Koolijuht poseerib sigadega
Valges lodumütsis Soome leedi, kes Olustvere lossi pargipoolsel rõdul fotograafile poseerib, ütleb vaikselt iseenese ette “ EM>ihan mahtavaa!”. Tal on õigus. Siit avaneb suurepärane vaade.
Me istume Arnold Pastakuga rõdul, kuulame, kuidas tammed ja pärnad vaikselt sahisevad ja räägime koolielust. Pastak ise on lõpetanud Olustvere sovhoostehnikumi kiitusega. Koolijuht on ta viimased 14 aastat.
Miks on nii, et koolilõpetajad ei taha Eestis kutsekooli minna?
Ühiskond on selles süüdi. Isa-ema, ajalehed, kool. Kõik raiuvad päevast päeva, et ilma kõrghariduseta pole sa midagi väärt. Ja kui keskkooli ei saa, kus see häbi ots!
Ja kui mul on vaja meistrimeest, kes ahju teeks, siis väntan nädal aega telefoni, ja kõik pottsepad ja puutöömehed loevad mulle oma kalendri ette, mis on veebruarini sisustatud.
Asi on nii, et kui sa õpetad pottseppa, pead sa poisile tunked selga andma. Sul peavad olema materjalid ja töökohad. Ei saa õpetada müüriladumist ja kündmist ja keevitamist ainult tahvli peal.
90ndatel oli hullult vähe raha ja siis loodi kutsekoolides erialad, mida oli odav õpetada. Niiöelda käeline tegevus oli kõvasti alaväärtustatud. Sellepärast oli meistrimehi vähe.
Kas nüüd on asi parem?
Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis on olemas nii kaasaegsed Soome traktorid ja kombainid kui kaasaegselt sisustatud köögid kokkadele. Saunad ja töökojad.
Aga ei mingit tungi ega rüselemist sisseastumiskomisjoni ukse taga?
Kohad saame täis, aga konkurssi ei ole jah.
Kas kutsekoolide õpetajatel kurb ei ole, et need, kes siia õppima tulevad, on pehmelt öeldes turakad? Vabandust väljenduse pärast.
No eks ta ole nii, et paremad õpilased lähevad gümnaasiumi, viimane kolmandik kutsekooli. Aga ka kutsekooli astujate hulgas on väga kõrgete keskmiste hinnetega õpilasi. Need on siis juba sellised, kes teavad kindlalt, kelleks nad saada tahavad. Ja miks peaks noor inimene ennast gümnaasiumis vaevama, kui matemaatika talle ei istu, aga on pliidi taha justkui sündinud!
Kui inimene on noor, siis ta tavaliselt ei tea, kas ta on sündinud kokaks või sipelgauurijaks. Kindlam on minna gümnaasiumi ja vaadata, mis siis edasi saab.
Kutsevalik peaks algama varakult. Juba seitsmendas-kaheksandas klassis peaks hakkama teste tegema ja välja selgitama, kes millekski sobib.
Kui palju peaks noori gümnaasiumi minema, kui palju kutsekooli?
Mujal maailmas on gümnaasiumi ja kutsehariduse vahekord 50:50 või 60:40. Meil on 75:25. See on ilmselgelt vale proportsioon. Ja kui inimene on saanud põhihariduse gümnaasiumis, siis 95 protsenti tahab selles samas gümnaasiumis ka jätkata.
Kuidas seda proportsiooni muuta?
Pearaha on see kõige valusam asi. Kui oleks nii, et 60 protsendile põhikooli lõpetajatest kindlustatakse gümnaasiumi koht, ülejäänutele jääb kutsekool, oleks asi parem. Praegu oleme nagu vorstikaupmehed turul, kraakleme pearaha pärast.
Kui suur see pearaha teil praegu on?
Ühe õpilase kohta saame aastas 13,5 tuhat.
Ja kui palju olla võiks?
Ma ei tea – kui makstakse õpilase peale Rocca al Mare koolis 25 tuhat? Businesskoolis 35 tuhat? Põllumajanduskoolis võiks olla 30-35 tuhat. Siis saaks õpilastele individuaalselt läheneda. Ega viisteist poissi ikka korraga traktoriga ei külva. Seda peab ükshaaval tegema.
Pearaha peaks olma õppekavapõhine. Tuleb koostada õppekava ja vaadata, kui palju on teoreetilisi aineid ja praktilisi aineid, ja kui suur on materjalikulu.
Selle peale öeldakse, et mehed, teil on metsa ja maad laialt käes, miks te ise raha ei teeni!
Me ju teenime. Meil on oma õppetalu. Müüme liha, mett, vilja. Meil on 500 siga, kümme hobust, kolm lehma, seitse-kaheksa kitse, viis faasanit. Need viimased on rohkem miljöö loomiseks. Müüme liha ja teravilja ja kartulit. 360 hektarit on teravilja all. Teeme oma traktorite ja kombainiga teenustöid.
