Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse, kus õpib kümneid ­Aasia tudengeid, tuli paar aastat tagasi ooperilaulja magistrikraadi tegema üks Lõuna-Korea tenor. Kim Young-go oli pastori poeg, laulnud kodumaal koguduses. Tallinna saabus ta murtud südamega: tütarlaps, keda ta plaanis kosida, vedas teda alt.

Siin imestati: „Oi, kui andekas!“ ja kutsuti noormees õpingute kõrvalt Estoniasse laulma. Karjäär läks ülesmäge, õpingud sujusid, kuid oli ka üksjagu stressi. Ühel päeval lõhkes mehel ühiselamus aju veresoon. Ta toimetati kiirabiga haiglasse, kus ta viibis kolm kuud koomas.

KIM: „Jumal teid kõiki õnnistagu!“
KIM: „Jumal teid kõiki õnnistagu!“ Vallo Kruuser

Samal ajal oli väike grupp lõunakorealasi hakanud tudengite ühiselamus kristlikku kogudust organiseerima. Koreakeelsed laulud, palved, piiblilugemised. Koomas laulja elu ja tervis sai selle grupi südameasjaks: tema pärast palvetati nii öösel kui ka päeval. Mees tegigi teispoolsuse lävel kannapöörde, avas silmad, lahkus haiglast ning sõitis koos emaga Lõuna-Koreasse ühe kehapoole halvatusest taastuma. Sooviga 2017. aastal Eestis õpinguid jätkata.

Ühtlasi olevat haiglavoodis mehele Jumal end ilmutanud, öeldes: „Püha Vaimu Korea Kogudus“.

EDDIE: „Siin on mõnusalt soodne elada.“
EDDIE: „Siin on mõnusalt soodne elada.“ Vallo Kruuser
Nii sündis samanimeline Eesti ­lõunakorealaste kogudus (veel mit­te ametlikult re­gistreeritud), mis koosneb noortest energilistest Tallinnas õppivatest muusikaakadeemia ja tehnikaülikooli tudengitest ning mis käinud juba üle aasta igal pühapäeval koos Oleviste 800 aasta vanuste võlvide all.
ELI: „Eestlane võiks olla soojema südamega.“
ELI: „Eestlane võiks olla soojema südamega.“ Vallo Kruuser
Koguduse pastoriks sai Jung-Gon Gideon ehk Kim – üle 20 aasta Eestis elanud ärimagister, misjonär, giid ja tõlkija, väidetavalt ainus ordineeritud lõunakorealane Eestis. Kimil, kes „palvetas nõukogude ajal raudse eesriide maha“, on eesti keel suus. Tema 24- ja 21­aastased tütred on juba niivõrd eestlased, et sooritasid eksamid ja vahetasid Lõuna-Korea kodakondsuse Eesti oma vastu.

Läinud pühapäeval kogunesid Korea kristlasnoored taas oma teenistusele Oleviste käärkambrisse. Kohal kümmekond tudengit. Tavaliselt käib neid siin rohkem, kuid paljud on sõitnud koolivaheajaks koju. Hästi laulsid, kõlas ka koreakeelne „Oh Petlemm, väike linnake“.

Kim räägib Jeesuse sünnist Petlemmas ja küsib retooriliselt: „Kus on meie Petlemm ning kas me märkame, mis seal sünnib?“

Ta on pikkinud oma jutlustesse ka lugusid korealaste põgenemisest Eestisse Hiinast tuleva tööstussaaste eest ning vaenulikust Põhja-Koreast, mille hull diktaator peaks majanduslikust õitsengust ära hellitatud lõunakorealastele meelde tuletama vajadust olla tänulik ja mitte minna ülbeks.

Koguduse ülistusjuht Hee Jun Lim ehk Eddie räägib, et muusikaakadeemias (mille ta avastas guugeldades) tuleb tal õppemaksuna tasuda 5500 eurot aastas, kuid see on ikkagi oluliselt soodsam kui samaväärne haridus Lõuna-Koreas või Ameerikas. Viiuldajanna Kim Yukyeom ehk Eli aga kiidab siinset ühistransporti, mis maksab viis korda vähem kui Soulis.

Noored armastavad ka ­Eesti muusika ikoone, nagu Pärt, Eller, Kaljuste jt, ning soovivad neid rohkem siit kodumaale „eksportida“.

Eesti kristlaste jaoks pole teises maailma otsas asuv Lõuna-Korea väga võõras. Juba 1980ndatel levisid siin usklike ringis evangelist David Yonggi Cho menukad põrandaalused raamatud. Kõrges eas Cho asutas Lõuna-Koreas maailma suurima koguduse Yoido Full Gospel Church, millel on peaaegu miljon liiget.

Lõuna-Koreas elab ligi 14 miljonit kristlast (iga kolmas inimene). Usklikke peetakse seal tegijateks, sest usk näitab inimese usaldusväärsust: seda, et tal on põhiväärtused, mis ühiskondlikes tõmbetuultes ei kõigu. Lõuna-Koreas küsitakse usu kohta isegi ärikohtumistel. „Neile on usk emapiimaga sisse joodetud. Nad ei kõigu lihaliku ja vaimuliku mõtteviisi vahel, nagu siinsed paganakristlased. Nad usuvad, et abielu ongi päriselt väärtuslik. Nad on nagu tuvikesed,“ ütleb üks Aasias elanud eestlane.

Muusikaakadeemias teatakse rääkida, et lõunakorealased on rahulikud, arukad, püüdlikud ja andekad. Erinevalt hiinlastest, kes paistavad silma lärmakusega.

„Nad on viisakad, sõnapidajad, distsiplineeritud inimesed. Lausa rõõm!“ jätkub külaliste kohta kiidusõnu ka Oleviste koguduse vanempastoril Siim Teekelil. „Tulid minu juurde ja küsisid, kas saaks ühe ruumi, sest koju nad enam ei mahu. Ütlesin tere tulemast.“ Korra kvartalis „integreerib“ Oleviste rahvas eksootilised usuvennad-õed ka oma teenistustesse laulma või sõna jagama.

Teenistusele tulnud usklikud korealased peavad Eestit soodsaks ja mõnusaks elupaigaks. „Üheksa kuud talve“ olla küll veidi väsitav, kuid üle elatav. Eestlased võiksid olla ka natuke „vähem külma ­südamega“ ja avatumad – aga ka korealastele meeldib pigem omaette hoida.

„Jumal armastab Eestit. Ma tõesti näen, et armastab,“ ütleb Eddie.