Koolielu Stalini ajal
1954. aastal, mõni aeg pärast Stalini surma likvideeriti eraldi
poiste- ja tütarlastekoolid. Mind viidi üle Tallinna 2. keskkooli,
mis oli tollal tütarlaste kool ja kus tooni andsid vanemad värvikad
õpetajad. Ajalooõpetaja Selma Vapper, kuklasse krunni keeratud
sirgete juustega, veendunud stalinist, kes Stalini leinapäeval oli
lohutamatult nutnud ja oma närvilisust õpetajate toas paberosse
suitsetades välja elas, katkestas vihaselt klassivend Peeter Kuutma
vaimustunud aruande vene mässaja Stepan Razini seiklustest: “Kuidas?
Te ütlete Stenka Razin! Isegi Jossif Vissarionovitš ütles
Stepan Timofejevitš! Häbi!”
Poliitilisi
järeldusi see tollal kaasa ei toonud. Teine ajalooõpetaja,
käriseva aldihäälega heatahtlik korpulentne Marie Kaer –
Kaera-Mann, nagu meie teda kutsusime – pidas vajalikuks selgitada, et
tsaariajal ei õpetatud üldse viimase kümnendi ajalugu, kuna
see pole veel selgeks settinud. Nii vihjeliselt pidi ta asju meile seletama.
Koolimälestused kirendavad komsomoliklassidest. Ei Tallinna 2.
keskkoolis 1950ndate algul ega 7. keskkoolis 1950ndate lõpul neid ei
moodustatud, keegi komsomoliga peale ei käinud ja kui koolis
komsomoliorganisatsioon ka oli, jäi see avalikkuse eest nähtamatuks.
Hämmastav, aga nii see oli.
Küll provotseerisime me ise
eesti keele õpetajat “Tõe ja õiguse”
arutelul, et Vargamäe Andres tulnuks ära küüditada,
kuna ta kasutas palgalist tööjõudu ja oli seega kulak.
Koolipeo eeskava juurde kuulusid sellised naljad nagu olümpiamängude
loosungi “Citius! Altius! Fortius!” eesti keelde tõlkimine
“Kõik maailmarekordid nõukogude sportlastele!”
jne.
Poliitikast sai üle silmakirjalike reeglite
täitmisega. Et rahvast tuleks ja piletimüügist lõpuklassi
ekskursiooniraha koguneks, tuli koolipeole hankida esinduslik tantsuorkester,
linna parim.
Loomulikult mängis ta tantsuks džässi.
Täitevkomitee kultuuriosakonnas kinnitatud repertuaari aga kirjutati
valsid, polkad, masurkad, krakovjakid ja padespannid ja heliloojaiks
nõukogude autorid. Kahekordne ideoloogiline raamatupidamine hakkas
toimima niipea, kui Stalini terror lõppes.
Õppisime
raamatu järgi bridži mängima. Kasuema vend oli sõja järel
Ameerikasse emigreerunud, saatis põhjaliku käsitluse “Goren
Contract Bridge Complete”. Goren oli tollal bridžiteoreetikuist in.
Poliitikast oli võimalik distantseeruda, pallimängus,
seenil või kurameerides olime täiesti vabad. Avastasin hiljaaegu
vanadelt koolipiltidelt, et klassi seintel koorus värv suurte lahmakatena.
Kuid see ei seganud. Olime tollal olustikust üle. See oli ka
võimalik. Rikkuse mastaabid olid ju väikesed.
Minult
sooviti kirjutamiseks midagi naljakat, aga eks kogu suhtumine tollasesse
riigivõimu oli parajalt naljakas. Kui ta vahetevahel ahistav
poleks olnud.