Kooliehitus kui Euroopa kurbmäng II
Mullu hoiatas valitsus meid “sotsiaalturismi” eest. Siia hakkavat tulema ungarlased ja lätlased, kes juba kümne päeva pärast jäävad põduraks ning imevad nagu puugid endale haigus- ja toimetulekutoetusi ning muid hüvesid. Me värisesime hirmust ja ootusest – me isegi pisut lootsime, et nii juhtub: otsekui kinnituseks nende salakavalusest ja sellest, kui hää on elujärg meie kodumaal.
ENT NAD EI TULNUDKI. Selle asemel saabusid inimesed, kes soovisid ise hakkama saada. Palga eest, mis tulijate seisukohast oli vaeva väärt. Just siis pääses valla paanika. Usaldusmees Torgny Johansson maabus oma Volvo S 80ga Vaxholmis, et hüüda “Go home!” meestele, kes kodus Riias teenisid kümnendiku tema palgast, ent kellel siin oli lootus saada tervelt kolmandik. Tal läks õnneks. Nad sõitsid koju.
Torgny Johansson mõistagi pole selle kirjeldusega päri. Tema tuli Vaxholmi lätlasi aitama. Aga ka selleks, et hea seista Rootsi “korra” eest.
Igal juhul leidis 2004. aasta detsembris aset ajalooline sündmus
töölisliikumises. Jõulust alates seisid 100 päeva
vältel ligi pooled Rootsi töötajatest ühisrindes.
Seitse ametiühingut
40 000 töökohal astusid välja selle
nimel, et kaitsta 32 venelase ja lätlase korralikke töötingimusi
koolimaja ehitusel Vaxholmis. Ja nad lubasid üksteisele, et ei jäta
enne, kuni võit on käes.
Harva on mõnd välismaalast Rootsi pinnal üle kallatud nii võimsa sümpaatialainega. Ent miks see neid kurvaks tegi?
LEV NOGIN ELAB Kurzeme prospektil, Riia äärelinna magalas. Ta oli Vaxholmis koolimaja ehitusel betoneerija ning mäletab helendavates jopedes inimesi, kes hulgakaupa piirasid ehitust ümbritsevat tara. Hüüdes “Miks te siin olete?”, kui nad muidugi parajasti ei hüüdnud “Go home!”. Lev Noginile tuleb uudisena, et 1,2 miljonit rootslast püüdsid teda aidata. Seda asjaolu pole talle keegi enne valgustanud.
Pretenzij net. “Kirjuta, et mul pole okast kellegi vastu. Elu on juba kord selline.” Ta sündis sõja ajal kaugel Valge mere ääres, on enamiku elust elanud Nõukogude Liidus. Ta ütleb, et teab: “Inimene on inimesele hunt. Kõik kaitsevad oma.” Siis viib ta mind suveniire täis toakesse. Teokarp Assuanilt, mõned postkaardid Saksamaalt, sarvekroon hirvelt, kelle Punaarmee maha laskis. “Ja selle tõin ma Vaxholmist.” Ta tõstab mustjashallika lõhatud kivi. “Sa peaksid selle Rootsi kaasa võtma.” Kas otse Vaxholmi? Ei, seda pole tingimata vaja. Ma võivat selle soovi korral endale jätta. Kui ma kingitusest selle raskusele viidates loobun, võtab ta seinalt punase vimpli. Lenini profiilpildi all on kiri “Pobeditel sotsialistitšeskogo sorevnovanija”. Sotsialistliku võistluse võitja. Selle pean ma tingimata Rootsi viima, ütleb Lev Nogin ja kõverdab huuled iseloomulikuks raskesti tõlgendatavaks irveks.
Huntide ühiskond, arvas Lev Nogin. Kuidas küll võidi ehitajate ametiühingutest ja Rootsi Ametiühingute Keskliidust nii valesti aru saada? Eesmärk oli ju Lev Noginit aidata! Eks arvanud ju nii enamik demonstratsioonidel osalenud rootslastest?
