KOPP-KOPP, mis seal sees toimub?
Kvaliteetse pintsaku sisemus on kindlasti keerukama disainiga
kui välimine pool. Klassikalise lõikega ühevärvilisel
ülikonnal on eraldi voodrikangad varrukate jaoks, huvitavad liistud
arvukatel sisetaskutel ning luksuslikud kantpaelad põhikanga ja voodri
ühendumise kohal, dekoratiivsetest tikkimistest rääkimata. Ning
hoopis see, mis voodri ja põhikanga vahel peidus, moodustab suuresti
pintsaku kuju.
Samas ei ole see kõigest luksuslik edevus, millel
riiete sisemuse disain põhineb. Pigem on see kandja isiklikum osa
riietusest. Meid kõiki huvitab ju see, kuidas asjad seljas tunduvad, kui
mugavad nad on ja millise enesetunde nad kandes annavad.
Kiired näpud, kiired masinad
19. ja 20. sajandi
vahetus vabastas naised korsettidest ja krino-
liinidest. See revolutsioon
andis teed hoopis õhemale ja ihusõbralikumale riietusele.
Pealispinna alla varjunud alusseelikute arv ja vorm hakkas kiiresti kahanema.
Lõpptulemuseks oli see, et pealiskanga sisemine pool astus otsesesse
kontakti ihuga.
Detailide- ja kihtiderohked baroki- ja rokokooaegsed
rõivad valmistati käsitsi. Iga õmblus, pealmistes või
silma eest varjatud alumistes kihtides valmis aegavõtva tööna.
Sellise rõiva valmimine oli loomulikult kallis luksus ning kleitide arv
tolle aja naise garderoobis oli tänapäeva preilidega võrreldes
tunduvalt väiksem. See tähendas, et kallis käsitöö
pidi olema kvaliteetne ning kannatama pikaajalisemat kandmist kui kaasaegsed
hooaegade lõppedes väljavahetuvad topid ja kleidikesed.
Moetööstuse senised suurimad revolutsioonilised tehnikauuendused,
õmblusmasinad, jõudsid ägedate patendivaidluste saatel
avalikkuse ette alles 19. sajandi teisel poolel. 1851. aastal patenteeritud
Isaac Singeri leiutist peetakse esimeseks päris õmblusmasinaks ning
1877. aastal Makens Merrow patenteeritud overlock õmblusmasinat
esimeseks ääristusmasinaks.
1860ndaid loetakse haute
couture’i isa, Charles Frederic Worthi tegevuse alustamisega Pariisis
disainerimoe ajastu alguseks. Sõna „couture” tuleb prantsuse
keelest ning tähendab õmblemist. Haute couture tähistab siis
selle kõrgemat vormi, kus iga väiksemgi õmblus on
suurepärase kvaliteediga ja kus teatud sisemised õmblused
nõuavad parima tulemuse saavutamiseks lisaks masinaõmblustele ka
käsitööd.
20. sajand tõi endaga kaasa masstootmise
ja tehased ning nagu juba mainitud – ebamugavate rõivakihtide
vähenemise. Üha olulisemaks hakkas muutuma kiiresti ja suurtes
kogustes masinatel valmistamist võimaldav konstruktsioon. Seda
nõudis ka uus keskkond, milles riietus pidi lubama autosse istumist ja
jalgrattasõitu. Tänapäeva tööstuslikel
õmblusmasinatel eristatakse (dekoratiivsed pisted kõrvale
jättes) üle kolmekümne põhilise õmbluspiste.
Tööstuslikult toodetud pintsakul valmivad sellised detailid nagu
näiteks taskud ja kraed nende jaoks spetsiaalsetes masinates. Seda ikka
parema ja kiirema lõpptulemuse nimel.
Materjalid
muudavad disaini
Juba 1939. aasta maailmanäitusel esitles
Ameerika disainer Gilbert Rhode kostüümi, mis pidanuks ette ennustama
21. sajandi moodi. Rhode visandas voolujoonelisuse ja funktsionaalsuse ning
kujundas aega säästva riideeseme. Ta kasutas erilist mittekortsuvat
materjali, mis hülgas mustust ja asendas nööbid pikkade
lukkudega. Kangasse oli kootud berüllumvasest juhe, et see reguleeriks
temperatuuri ja muudaks riietuse värvi. Kroomist detailid
kostüümi pealmisel poolel pidid funktsioneerima info
vastuvõtjate ja edastajatena. Rhode,
kes on pigem tootedisaini pioneer kui moedisainer, nägi pea
kuuskümmend aastat tagasi ette seda, mis on suuresti muutnud ja arendanud
tänast uut nägemust riietest.
Ehkki moemaailm paistis olevat
valmis Rhode’i leiutisteks, suunas Teise maailmasõja puhkemine
disainerite põhirõhu hoopis sellele, et sõjaaja riietuse
normeerimise olukorras ellu jääda.
