XX sajandi muusikaeksam Foto: Tanel Meos

Kontserdite publikuni toomises osales otseselt või kaudselt väga palju inimesi. Kaua aega läks ettevalmistustöödeks-harjutamiseks?

Kokku osales "XX sajandi muusikaeksam - vinüülist mp3ni" kontsertlavastuses umbes 150 tulihingelist muusikaarmastajat. Ettevalmistustöödega alustasime aktiivsemalt selle aasta alguses, kevadel, ning proovid toimusid küll igal bändil individuaalselt, aga üldiselt tehti ots lahti kevadel ja tihedam harjutamine-meeldetuletamine suve lõpus, ette kontserte.

Kuidas esitamisele tulnud laulud välja valisite? Muusikat, seejuures nö. XX sajandi pophümnideks peetavaid laule on ju pööraselt palju.

Tõsi, eelmisest sajandist on pärit väga palju muusikalist kuldvara! Parima valiku segmenteerimiseks said kõik bändiliikmed kirjutada üles piiramatu arvu laule, mis nende arvates peaks kontserdil kõlama. Valisime välja lood, mida kõige rohkem välja pakuti, kuid siiski sai neid liiga palju. Lõppsõna jäi ikkagi kontserdi muusikalisele juhile, Siim Aimlale ja pärast Gustav Adolfi Gümnaasiumi lõpetamist Otsa kooli õppima läinud bändiliikmetele. Nende teadmised eelmise sajandi muusika suurkujudest hämmastasid meid kõiki! Väga oluline oli ka, et igast kümnendist valitud laulud kannaksid selgelt edasi selle kümnendi põhilist muusikalist keelt, oleksid n-ö tõelised ajastu märgid.

Milline lugu esitajate endi hinnangul kõige paremini välja tuli? Milliste palade harjutamine kulges kõige raskemalt?

Kokku oli meil 4 kontserti, igal kontserdil tuli mõni laul välja paremini, mõni võib-olla mitte nii hästi, kui oleks tahtnud. Aga loomulikult tekkisid muusikute hulgas omad lemmikud, Tallinna bänd kiitis väga 20. sajandi alguse klassikalise roki hitte nagu „Ring of Fire“ ja „La Bamba“, vokaalselt suurepärasel tasemel etteaste teinud Anete Hiie esitatud „I Will Always Love You“ sai samuti juba esimesest kontserdist nii esinejate kui publiku kindlaks lemmikuks. Ei saaks öelda, et ükski lugu oleks noortele muusikutele üle jõu käinud, võib-olla võttis kõige rohkem aega just õige kõla saavutamine, kuigi noodid olid juba ammu selged. Diskohiti „Yes Sir, I Can Boogie“ kõla on näiteks väga ajastule omapärane ja väga spetsiifiline.
 

Kas oli ka selliseid laule, mida harjutasite, kuid hiljem välja praakisite? Millised need olid?

Augusti lõpus, enne kontserte Türil toimunud bändilaagris sai selgeks, et kava tuleb kärpida. Välja jäid kahjuks surematu Pink Floyd ja näiteks 90ndate popiikoon Britney Spears.

Kas ja kuidas tegijate endi muusikamaitse proovide ja harjutamise käigus avanes?

Noored muusikud ise tõdesid, et kontsertprojektis kaasa tegemine avas nende silmad täielikult. Kuna kontsert sisaldas endas eelmise sajandi hitte 40ndatest 90ndateni, andis kontsert väga hea muusikaajaloolise ülevaate, mis noori väga rõõmustas. Kõik kinnitasid terve ettevalmistusperioodi jooksul, et eelmise sajandi laulude puhul pole nende jaoks küll tegemist millegi iganenud või unustatuga, pigem on see just muusika, mis jääb püsima igavesti ja teeb tänapäevagi artistidele nii mõnelgi juhul silmad ette.

Projektis lõid kaasa ka n-ö elukutselised lauljad. Kas kõik, kellele vastav ettepanek tehti, olid kohe nõus või oli ka äraütlejaid?

Tegime Gustav Adolfi Gümnaasiumiga kaks aastat tagasi suurejoonelise Pink Floyd tribuutkontserdi, seal oli meil väga hea koostöö Vaiko Eplikuga, tema oli esimene nimi, keda tahtsime ka sellesse projekti kaasata, kuid kahjuks polnud see ajaliselt tema jaoks võimalik. Aga tegelikult peab tõdema, et kõik, keda me tahtsime, nemad me ka saime. Meil oli selge visioon, kes millist laulu laulda võiks ja solistid olid pakkumistest väga huvitatud ja kiitsid lauluvalikut.

Kas on silmapiiril ka uusi ideid, mida sarnases võtmes teostada?

Nagu alati, on pärast nii suurt ettevõtmist vaja natukene vaikuses olla, mõtteid koguda ja päriselt aru saada, mille suurepärasega jälle hakkama saime. Alati on pärast nii suurt ettevõtmist dilemma, kas korraldada midagi sarnast veel, kas Eestis on sellistele ettevõtmistele publikut ja palju muid küsimusi. Aga üks on kindel, see tiim, kes nende kahe suurejoonelise kontsertshowga välja on kujunenud (Hendrik Agur - eestvedaja, Kristiina Pruul - peakorraldaja, Mari-Liis Pruul ja Kristjan Rohioja - lavastajad, Siim Aimla - muusikaline juht) võiks suuri tegusid korda saata veel ja veel. Meil on tiimis tekkinud väga hea sünergia ja usaldus, me mõistame teineteist ja pühendame ennast sama põlemisega kõikidesse oma tegemistesse. 

Lõpetuseks ehk mõni lõbusam juhtum või õnneliku lõpuga viperus, mis kontsertide või proovide käigus juhtus.

Kuna "XX sajandi muusikaeksam - vinüülist mp3ni" ei olnud tavaline kontsert, vaid muusikaline lavastus, siis mängis üliolulist rolli iga lavaline liikumine ja detail. Meenub üks hiline õhtu, kus lavastajad pingsalt pead murdsid, täpselt kuhu poole lava taha peab iga solist pärast oma laulu liikuma, et järgmisele mikrofon anda - see oli nagu omaette väike logistiline katsumus, olla õigel ajal õiges kohas ja veel mikrofoniga. Meenub seik Tallinna õhtusest kontserdist, kus pärast Birgit Varjunit pidi lavale tulema Ines. nagu kokku lepitud, pidi teda mikrofon laval, statiivil ootama. Birgit oli aga suures muusikahoos koos mikrofoniga lavalt minema kõndinud. Nii tuli Ines lavale, seisis, bänd alustas lauluga, ja Ines sammus sama teedpidi lavalt jälle maha. Bänd tegi topeltpika eelmängu ja Ines saabus täpselt õigeks ajaks lavale tagasi, siis juba mikrofoniga.