KUST ALUSTADA? Vahest on kõige parem härjal sarvist haarata. Osa inimesi on veendunud, et töölisliikumise ülesanne on kaitsta töölist. Isegi juhul, kui ta on välismaalane – või iseäranis just siis. (“Kõigi maade proletaarlased...”) Leidub ka Lars-Göran Bromanderi suguseid.
Tema telefon heliseb tihti. Keegi on näinud tumedat juuksekahlu ehituse liftis või kuulnud mõnd sõna, millest ta aru ei saa. Siis tormab Bromander oma meestega kohale. Nad leiavad mustpea üles, astuvad juurde ja nõuavad näha passi.
Bromanderil pole õigust kelleltki isikutunnistust küsida. Ent ta on suurt kasvu kehakas mees, ametlik ja kiivriga. On arusaadav, et bosnialasel või kolumbialasel hakkab hirm ja ta võtab dokumendi välja. Ja kui see pole korras, võtab Bromander meetmeid. Ta ütleb: “Me läheme paari autoga kohale, laadime need rahvast täis ja sõidame politseijaoskonda. Mõne aja pärast, kui järele küsime, siis kuuleme, et nad on juba lennukis teel Lõuna-Ameerikasse; nad on välja saadetud.”
Lars-Göran Bromander pole Rootsi Demokraatliku Partei liige, kellele vaba aja sisustamine raskusi valmistab (vihje neofašistliku suunitlusega väikeparteile, mis on populaarne motojõukude hulgas, kes üldiselt tegelevad salakaubanduse, väljapressimise, “katusepakkumise” jm kuritegevusega – toim.). Ta on Ehitustööliste Esimese Ametiühingu (Byggettan) usaldusmees. Enda arvates tegeleb ta platsi puhastamisega. See pole sugugi alati lihtne. Nimelt leidub ka tumedajuukselisi rootslasi, kes võivad saada päris vihaseks, kui neil palutakse kolmandat korda elamisluba näidata. Ent see on nende probleem, kui nad nii välja näevad. Kui nad soovivad ebameeldivusi vältida, kandku selgeid nimesilte, kust on näha, kes nad on, leiab Bromander.
KÕIKE SEDA jutustas Lars-Göran Bromander Stina Blomgrenile Rootsi TV2 saates “Faktum”. Bromanderi veendumus, et rootslast tuleb välismaalasele eelistada, näib olevat üsna laialt levinud. Möödunud nädalal (novembi algul – toim.) andis ta mõista, et kui keegi püüab seadusest omakasu nimel mööda hiilida, siis olgu see esmajoones Rootsi ehitusmees. Jah, just see oli tema sõnade mõte. Oma nördimust, et välismaalased rootslastega mustalt töötamise vallas võistlevad, avaldas ta 3. novembril raadiosaates “Dagens eko”.
Kui iseloomulik on ehitustööliste ametiühingule Lars-Göran Bromander? 2004. aasta 4. juunil teavitas ametiühingu pressisekrteär Monica Swärd ajalehes Arbetaren (Tööline), et tema ühing ei tunne solidaarsust inimeste vastu, “kellel on pentsikud nimed ja kes sõidavad pühadeks koju”. Säärastega “pole meil mingit ‘meietamist’”. Swärd oli oma ütlusega rahul seni, kuni see seisis väikelehes. Ent kui see toodi ära Dagens Nyheteris, väitis ta, et temast saadi valesti aru. Mida uskuda?
See peaks selguma käesolevast artiklist. Ja meie jutustus jätkub sellega, et usaldusmehe nimi, kes pidanuks Vaxholmis kaitsma lätlaste huve, oli Lars-Göran Bromander. Paraku ei kõnelnud ta ühegi töölisega. Ta pöördus otsemat teed ettevõtte poole. Mida ta ütles? Tere tulemast Rootsi, meie seisame siin tööliste õiguste kaitsel, nii et olge head ja kirjutage kollektiivlepingule alla, et siis hea Rootsi kombe kohaselt läbi rääkida korraliku palga suhtes?
