KURSUSEVENNA SÕNU KASUTADES: Me elame huvitaval ajastul - me elame inimestega koos. Vallo Kruuser

"Aga päriselt, miks sa alkoholi ei joo?" pinnis üks vastselt tutvustatud meeshing mind õhtul kõrtsis Jää-ääre kontserdi taustal. Nii kaua jauras, et mu meelest muutus päris ahvatlevaks võimalus talle silma vaadates kisendada (ikkagi kontsert ju) "Mul ei ole raha!!" või "Ma olen rase!!" või "Ma ei või, ma satun tsüklisse!!" ja jääda siis armsasti naeratades vaatama, mida kena härra selle piinlikuvõitu infoga nüüd pihta hakkab. Muutub ülevoolavalt lahkeks või tõmbub eemale. Palju siis neid "päris" põhjuseid ikka olla võib? Aga ta, kurinahk, tantsis nii hästi, et see katse jäi paremaid aegu ootama.

*

"On ju kole pilt?" küsisin ma meie klassi kõige paremini joonistava tüdruku käest, kui olin kunstiõpetuse tunnis oma meelest võrratult kauni sügispildiga hakkama saanud. Loomulikult ootasin, et ta hakkab minuga vaidlema ja pilti kiitma nagu harilikult, tema aga tõstis korraks pilgu oma töölt ja ütles: "On jah." Oi, kui ootamatu ja valus see oli. Esimest korda langesid uksed mu eluteel kinni nii valjusti ja selgesti, et seda oli kindlasti koridoriski kuulda.

*

"Saan ma sind kuidagi aidata?" olen ma hea tava sunnil küsinud, ise väsinud ja üpris kindel, et kõik on valmis. Ainult selleks, et leida end seejärel lõikumas poognate kaupa paksust papist täpitähti või hommikutundideni raskeid tolmuseid asju ringi tõstmas, samal ajal kui teised, nupukamad inimesed ammu kodus põõnavad. Saab näha, kas ma kunagi õpin ja lähen vaikselt ära puhkama, teisi nende tööd tegema jättes.

*

"Vihane oled vä?" küsib tagatoast kempsu kulgev isand möödaminnes, kui ma täiesti ootuspäraselt saabun pärast tapvat tööpäeva koju, kummagi käe otsas veel mastaapne toidukott (ma ei tahaks meelde tuletada, kui vastik oli rahvast täis bussis neid ja ennast püsti hoida). 

Uskumatult raske on sellele küsimusele ausameelset vastust anda. Tol hetkel, mida küsija silmas pidas, polnud ma ju vihane, vaid väga väsinud, aga vastamise ajaks kargas hing juba nii täis, et kas või viruta, kui ainult jõudu jätkuks. Seletada kogu seda keerukat süsteemi kinnisele uksele - kah ei jaksa. Terve ülejäänud õhtu tülitseda, vaat seda veel suudaks, viha ja solvumise toel.

* * *

Mida ma tahan sellega öelda? Et enamasti pääseb rumal küsija kerge suu peale löömisega.

Aga kui on kavas järele uurida, kus teine eile õhtul siis ikkagi nii kaua oli või pärida midagi peeglikeselt seina peal, võtaks tark inimene mitmeks õhtuks aja maha ja juurdleks põhjalikult, kas ta ikka päris tõesti tahab kuulda ausaid vastuseid ning mis suunda elu seejärel pöörata võib. 

Evelin Somelar on Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen kujundaja.