Turistid toovad lossi nii palju raha, et me saame uksed lahti hoida ja paari inimest pidada, kes siin toimetavad. Arvutasin kokku. Aastas läheb juba mõisapargi jooksvateks kuludeks ligi paarsada tuhat.
Mingit rikkust mõisaga tänapäeval kokku ei aja?
Kui sa just kanepit ei kasvata, siis ei aja!
Ja järgnevad meeleolukad hetked pühendame kaheksa aastat tagasi aset leidnud episoodile, kus Savisaar Olustvere kandi mehe Ilmar Kõvatomase moonipõllu maha niitis.
Arnold Pastak sõitis hommikul Viljandisse asju ajama ja imestas, kui ilusti Kõvatomase moonipõld tee ääres õitseb. Tuli õhtul tagasi ja nägi – Kõvatomas kõnnib mööda põldu, moonid maha niidetud. Küsis, misasja sa nüüd teed, siloks või. Lihtne põllumees, kes tahtis endale saiamooni kasvatada, topiti Suure-Jaanis autosse nagu ohtlik narkoparun!
Mis on Olustvere kooli popimad erialad?
Kuna põllumajanduse vastu on huvi raugenud, siis meil on kaks suunda. Üks on teenindus ja teine on maamajandus. Teeninduse alla läheb turism ja kokandus. Maamajanduse alla põllumajandus ja loodusturism.
Koka eriala ongi kõige popim. Igal telekanalil oma kokasaade ja kokad väga kõvad mehed.
Unustatakse ära, et kui on jõulupidu ja pidulised on laua ümber koos, istub kokk köögis ja praeb hane. See pole sugugi alati nii lõbus.
Ja põllumeheks ei taheta, sest linnamehed räägivad: kui sa oled loll poiss, siis põllumeheks kõlbad ikka!
Väga valesti räägivad. Põllumees peab olema eriti tark poiss. Kui sa midagi valesti kokku keevitad, siis saad sa selle kohe ära parandada ja uuesti teha. Aga kui sa valel ajal külvad, siis läheb aasta mööda, enne kui uuesti saad proovida.
Kas mõne erialaga nii ka on, et kohe üleüldse ei lähe?
Meie alustasime siin kodumajandusega. Kujutati ette, et perenaised hakkavad kõik kodus moosi keetma ja vaaritama. Otsiti välja vanad pildid, kus perenaised, valged põlled ees, kursusi korraldasid, ja meil joonduti nende järele. Õpetati söögitegemist, õmblemist, käsitööd. Aga elu on läinud veidi teisiti. Moos ostetakse poest. Ja kodumajanduse erialast kasvas välja koka eriala. Selle järele on meil nõudlus üsna suur.
Kas sa oma lapse paneksid kutsekooli?
Ma ootaksin ära, kui ta on seitsmendas-kaheksandas klassis ja vaataksin, mis talle sobib. Ja kui sobib, siis mina küll ei karda teda kutsekooli panna.
Minusugust vist enam vastu ei võeta?
Kõige vanem õpilane on meil olnud 76aastane härra, kes õppis mesindust ja kes oli enne seda lõpetanud Räpina aianduskooli.
Me käime sepikojas (mis vene ajal oli pood) kus Pastak vahepeal ekskursioonitäiele sakslastele "Guten tag" ütleb ja küsimusele vastab, mis on Eesti keskmine viljasaak.
Siis läheb keset rapsipõldu ja näitab, kui pikaks kasvab raps.
Esitleb nimepidi Olustvere õppetalu kirjas olevaid kitsi (Juku ja Lilii) ja ponisid (Karoliina ja Muumimarta). Kutsub paksud röhkivad emised küna äärde kokku ja poseerib häbenemata nende seltsis. Ütleb, et nüüd hakkavad kõik mu peale naerma – Arnold ja sead!
Aga las nad naeravad pealegi.
/Pildiallkiri/
OLUSTVERE MÕISAPARK: On säilinud enam-vähem samasugusena nagu kuulus aiakujundaja Kuphart selle 1903. aastal valmis joonistas. Tänavu sai valmis Kupharti projekteeritud lillepeenar, mida siiamaani polnud teostatud. Läks maksma 40 tuhat krooni.
* Olustvere loss on see koht, kus Ugala mängib "Onu Vanjat" ja kus endine haridusminister Mailis Rand kevadel pulmad pidas – tuli Suure-Jaani kirkust hobustega, autoderivi sõitis kalessi järel hobusega üht sammu ja väljas oli hirmus külm ilm.
* Olustvere on see koht, kus 70ndate lõpul ühel ilusal päeval avastati, et külalapsed mängivad vanade hõberahadega poodi, mispeale ajalooõpetaja Ilmar Jõesoo jooksis mõnda aega, pintsakuhõlmad hõbedast punnis, koolimaja vundamendiaugu ja kodu vahet, et Eesti ühest suuremast mündileiust midagi järele ka jääks.