SEEP SEE OLIGI, et just niisuguse mulje jättis Byggettan avalikkusele. Ja et Läti ettevõte Laval & Partneri Baltic Bygg vastas eitavalt. Sellise põhjendusega blokeeris ehitust esialgu Byggettan (2. novembrist 2004), hiljem lisandus veel seitse muud ametiühingut, kuni firma läks pankrotti. Paistis nii, nagu ei teinuks lätlased Rootsi korrast väljagi. Väidetavalt ei soovinud nad üldse mingile kokkuleppele alla kirjutada, vaid viitasid sellele, et ELi reeglid annavad neile õiguse maksta oma töötajatele sama palka mis Lätis. Ja midagi säärast ei saanud Rootsi mõistagi taluda.
Paraku ütles Lars-Göran Bromander L&P Baltic Byggile hoopis midagi muud. Selle, mida ta ütles, võiks kokku võtta viie sõnaga: “Me ei taha teid siia.” Ta esitas nimelt ultimaatumi, kusjuures ta teadis, et selle vastuvõtmisel läheb Läti firma pankrotti. Esiteks pidanuksid nad maksma oma töötajatele kümme krooni tunnis rohkem, kui teenib enamik ehitustöölisi Rootsis. Alles seejärel lubataks neil sõlmida kokkulepe ehitustööliste ametiühinguga. Kui nad aga keelduvad maksmast 145 krooni tunnis, tuleb blokaad. Seletus oleks, et nad keeldusid kokkuleppest ja ohustavad Rootsi mudelit.
POOL AASTAT pärast Läti firma pankrotti ajamist intervjueerin ma Byggettani esimeest Torgny Johanssoni, kes juhtis Vaxholmi aktsiooni. Ons tõsi, küsin ma, et ametiühing esitas kokkuleppe eeltingimusena palgaultimaatumi? Seepeale nõjatub Torgny Johansson toolileenile, hingab sügavalt sisse ja ütleb: “Seda pole kunagi olnud. Me ei ole kunagi seadnud mingit summat kollektiivlepingu sõlmimise tingimuseks.”
Ma ei usu oma kõrvu, ja seepärast ma küsin uuesti: “See ei olnud siis niimoodi?”
“Ei.”
Byggettani ja L&P läbirääkimiste protokoll 15. septembrist 2004, mille on viseerinud Lars-Göran Bromander, Töökohtu materjalidest kohtuasjas A 268/04:
“Et sõlmida kollektiivleping, taotleb ametiühing, et ettevõte kohustub maksma 145 krooni tunnis kõikidele oskustöölistele, kes teevad tööd Byggettani lepingupiirkonnas. Kui säärast kollektiivlepingut ei sõlmita, on ametiühing valmis viivitamatult tarvitusele võtma ühingu võitlusmeetmed.”
Torgny Johansson on suurima ehitustööliste ametiühingu esimees. Ta palus rahvalt mandaati sotsiaaldemokraatide kandidaadina Riigipäeva valimistel. Ta näeb, et magnetofonil põleb salvestustuluke, ja peaks taipama, et ajakirjanik võib selle protokolli üles leida – siis on ta omadega vahel. Ikkagi valib ta lausvale. Miks ta võtab säärase kaelamurdva riski?
VAHEST SELLEPÄRAST, ET tal pole enam mingit valikut. Kui ta tunnistab, et ametiühing tarvitas lätlaste puhul kohatut väljapressimist, purustab ta kogu Vaxholmist loodud kuvandi.
Panused on nimelt väga kõrged. Rootsi aumehelikkus võõramaiste sulitempude vastu, õiglus ning kord palga-dumping’u ja omavoli vastu. Vaxholmi blokaad sai ELi kohtus pretsedenti loova tähtsuse. Ametiühingute keskliidus vaetakse Rootsi kaotuse korral isegi Euroopa Liidust lahkumist. Vaxholmi juhtum on ajanud riigi valitsuse avalikult tülli ELi Komisjoniga.
Öeldakse, et kaalul on Rootsi mudel. Mudel, mille nurgakivi on meie ametiühingud, kes on sedavõrd korralikud ja reeglitest kinnipidavad, et suudavad ilma ametivõimude sekkumiseta tagada õigluse ning mõista õigust töö vallas. Ainult vahel harva tuleb pruukida veidi jõudu. (ELi kohtus on kõige kaalukam küsimus, kas ehitustööliste ametiühingul oli üldse õigust Läti ettevõtet blokeerida.)
