi, aga üldiselt on mõlemad normaal­sed inimesed.


Juhtub ka, et hea klient helistab veinikeldri peremehele ja seletab, et tal pole sõbra või sõbratariga kuhugi minna, saadaks öö sealsamas veini juues mööda. Joob head veini ja maksab peremehele tema keldriöö eest 500 või 1000 krooni tunnist.


Kord Roomas jutustati mulle kelnerist, kes saanud keskealisena päranduseks mõned kivimajad Rooma linnas koos nendes asuvate kullassepatöökodadega. Aga mees teinud oma kelneritööd täpselt samasuguse naudingu ja pühendumisega kui varem, sest inimene ei pea ju oma elukutsest ja eluviisist ainult sellepärast loobuma, et on korraga rikas.