Koolijütsid sõlmivad kirjalikke lepinguid
Valgete kajakatupsudega Kopli laht helgib Rocca al Mare kooli akendest sisse. Kaheksa-aastane 2 b klassi õpilane Karoliina kummardub paberilehe kohale ja paneb kirja oma eesmärgi: “Tahaksin tekstülesannetest paremini aru saada.”
Karoliina kirjutab ilma ühegi kirjaveata. Aeglaselt, pidulikult tähti maalides. Samal lehel juba seisab rubriigi “saavutused” all, et tüdruk on õppinud ilukirja.
Rocca al Mare ehk Tamjärve koolis saavad arenguvestlused (õpilane-lapsevanem-õpetaja) juba esimeses klassis protokollitud ja kinnitatud allkirjadega. Samuti leidub õpilase allkiri koolilepingul ja isiklikus õpinguraamatus.
Karoliina Saatpalu kirjutab sellistele tähtsatele paberitele alla lihtsalt oma nime, aga leidub ka neid koolijütse, kes täiskasvanu kombel nime juurde suurema või väiksema pookstavi elik konksu viskavad.
Alati sõbralike käepigistustega kinnitatud vestluse protokollis seisab ka lapsevanema ja õpetaja tegevuskava – kuidas lapse headele soovidele kaasa aidata.
Kui õpilane jäädvustab õdusa perekondliku istumise käigus koostatud protokollis soovi hakata näiteks malet mängima või lubab loobuda vandesõnade kasutamisest, löövad õpetaja ning lapsevanem kulpi ning võtavad kirjaliku kohustuse otsida maletreener või tunnustada seda, kui sarvilised suust ei libise.
Kui vanemad kirjutavad protokolli vastuseks lapse soovile õppida peastarvutamist lihtsalt “püüame olla head vanemad”, pole see konkreetne plaan, räägib Rocca al Mare noorema kooliosa juhataja Liivika Tärk. “Parem oleks näiteks see, et isa kohustub koolisõidu ajal autos lapsele ükskordühte õpetama.”
Ei nõuagi kuldehteid ja Itaaliat
Tärk oli Hannes Tamjärve kõrval kooli loomisel üks nendest, kes kolmepoolsed kirjalikud lepingud ja protokollid välja nuputas. ”Sellised osapooli kohustavad lepped on ka esimese klassi õpilasele motivatsioonipomm, õigemini multivitamiin.”
Mõte kohelda väikesi lapsi kirjalike koolilepingute sõlmimisel samaväärselt täiskasvanutega pärineb kaasaegsest juhtimisstrateegiast, täpsemalt Hansapanga hindamisvestlustest. Liivika Tärk koges taoliste vestluste edasiviivat jõudu enne õpetajapõlve Hansapanga kindlustuses töötades. “Võib tunduda, et mõistad inimesi, kes iga päev su kõrval on, aga tegelikult võib see, mis hingel, jääda rääkimata.”
Kui Rocca al Mare koolis veel koolivormi polnud, panid õpilased end tähtsa vestluse päevaks pidulikult riidesse.
Koolijuhataja kabineti kõrval, ümmarguse musta laua ja pehmete tugitoolidega kohtumiste ruumis on küll südamepuistamise pisaraid valatud, kuid mitte nõutud absurdseid või utoopilisi asju.
Algklasside õpilased oskavad analüüsivalt mõtelda ja Tärgi sõnul puudub vajadus kooliasjadest üle laste peade rääkida.
Konfidentsiaalsete vestluste protokollid jäävad Rocca al Mare kooli failikappi ja lapse lauasahtlisse.
“Allkirjade eesmärk pole tulemust taga nõuda, vaid pigem last kaasata, tema õpihuvi toetada,” pühib Liivika Tärk küsimuse “kas nii väike laps ikka jagab?” kahtlustetahvlilt minema.
Kõrv vastu lukuauku
Üle neljakümne aasta pedagoogina töötanud Mart Reiniku Gümnaasiumi matemaatikaõpetaja Hilda Veidenberg ei mäleta oma tööpraktikast ainsatki juhust, et õpilane oleks endale võetud eesmärke allkirjaga kinnitanud. “Sihid – haridus ja kooliskäimine – olid ilma selle allkirjatagi püstitatud.” P>
Ja kui Arno viiulimängu vastu huvi ilmutas, kinkis õpetaja Laur romantilise loomuga poisile pilli ilma pikema jututa, meenutab Veidenberg Lutsu “Kevadet”.
Tartu haridusosakonna juhataja asetäitja Avo Veermäe hindab Rocca al Mare kooli arenguvestlusi kui distsiplineerivaid ja lapsevanematele nende lapse taset ning huvisid valgustavaid. Siiski näeb Veermäe taoliste vestluste ootamisärevuses lapsele stressiohtu.
Tunnistustel, puudumistõenditel, koolikutsetel, rääkimata lepingutest on Eesti haridussüsteemis seni ikka maksnud ainult lapsevanema allkiri.
Stagnaajal nägi klassijuhataja tööplaan ette küll eetilisi ja kasvatuslikke vestlusi, kuid neid pidasid õpetajad ajapuudusel enamasti vaid nn probleemsete lastega või ainult selliste laste vanematega.
Tahvlilapiga kaaslast nüpeldanud või tüdrukut kleidist tirinud koolipoiss piilus siis hirmuga uksepraost, kuidas isa ja õpetaja tema pahategu klaarivad.