Kui Lars-Göran Bromander 2004. aasta septembris Laval un Partneri’le oma ultimaatumi esitas, teadis ta muidugi hästi, et rikub Rootsi mängureegleid (algul leping, siis palgaläbirääkimised). Vahest polnud see esimene kord. Vahest rehkendas ta sellega, et välismaalased on enne maalt lahkunud, kui keegi tema tempu märkab. (Ma helistasin ümberkaudsetele ehitusettevõtjatele. Keegi polnud kuulnud ühestki juhtumist, kus Rootsi ettevõttele oleks esitatud sääraseid nõudmisi blokaadi ähvardusel. See oleks vastuolus Rootsi läbirääkimiskorraga, öeldi.)
MUIDUGI EI SUUTNUD AMETIÜHING ette näha, et Vaxholmist kasvab saatusedraama, milles Lars-Göran Bromander kehastab Rootsi ausust võitluses välismaise korralagedusega. Oleks ta seda aimanud, poleks see ultimaatum iialgi trükivalgust näinud. Nüüd on liiga hilja protokollist midagi maha tõmmata. Jääb üle küllap kõige halvem – eitada ilmselget. Võiks arvata, et see on ülim rumalus, ent alternatiiv on veelgi hullem: tunnistada, et Byggettan tegi lolliks ametiühingute keskliidu ja valitsuse, pannes nad uskuma, nagu kaitstaks “Rootsi mängureegleid” – tegelikult neid ise rikkudes, et välismaalastest kiusuga lahti saada. (“Ehitustööliste ametiühingul on täielik õigus Rootsi kollektiivlepingu kohaselt käiku lasta võitlusmeetmed,” selgitas Göran Persson.)
Kirjutasin “tegi lolliks”, ent ma ei tea, kui paljud mängisid kaasa vabatahtlikult. Mees, kes blokaadi vormiliselt välja kuulutas – ehitustööliste ametiühingu sekretär Gunnar Ericson –, kinnitab, et isegi teda veeti ninapidi. “Kui see oli tõesti nii, siis läks midagi viltu. Nii ei saa kollektiivlepingut kohaldada,” ütles ta, kui teda rünnati (Fredrik Karlsson ajalehest Byggindustrin) Bromanderi ultimaatumiga. Gunnar Ericson lootis, et leidub teine protokoll, mis näitab midagi muud. “Sest mitte neil alustel ei võtnud ma vastu otsust blokaadi kohta.” Ent mingit teist protokolli pole.
Siinkohal võib lugeja imestada, miks Läti firma ei püüdnud väljapressimist paljastada. Seda püüti teha. Aga kui ametiühingute keskliidu usaldusmees Ingemar Göransson 3. detsembril pressikonverentsil kindlalt väitis, et ehitustööliste ametiühing ei seadnud lepingu sõlmimise tingimuseks mingeid palganõudmisi, siis uskusid kõik keskliitu.
SIINKOHAL OLEKS HEA, kui mind õigesti mõistetaks. Jutt pole sellest, kui korralik oli L&P tööandjana. Kindlasti püüdis firma saada oma töötajate pealt maksimaalset tulu, tõenäoliselt luiskas palkade küsimuses ning käskis oma rahval suu koomal hoida. Ent mitte selles pole asi.
Asi on selles, et tollele välismaisele väikeettevõttele ei antud kordagi võimalust käituda Rootsi reeglite järgi. Neile anti antikangelase osa näidendis, mille käiku nad ei suutnud mõjutada. Ent kõige õõvastavam oli lavastuses see, kui oskuslikult mängiti publiku eelarvamustel. Polnud raske jätta muljet, et need nurjatud välismaalased põhimõtteliselt eitavad kollektiivlepingut. Ja kes usub lätlast, kui ametiühingute keskliit tunnistab tema jutu valeks?
