„Kordan, Toompead rünnatakse!" - suri Interrinde juht Mihhail Lõssenko

4. aprillil 2011 suri 56-aastasena Moldovas kunagise Interrinde juhina aktiivselt Eesti iseseisvuse vastu tegutsenud Mihhail Ivanovitš Lõssenko.

Tema maine teekond lõppes portaali Baltija andmeil täpsemalt Moldova territooriumil, Dnestri idakaldal, paiknevas end iseseisvaks kuulutanud rahvusvaheliselt tunnustamata Dnestri-äärses vabariigis ehk Transnistrias. Väljaandele andis sellest teada teine tuntud kunagine Interrinde aktivist Vladimir Lebedev, kes avaldas venekeelse elanikkonna õiguste väsimatu kaitsja surma puhul kaastunnet kõigile lahkunu lähedastele ja kogu Dnestri-äärse vabariigi elanikele.

Kes oli Mihhail Lõssenko? Viimasel ajal oli ta isehakanud Dnestri-äärse vabariigi 2. koosseisu esinduskoja liige. Varasemast ajast seondub ta aga iseseisvusele pürginud Eesti jaoks ebameeldivate, et mitte öelda kriminaalsete seikadega.

2000. aastal intervjueeris Enno Tammer Eesti Päevalehes Lõssenko organiseeritud võitlussalklast Sleptsovi, kelle sõnul andis talle käsu korraldada pommiplahvatused Toompeal Kodukaitse hoones, Pätsi ausamba juures Pärnumaal ning Tallinnas interrinde keskustes just nimelt Lõssenko. Tammer kirjutas siis ääremärkusena: „Mihhail Lõssenko, töömees Moskvale alluvast Kalinini nimelisest tehasest, suutis 80-ndate lõpul ja 90-ndate algul hoida Eestit piisavas pinges. Toonaste tuld- ja tõrvapurskavate vene ideoloogide ja poliitikute kõrval oli Lõssenko tegudeinimene. Ta leidis nooremaid vene rahvusest mehi, kel ka nõukogude armee dessantvägede karastus ja koondas need interrinde ürituste turvamise sildi all võitlussalkadesse.Neid kutsuti boeviki. Lõssenko üks võimalikke tähthetki oli 15. mai 1990, kui ta oma kambaga murdis Toompea lossi hoovile. Hiljem viis kirev boeviku kutsumus Lõssenko Moldaaviat lõhestama ja Dnestri äärset vabariiki looma."

15. mail 1990 tungisid interrinde võitlejad Lõssenko juhtimisel punalippudega Toompea lossi õue. Rünnaku ajendiks oli Ülemnõukogu otsus lõpetada ENSV lipu, vapi ja hümni kasutamine. Sellele järgnenud esimeseks reaktsiooniks oli töölismalevate (mida juhtis jällegi Lõssenko) paraad Vabaduse väljakul ja punalipu heiskamine Tallinna linnavalitsuse hoone katusele. Hiljem järgnesid agressiivsed kogunemised Toompeal. Mälestusväärselt kutsus toonane valitsusjuht Edgar Savisaar siis rahvast raadio kaudu parlamendi kaitsele. Need sõnad - „Toompead rünnatakse! Kordan, Toompead rünnatakse!" - ei unune paljudel kunagi (selle kohta võib rohkem lugeda 2005. aastal Õhtulehes ilmunud artiklist).

Pärast Moskvast koordineeritud rünnakute läbikukkumist sõdis endine miilits Lõssenko Dnestri-äärses separaatvabariigis Moldova valitsusvägede vastu ja oli 1993.aasta oktoobriputši ajal üks „valge maja" kaitsjaid.

Käesoleva artikli juures on arusaadavatel põhjustel kommentaarid keelatud.