Koolipapa Treffner piilus noorte poiste teki alla
Kirjanik ja kunstnik Karl August Hindrey (1875–1947) käsitleb oma mälestusteoses “Minu elukroonika” teises köites (K. O.-Ü. Loodus, Tartu, 1929) Hugo Treffnerit ja tema koolis valitsevaid kombeid.
Hugo Treffner armastas õpilastele kõrvakiile anda. Autor peab selle ühekordset pruukimist teatud olukorras mõeldavaks kasvatusvahendiks, “aga Treffner tagus nii, et pää vappus”.
“Sõna lausumata tõusis ta toolilt ja hakkas mulle kõrvakiile andma. Ma olin uhke, et ei tõstnud kätt kaitseks, see ärritas teda nähtavast veel rohkem ja ma sain vististi oma kümme-kaksteistkümmend hoopi, nii et ma üsna tuim olin. Ta lõi väga tugevasti” (lk 59–60).
Treffner tavatses öösiti poiste magamisruumi hiilida ja tekki pealt ära kiskuda, et “poisse salajaste pattude pealt tabada”. Kolmandate isikute juuresolekul käitus ta poistega väga armastusväärselt, pakkus oma põske suudlemiseks.
Väga oluliseks pidas Treffner kogu kooliga tsirkuses käimist. “Tsirkuses aga asetas Treffner ennast poiste keskele [–] toetas ennast istudes siis nende najale, pani käe ühele või teisele ümber õla, et vaadake nüüd direktorit oma armastatud laste keskel. Ka mina olin kord tema kõrval ja tean, et ta ainult raske oli ja mind ilmaaegu vajutas” (lk 64).
“Veel oli sääl üks poisike kusagilt Lõuna-Venemaalt, nähtavasti väga jõukate vanemate laps, keda ei tea, missugustel kaalutlustel vanemad või eestkostjad nimelt siia kooli olid saatnud. [–] Lahkete avalike silmadega, vist 10-aastane. [–] Internaadis ta oli. Aga mitte kellegi teisega ühes toas koos, vaid kuskil taga, Treffneri enda lähedal. Mis sest pärast sai, ei tea ma. Kuid varsti, vaevalt kuu pärast tulekut, olid ta silmad tuhmid ja ta nägi nii äravaevatud ja lootuseta välja. [–]See priske poiss läks nii sõnaahtraks, tuimaks ja kõhnaks, et paar korda arst toodi ja poisid väga saladuslikult temast kõnelesid, detaile teadsid tema arstimisest ja kuidas Treffner arsti ees poissi ennast tema seisukorras süüdlaseks kujutas” (lk 73–74).
Koolipapa käis öösiti mind lambiga vaatamas
“Ah andeks sa ka ei oleks palunud” – ja Treffner tormas mulle kallale, kiskus mind karvupidi maha. Nägin veel vitsakimpu ta käes ja tema hirmsat vormita suud, mis nagu lai käristatud haav tema habeme seest äkki nähtavale tuli, teadsin silmapilguks veel, et ma nii koledat suud kunagi ei ole näinud, millest päälegi vihaseid süljepiiskasid lendas, ja siis läks maailm mustaks, huvituks – tundsin et saan vitsu.
Pääle selle algas aeg, mis suurelt osalt mu mälestustest kadunud on. [–] Nagu läbi une mäletan ma seda, et ma palju voodis olin ja mulle ette loeti, et Treffner öösiti lambiga mind vaatamas käis, et lambi valgus ja Treffneri silmad mulle hirmsad olid. Ja et ma ärgates otsekohe rammetult tagasi vajusin raskesse unne.
Kunas ma sellest vapustusest hakkasin toibuma, seda ma ei tea. Kunas ma kuulsin, et sel või järgmisel päeval ka teised vitsu olid saanud, seda ma ka ei mäleta. [–] Seda ei oleks tohtinud olla. Ta on aastakümneid minus asunud nagu teotus, mis üdini läinud” (lk 76–77).
“Kord ühel pärastlõunal olin päris üksinda pesuruumis, ja nägin, et vastasolevasse priveesse sisse läks üks neist tüdrukumürakatest, kes sääl teenijaks olid. See oli kaheruumiline, eeskojaga ja tüdruk oli esimese ukse haakimata jätnud, nii et natukese aja pärast sinna sisse ka Treffner sai takistamatult astuda. Kui kuul olin ma pesuruumist väljas ja panin ukse mõlema tagant väljastpoolt haaki. Ise ruttu trepist üles. Ja nii targaks olin ma juba saanud, et ma ühelegi ei hinganud oma vägiteost” (lk 78).
“Minu elukroonika” kolmandas köites külastab noormeheks sirgunud Hindrey Treffnerit, ning ütleb talle, “et tema kool mitte midagi väärt ei ole. Et Treffner iialgi pedagoog ei oska olla ega tahagi olla” (lk 81). Külastanud tollase mõjukaima ajalehe Olevik toimetajat Ado Grenzsteini, küsib Hindrey, “miks siis ometi mitte keegi häält ei tõsta Treffneri kooli taevasse karjuvate iseärasuste vastu.
Grenzstein tegi tüüdatud näo, heitis käega ja ütles et ei ole ju võimalik iga mustusega tegemist teha” (lk 82–83).
Treffner hakkas mind õhinal suudlema
Karl Ast Rumori (1886–1971) mälestusteraamatust “Aegade sadestus” leiame järgmised read (lk 280–281): “Klassist väljunud, seisin nõutult koridoris [–] Mõne minuti pärast järgnes mulle direktor (Hugo Treffner -- Toim.) klassitoast, kus nüüd vaikus valitses. Vaatles mind karistava, etteheitva pilguga ja tuli aeglaselt lähemale. [–] Tuli päris ligi ja pigistas mind õlgadest. Kas ma pole mõistnud, et ta on minu vastu heatahtlik? Ta silmadesse tuli mulle mõistmatu läige, võõrastav ja peletav. Järsku ta haaras mu ümbert kinni ja hakkas mind õhinal suudlema. Oma huuled sain ma kõrvale pöörata, aga seda innukamalt suudles ta mu nägu. Olin hämmastunud, tõmbusin temast tagasi. [–]
Rääkisin juhtunust vennale. Ta ei imestanud eriti: juba tema ajal olevat koolis soovimata kuuldusi hõljunud. Otsustasime, et me sellest loost ühelegi inimesele ei hinga.”