Telepildis Vaxholmist on näha kedagi Jan-Olof Gustavssoni helendavas ehitajakuues, kehastamas Rootsi töölisviha. “Blokaadimurdjad!” purskab ta lätlaste kohta ja näeb kaunis hirmuäratav välja. Selgub, et tegu on maalrite ametiühingu usaldusmehega. (Rongkäigus, kus lätlastele hüüti “Go home!”, oli vaid mõni üksik tööline. Rõhuv enamik olid täiskohaga funktsionäärid ja kontoritöötajad ehitustööliste, elektrikute ja maalrite ametiühingutest.)
KUI MA LEIAN üheksa kuud hiljem Gustavssoni tema
kontorist Midsommarkransis (piirkond Stockholmis – toim.), on ta kohmetu
ja kahetseb pisut. Ebaõige oli karjuda “Go home!”inimestele, kellel pole
mingit valikut, arvab ta. “Läti töölised – nemad olid ju
nõrgem pool.
--- Ent kui palju rahvast on koos, siis tekib… hoopis
midagi muud, mingi veider meeleolu.”
Jan-Olof Gustavsson väidab, et ta ei teadnud, et Byggettan nõudis lepingu sõlmimise eeltingimusena 145kroonist tunnipalka. Säärased kuuldused küll olid, ent kui ametiühing ütles selle vale olevat, uskus ta ühingut. “Tingimuseks oli algul sõlmida leping ja pärast arutada palgatingimusi. Nii öeldi mulle.”
“Kui sa oleksid teadnud, et 145 krooni on lepingu sõlmimise eeltingimus, kas sa oleksid siis blokaadivalvurina Vaxholmis osalenud?”
“Ei, ei oleks.”
Seejärel selgitab Gustavsson, et kui iga alla 145kroonist tunnipalka peetakse palkade allalöömiseks, siis tegeleb tema oma ametiühing samuti dumping’uga – teenib ju iga viies maaler vähem. Ta leiab, et ametiühingul pole õigust blokeerida firmat, kes nõustub maksma miinimumtasu, mis tema piirkonnas on umbes 112 krooni tunnis. Sealt edasi on ametiühingu ülesanne juba töörahust kinni pidades tõsta palka niipalju kui võimalik.
KES ESINDAB Rootsi mudelit? Kumb usaldusmeestest, kas Bromander või Gustavsson? Tegelikult on see ametiühinguliikumise seisukohast otsustav küsimus. Niikaua, kuni pole vastust, ei tea keegi, mida mõeldakse loosungitega “Nõua Rootsi kollektiivlepingut” või “Võrdne palk sama töö eest”. Kui Vaxholm on eeskuju, siis tähendavad need tegelikult: “Lase jalga!”
Ametiühingute keskliidu andmetel toetas Vaxholmi aktsiooni 60 miljonit töölist. Nimelt kuulutas Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon augustis end ehitustööliste ametiühinguga solidaarseks. “Nii suur on järelikult see “kiusaja”, nagu Dagens Nyheter juhtkirjas Byggettanit veel mõni aeg tagasi kutsus,” kirjutas keskliit. (Mobb – kiusaja – tähendab ka halvustavalt “pööbel”, “lihtrahvas” – Toim.)
Kui suur ta siis on? Usaldusmees Jan-Olof Gustavsson on end sellest – nagu selgub – välja möllinud. Ja kui ma helistan konföderatsiooni keskusse Brüsselis, vastab Jozef Niemiec, kes oli 60 miljoni inimese eest otsustamise juures, et avaldus tähendas “üldist toetust kollektiivlepingule”. Konföderatsiooni ei teavitatud sellest, et Byggettan esitas lepingu sõlmimise tingimusena palgaultimaatumi. “Kui nad esitasid selliseid nõudeid ja neil puudus seda võimaldav leping – siis oli see iseenesest juba reeglite rikkumine.”
Terves Euroopas maadlevad ametiühingud ühe ja sama dilemmaga: kuidas kaitsta tööliste elatustaset Stockholmis ja Dublinis, tõrjumata kõrvale vaeseid sisserändajaid Riiast?
