Kommunikatsiooniprobleemid ja aukartus
Märtsikuu Teater. Muusika. Kino vahele on pistetud filmitudengite DVD. Plaadile on keevitatud kaheksa filmi, kõigi nende autorid on õppinud või õpivad Tallinna Pedagoogikaülikoolis.
Viimase paari aasta töödest torkavad kõige rohkem silma Piret Saarepuu “Naljakas härjamüümine”, Marianne Kõrveri “Surm Veneetsias” ja Tanel Toomi “2. 68”. Saarepuu Kreutzwaldi muinasjutu järgi tehtud animafilm on vaimukas, täpne ja omapärase käekirjaga. “Surm Veneetsias”, Arhitektide Liidu tellimusel valminud dokumentaal eestlastest Veneetsia arhitektuuribiennaalil, valmis Kõrveril koostöös Andres Maimiku ja Rain Tolgiga. Seepärast on filmis natuke üle keeratud paranoiade ja estoteeveelikkusega (“Arhitekt on jumal! Poliitikud on nende orjad!” jne), aga üldiselt on film ikka väga naljakas ja punk. Blondil kaunitaril on tellimusfilmi käigus õnnestunud muretu ja veinist mullitava olekuga läbi murda arhitektuurigurudeni, uurida ümmarguste prillide müsteeriumi, intervjueerida Greenawayd ja ulatada elegantselt oma käsi suudlemiseks Tarantinole – selliste saavutusteni pole jõudnud seni ükski Eesti režissöör, arhitektidest rääkimata.
Tanel Toomi viimistletud ja terane “2. 68”, mida on ka mitmetel rahvusvahelistel festivalidel auhinnatud, räägib üksikust mandariine mugivast spordifanaatikust, kes püüab hästi kiiresti trepist alla saada.
Nii “2. 68” kui ka ülejäänud DVDl olevate lühimängufilmide peateemaks paistab olevat üksindus, kommunikatsiooniprobleemid. Peategelas(t)eks on veidrad tüübid, kelle üks või teine ekstsentriline omadus ongi filmi kandev liin. Pildiliselt on need lood kenasti vormistatud, ka sisu on täiesti adekvaatne, aga natuke muret teeb see, et nad kõik kipuvad väga korralikud olema. Vaadates jääb tunne suurest aukartusest Filmi ees. Õhus on mingit natuke põhjendamatut pidulikkust ja tähenduslikkust.
Mõnes mõttes on see arusaadav, sest Eesti on üks väheseid kohti maailmas, kus tudengifilmi on võimalik mängima saada tippnäitlejad (näha võib Lutseppa, Malmstenit, Sukka, Vaarikut jne), muusikat tegema tippmuusikud (Robert Jürjendal) jne. See tekitab ikka aukartust ja hirmu küll, arusaadav. Aga võibolla oleks kooli ajal ikka ägedam teha nii sisult kui vormilt midagi totakat, reegleid rikkuvat, mängulist ja kasvõi naiivselt radikaalset. Muidugi on tsiteerimine, jäljendamine ja klišeed õppimisprotsessi vajalik osa, aga nende vaimukaks kasutamiseks peab julgus aukartusest tugevam olema. Küllap mõjutab tudengifilme eelpoolmainitud suunda ka Eesti olukord, kus filme tehakse vähe, aga ka konkurents on väike – silmatorkamiseks pole vaja midagi metsikut korda saata.
Plaadi viimane pala on Rainer Sarneti “Merehaigus”, tema 11 aastat tagasi valminud esimene filmitöö, mis annab eriti terava võrdlusmomendi. Ma ei räägi siin tehnilisest erinevusest (filmilindist), vaid üldisest suhtumisest. “Merehaiguses” mängivad Sarneti kursusevend Marko Raat, õde Kristel Sarnet ja õe tulevane peika Taavi Eelmaa (kuuldavasti nad armusid seal võtetel). See mustvalge 12- minutiline tummifilm tundub võrdluses tänapäevaste lihvitud ja tõsiste lühikatega eriti särav ja äge. Ilma stsenaariumita ja ilma rahata Orlovi lossis mingi sõjaaegse kaameraga filmitud improvisatsioonilises “Merehaiguses” (mille võtetel Raat olla kaminasse puude varastamise eest valvurilt vasta hambaid saanud) on tumma tumedust ja mängu ilu, mille taustal tulevad erinevused tänase päeva ja toonaste tudengite vahel üsna teravalt esile.
Selle DVD koostajate plaan teha järgmised plaadid praeguste tuntud režissööride koolitöödega on väga hea – usutavasti tuleb sealt esile ka teisi sama ilusaid filme, mis muidu kuskil kooliriiulitel ära kopitaksid.
