“Kool jättis mu poja teist korda ukse taha!”

Oma valla kooli on liiga pikk maa, lähedal asuv Järvakandi gümnaasium aga tõrjub poisi käitumise pärast tagasi.

Septembri alguses saatis murest murtud Vaike Martin haridusministeeriumile kirja. “Käisime pojaga ka sel aastal Järvakandi gümnaasiumis palumas, et kas või katseajaga saaks koolis käia,” kirjutas nelja lapse ema. “Vastus oli ei. Ei lastud isegi avaldust kirjutada.”

Järvakandi ligidale Põhjaveski tallu viib mudane metsatee. Ühel pool kõrguvad märjad palgivirnad, teisel pool vohavad austerservikud. “Ise ostsin need kännud ja istutasin maha,” osutab Vaike kännuseente poole. “See on delikatess!” Valmis seened vahetab ta naabrite pool piima või moosi vastu.

Vaike juhatab heledasse telekatuppa. Noorim tütar Brigit (5) on keskendunud multikatele.

Kuigi 15aastasel Mairol peaks olema koolipäev, ravib ta Raplas hambaid. Naabervallas hooldustöötajana töötav Vaike muigab. “Ah, ma tean küll, mis need minust pärast seda artiklit arvavad – et on metsas lolliks läinud. Aga minu arust on tähtsam olla sina ise kui halli massiga kaasa minna.”

Probleem – käitumine
Kui ta vastu võetaks, läheks pooliku haridusega Mairo hea meelega Järvakandi gümnaasiumisse seitsmendasse klassi. Sinna läksid ta sõbradki, kui naaberküla põhikool lasteaed-algkooliks muudeti.

Mairo sõnul on kõik, kes Järvakandi gümnaasiumisse minna tahtsid, sinna ka vastu võetud. Kõik peale tema. Ema arvates on põhjus küla peal liikuvates juttudes ja eelarvamustes tema poja kohta. Seepärast ei tahagi kool raske käitumisega noormeest endale.

Järvakandi gümnaasium on Raplamaal üsnagi hea mainega (EE koolide edetabelis tänavu 59. kohal – MM). Direktori kohusetäitja Enno Alliksaar ütleb, et Mairoga käib tume vari kaasas. Läinud aastal ukse taha jäänud noormees ei suutnud direktori sõnul tõestada, et tema käitumine on paranenud.

“Küsisin temalt: “Kus sa eelmisel aastal olid?”” meenutab Alliksaar. – ““Tööl olin Tallinnas.” – “Kus?” – “Ehitusel.” – “Mis firmas?” –  Õlakehitus: “Ei tea.””

Direktor kahtlustab, et Mairo, kes ei teadnud isegi tööandja telefoninumbrit, lõi aasta aega lihtsalt kodus luuslanki. Ta kaaluks Mairo vastuvõtmist, kui poiss tooks tööandjalt positiivse iseloomustuse.

Ema pole uuest nõudmisest kuulnudki: “Oleks ma teadnud, oleksin iseloomustuse viinud ka, aga nüüd vist on juba hilja.”

Seni sisustab Mairo oma aega arvutimängudega (eriti meeldivad talle sõja- ja rallimängud) või teeb abitöid ehitustel. “Igav mul ei ole,” ütleb Mairo, kes müttab mõnuga metsas ringi, käib seenel või püüab kala. “Sõpradega suhtlen rate.ee’s ja nii...” ütleb ta.

Endine Purku põhikooli direktor Milvi ­Lõhmus mäletab, et Mairo tegi õpetajatele omal ajal parajalt peavalu. “Kui aine läks raskemaks, vajas ta rohkem tähelepanu ja järeleaitamist.” Tihti koolist puudunud poisiga oli raske läbi saada. Ta unustas õpikuid koju ja sehkendas tunnis ringi. “Kord helistasin emale, sest Mairo puudus jälle,” meenutab Lõhmus. “Ema ütles, et tegelge oma asjadega. Aga see ju ongi minu asi.”

Loominguline noormees
Vaike näeb viga haridussüsteemis. “Kas see on normaalne, et õpilane saab sellepärast noomida, et ta pliiatsiga õpet aja poole suunab?” ajab ta silmad pungi. “Või kui kirjutatakse päevikusse märkus, et poiss naerab õpilase üle, kellel läks kott katki?” Neli korda kooli vahetanud Mairo päevik oli tihti märkustest punane.

Oma stampides kinni õpetajad võiksid Vaike sõnul mälu asemel laste loomingulisust arendada. “Kui õpetaja annaks klassile sellise ülesande: laual on 20 joogitopsi ja mööda lähevad 15 suusatajat. Mitu topsi jääb lauale?” toob ema näite. “Siis küsiks Mairo tõenäoliselt vastu: “Kust ma tean, et kõik joovad? Ja et mõni topelt ei võta?””

Raikküla valla oma kooli, kus Mairot koht ­ootamas, ei saa ta mitmekümne kilomeetri kauguselt ligi. Kabala põhikooli koolibuss peatub vaid Purkus ja täpselt kümme minutit varem, kui Mairo liinibussiga kohale jõuaks.

Kes on süüdi?
Raikküla valla haridusnõuniku Maie ­Kuusemetsa sõnul pakkusid nad juba möödunud aastal lahenduse. Kui Vaike viiks poja Purkusse koolibussi peale, maksaks vald bensiini kinni. “Aga kuidas sa lähed,” mõtleb Vaike, “kui vahel ei saa metsateest autoga läbigi? Parandagu siis tee ära.”

Haridusministeeriumi põhihariduse spetsialist Merike Mändla näitab Vaike kirjast kuuldes näpuga valla poole. “Vald peab tagama, et kõik kooliealised lapsed saaksid koolis käia,” ütleb ta. “Muidu on see ju seaduse rikkumine.”

Pesamuna Brigit, kes käib lasteaias mõned korrad kuus (“Sest kasvataja ei meeldi!”), jääb kooliealiseks saades ema sõnul koduõppele.