ANDRZEJ ADAMCZYK on Poola Solidaarsuse rahvusvaheliste suhete sekretär Gdanskis. “Ühest küljest pole sugugi hea, et uustulnukad õõnestavad kollektiivlepingut. Teisalt ei saa ju väita, et ekspluateeritakse inimest, kes Rootsis teenib kolm korda rohkem kui kodus Lätis. Tuleb leida kompromiss...” Aga mida ta arvab solidaarsusprobleemi lahenduse kohta Rootsi ehitustööliste ametiühingu moodi? Ma tõlgin Vaxholmi protokolli ja ta puhib: “See on ju sigadus!”
“Me oleme täiesti päri,” lausub Adamczyk, “et sisserändajatest tööliste palku püütakse tõsta asukohamaa tasemele. Ent me oleme täiesti selliste pettemanöövrite vastu, mille eesmärk on nad välja trügida. Ainus võimalus on koostöö ametiühingute vahel.”
Sestap küsingi Byggettani esimehelt, milline oli lätlaste palgasoov Vaxholmis. Nende pärast ta ju läbirääkimisi pidas. “Seda ma ei tea, me ei rääkinud nendega,” vastab Torgny Johansson. Mitte ühegagi neist selle kuue kuu jooksul? Ei, ametiühing ei tohtinud ehitusplatsile minna. Aga lätlased ei elanud ometi okastraadi taga? Ei, aga jutust arusaamisega oli probleeme, läti keele tõlki oli raske leida. Aga nende ametiühing? Läti ehitustööliste ametiühingu esimees tuli tegelikult seoses konfliktiga isiklikult Stockholmi. “Temaga ma pole kohtunud, mis ta nimi nüüd oligi...” Kas ta ametiühingu nime mäletab? “Peast ei mäleta.”
SIIS KÜSIN MA temalt, kas tal on vastuväiteid lepingule, mis hiljem sõlmiti Laval un Partneri ja Läti ehitustööliste ametiühingu LCA vahel (ühingu esinaise nimi on Mara Tomsone). “Raske öelda, sest ma ei saa aru, mis seal kirjas on... See on läti keeles.” Ent ehitustööliste ametiühingul on ju ometi raha tõlgi palkamiseks? “ Jah, aga me oleme ju praegu Rootsis.”
Seitse kuud pärast ehitustööliste ametiühingute blokaadi maabusid 24 Poola töölist Jönköpingis, et rajada üks koolist märksa silmatorkavam ehitis. See 120 meetrit pikk korsten E 4 kiirtee ääres on nagu Vaxholmi koolgi kommuuni tellimustöö. Poolakad Szeczpanowist rajasid selle palga eest, millega nad olid suhteliselt rahul – ehkki jäi see 15 krooni allapoole seda, mis vallandas üleriigilise blokaadi Vaxholmis. Ma käisin seal kohal, ent ei silmanud mingeid blokaadivalvureid ega protestijaid, isegi mitte ainsamat lendlehte.
Võib-olla oli asi selles, et Jönköpingis oli ehitaja Rootsi suurettevõte, mitte Läti väikefirma. Või ehk selles, et idapoolses väikeriigis on peidus midagi erilist. Mingi kaitsetus ja omapära, mis kisub ahistama?
***
Läti ehitustööliste ametiühingu nimi on Latvijas Celnieku Arodbiedriba. Ehitustööliste ametiühingu (Byggettan) nõue 145kroonise tunnitasulepingu sõlmimiseks esitati 15. septembril 2004 ja see kehtis, kui 2. novembril alustati blokaadi. Rootsi ehitustöölise keskmine palk sel aastal oli 133 krooni tunnis. Vaxholmi läbirääkimiste protokoll on avalik dokument ning asub Töökohtus kohtuasja A 268/04 materjalide hulgas.
Lars-Göran Bromanderit intervjueeris Stina Blomgren saates “Faktum”, Rootsi TV2, 3. märtsil 2005.
L & P Baltic Bygg AB oli täielikult Laval un Partneri tütarettevõte, mille asukoht on Riias.
“Kooliehitus kui Euroopa kurbmäng” teine osa Läänemere-äärset tööjõudu puudutavast artikliseeriast. Esimese osa avaldasime möödunud nädalal. Internetis saab seda lugeda aadressil:
