27.06.2008, 00:00
Kommete paraad: rikkad restoranis
Vahel asub maailma näinud klient kokka õpetama ja põhjustab köögis kulinaarse katastroofi.
“Kuidas ma saan sulle midagi rääkida, ma olen ju nagu
günekoloog,” ütleb mulle restoranipidaja. Diskreetsus on
parimates söögimajades kõrges hinnas, kliente avalikult taga
ei räägita.
Ja üldse olevat suuremad mürglid
jäänud kõik 90ndatesse. Siis uskus mõni rahamees, et
võib restoranis teenindajale lausa pähe lasta, aga
tänapäeval distsiplineerib avalik arvamus “tegijaid”
tublisti. Tõsi, vahest kujundas tollal restoranide kliimat ka
endisaegsete ülbete kelnerite ja uute jõukate klientide vastasseis.
Keerdu väänatud söögiriistad, mälestus ühe
avaliku tegelase improviseeritud disainist, on jäänud restorani
reliikviaks.
Vanasti juhtus muidugi igasugust. Näiteks
mürtsukohas Viimsi Talveaias tirinud üks jõukur kala
akvaarium-basseinist välja ja nõudnud selle grillimist. Juhtus, et
Kroonika kangelased pidasid vast avatud nooblis restoranis pidu ja selle juurde
käis laua alt oma kastist viina joomine ja püstoliga vehkimine. Olid
ju ajad, kus ühtmoodi relvastatult liikusid ringi riigikogulased ja
tumedama äri esindajad.
Restoranis pakutakse peent ja sageli
uutmoodi toitu ning mõni maailma näinud klient võib uskuda,
et ta valmistab söögi kokast hoopis paremini. Nii nõudnud
üks gurmaan, et talle mozzarella juust ära grillitaks. Väide, et
seda juustu ei saagi grillida, klienti ei veennud. Lastud siis mees
kööki, kus mozzarella grillplaadil laiali valgus. Seepeale
külastaja vabandanud, et ajanud juustud segamini, see oli vist brie,
mida grillida sai.
Tänasele jõukale inimesele on
restoran tavaline söögimaja, mitte enesenäitamise koht.
Juhtub, et klient elab oma lemmikrestoranist üle tänava ja
käib seal alati söömas, kui naist parajasti kodus pole. Vahel
võtab ka toidu kastrulitega kaasa – nii tavatses teha juba Georg
Ots, kui Gloriast mööda koju läks.
Tehakse ka
koduseid pidusid, kus kokk ja veiniseletaja tulevad kõige vajalikuga
kohale. Nad serveerivad, seletavad, teenindavad ja pesevad nõud. Ka
päris tavaliste paremat sorti catering’ide puhul arvestatakse 1000
krooni inimese peale.
Maailma parimate veinipudelite Eestisse
jõudmine tekitas siingi vaimustunud soovi pudelist imet otsida. Ei saa
kuidagi imeks või pahaks panna, kui mees, kel mõnikümmend
miljonit arvel, endale 10 000 kroonise pudeli lubab. Vahel joodi see
küll siis, kui kõike muud juba alla võetud.
Istusin kord Gloria keldris, kui klient ostis kingituseks 6000kroonise pudeli
ja 1000kroonise auto tagaistmele joomiseks. Paraku läksid autos pudelid
segi, kingitus pandi nahka ja peagi oli mees tagasi uue 6000kroonise pudeli
järel.
Eriti armastavat kalleid veine vene rahvusest kliendid.
Olid ajad, kui transiidimehed olid igale veinikeldrile õnnistuseks.
Tänagi pole haruldane, et hea veini sõber astub reede
õhtupoolikul vinoteegist läbi ja laseb endale nii 15 000
kroonise kasti kokku panna.
Kõige rohkem on Eestis hea
bordooveini nautijaid. Seda harrastust viljelesid kunagi pankurid Ivar Lukk,
Ain Hanschmidt, kadunud Robert Lepikson. Kui mõne aja eest ootamatult
ilmsiks tuli, et Hanschmidtil on üks vaba miljard üle
jäänud, soovitasin teda juhuslikult tänaval kohates tal ühe
Provence’i mõisa osta, mis parajasti müügis.
Aga Provence teda eriti ei erutanud, nentis vaid, et Château
Margaux’d selle raha eest ei saa.
Kuuldavasti on endale
Bordeaux’sse veinivalduse ostnud ehitusmees Raivo Rand, kelle veinikirge
võin ainult imetleda.
Mati Undi roma
anidest tuntud vägivaldsed ja seksihimulised uksehoidjad on kolinud ammugi
ajaloo prügikasti. Enamasti teab teenindaja toidust ja veinist rohkem kui
klient, vahel ka vastupidi, aga üldiselt on mõlemad normaalsed
inimesed.
Juhtub ka, et hea klient helistab veinikeldri peremehele
ja seletab, et tal pole sõbra või sõbratariga kuhugi
minna, saadaks öö sealsamas veini juues mööda. Joob head
veini ja maksab peremehele tema keldriöö eest 500 või 1000
krooni tunnist.
Kord Roomas jutustati mulle kelnerist, kes saanud
keskealisena päranduseks mõned kivimajad Rooma linnas koos nendes
asuvate kullassepatöökodadega. Aga mees teinud oma
kelneritööd täpselt samasuguse naudingu ja pühendumisega
kui varem, sest inimene ei pea ju oma elukutsest ja eluviisist ainult
sellepärast loobuma, et on korraga rikas.