Seega lükkus tehnoloogia
tihe põimumine moedisainiga 1960ndatesse, mil
kosmonaudikostüüm arusaama riietusest ümber pööras.
Tekkis tungiv vajadus riietuse järele, mis oleks mugav ka siis, kui Maa
külgetõmbejõu puudumine keha n-ö deformeerib.
Nüüdsest ei pidanud riietus lihtsalt õige pisut venima, vaid
olema suuteline ise oma suurust vastavalt keskkonnale muutma. Samuti
reguleerima kehatemperatuuri ning edastama kosmonaudilt pärinevat
informatsiooni. Riietusest sai inimest ümbritsev keskkond, kõige
lähem ruum.
Kosmoseaja leiutised tuginevad suuresti selliste
tekstiilide nagu Gore-Tex, Teflon, Mylar ja nailon
väljatöötamisel.
Niit ja nõel
pagendusse!
Moelooja Alexander McQueen, kelle disainitud
rõivaid on austatud omanäolise kehasse suhtumise ja uudsete
materjalide kasutamise poolest, on öelnud: „Mis puutub tulevikku,
siis tehnoloogia on see, mis viib moodi edasi, uued kangad ja tehnoloogiad. Ma
ei suuda ära oodata seda, et saaksin teha õmblusteta pintsaku, kuhu
saab lihtsalt sisse pugeda.”
Moe ja tehnoloogia vaheline dialoog
pole midagi uut. Heites pilgu viimase kahe sajandi moe ajaloole, võib
kokkuvõtvalt nimetada selle tehnoloogia arengu looks.
Kerge
valmistada, kerge kanda, lõbus vaadata – on Jaapani moedisainer
Issey Miyake jaoks elementaarne riiete kujundamise filosoofia. Lihtsus on
sageli aga väga suure ja keeruka protsessi tulemus. Miyakel on nimelt
Tokyos palgal disainerite ja teadlaste meeskond, kes teeb põhjalikku
tööd uute kangaste, tehnoloogiate ja lõigete arendamisega,
tiivustatuna missioonist töötada välja kangas, mis oleks sama
revolutsiooniline kui pool sajandit tagasi oli polüester. Selleni
jõudmise teel toovad materjaliteadlased moemaailma aga palju uut ja
huvitavat. Üheksakümnendatel kulmineerus termoplastiliste
sünteetiliste materjalidega töötamine sellega, et valmis kangas,
mis on 100 protsenti polüester ja mida saab plisseerida nii
horisontaalselt, vertikaalselt kui ka diagonaalselt.
Miyake loodud on ka
APOC kontseptsioon, mis tuleb inglise keelsest lühendist A Piece of Cloth
ehk üks kangatükk. Kokkuvõtvalt on APOC eriline
kudumistehnoloogia, mis võimaldab masinal valmistada ühest
tükist ja ilma õmblusteta kleite, seelikuid, kampsuneid, sokke,
aluspesu ning isegi kotte! APOC riietusesemed võivad oma
revolutsioonilisuses muuta kogu moetööstust. Fantaasiarikkamate
disainerite arvates koguni nii kaugele, et ühel päeval seisame
šokolaadi või karastusjoogimasinale sarnaneva masina ees,
millesse oma mõõdud sisestades ja sobiva tegumoe valides valmib
toode vaid mõne minutiga.
Sisemus elab
Kanebo on arendanud välja kanga, mis töötab ühtlasi
deodorandina ja Elisabeth de Senneville kanga, mis on kandjale
päikesevarju eest. Daniel Herman hakkas kangaid lõikama laseriga,
sest tahtis vältida küljeõmblusi, kuid säilitada kanga
langevus ja kehaga arvestav liikuvus. Et peale laserlõikust kangad liiga
külmaks ja tehniliseks ei jääks, volditakse need käsitsi
kokku.
Samuti on juba aastaid olemas, ehkki mitte masstoodangusse
jõudnud joped, mille kapuutsi sisemusse kuuluvad surround sound’i
mängivad kõlarid, ärimeeste pintsaku
d, mille varrukasse on ehitatud traadita Internetti püüdev arvuti ja
riided, mis klubivalgusele ja muusikarütmile värvi- ja kujumuutmisega
reageerivad. Termoregulatsiooniga riided on külma kliima tarbeks ammu
masstoodangus nagu ka parema aerodünaamikaga spordirõivad.
Kas
tulevikuriided peidavad oma sisemuses õmbluste asemel tehnikat, on
natuke kaheldav. Mõnikord võivad asendamatud detailid kaotada oma
praktilise funktsiooni, kuid säilida esteetiliste omaduste tõttu.
Klassikaline lips on algselt olnud vajalik krae kinnitamiseks, kuid
säilitanud oma olulise koha meeste (ja naiste) riietuses ka peale
nööpide kasutusele tulekut. Sama varjatud kiindumus võib meil
olla ka õmbluste ja voodrite vastu, ning suurima
tõenäosusega tegeleb tulevik uue ja vana kombineerimisega.