02.12.2011, 07:41
Korralagedus lasteaias pidigi nii lõppema
Nägi seestpoolt
Rukkilille lasteaias abiõpetajana töötanud Jaana peab kombinaatlasteaedu last hävitavaks ning asutuse endist juhatajat süsteemi ohvriks.
FOTO:
Rukkilille lasteaias käiva viieaastase tüdruku ema Jaana kohtas paar päeva tagasi tänaval naist, keda nähes pööras ta pilgu kohe kõrvale. See naine oli Rukkilille lasteaia äsja ametist lahkunud juhataja Ülle Oja. Jaana polnud juhataja peale pahane, vaid tundis, et sõnu pole. Mida olnukski enam öelda asutuse juhile, kes tema meelest oli ammu alla andnud ega lootnudki midagi parandada. Kui 16. novembril juhtus Rukkillille lasteaias traagiline õnnetus, oli seda küll õudne kuulda, kuid Jaana ütleb: „Ma mõtlesin kohe, et see ei saanudki teistmoodi lõppeda. Midagi pidi juhtuma.“ Kõrgharidusega sotsiaaltöötaja Jaana julgeb seda väita, sest töötas kolm aastat tagasi samas lasteaias sõimerühma abiõpetajana. Ta kohtas seal lastevaenulikku süsteemi, kus laps on viimane, kelle peale mõeldakse. Jaana ütleb, et enamus vanemaid ei aimagi, mida teeb tema silmarõõm kaheksa kuni üksteist tundi „kombinaadis“, kus on tohutu müra ning puudub pidev järelevalve. Milline inimene suudaks üksi hakkama saada 24 lapsega? Aga millegipärast lasteaiaõpetaja peab saama! „Paratamatult kõigile tähelepanu ei jagu,“ teab Jaana. Näiteks kukkus üks tüdruk Rukkilille lasteaias nii õnnetult, et ainult poldiga said arstid tema käe paika. Üks poiss lõi teist nii, et tolle näol on elu lõpuni arm… „2-3-aastased lapsed nutsid terved pikad päevad. Neid ei võetud sülle ega tegeletud nendega - õpetaja puhtfüüsiliselt ei jõua seda teha. Lapsed olid täiesti šokis, et on kuhugi üksi saadetud.“ Abiõpetaja roll – nagu Jaanal oli – tähendab tegelikkuses nõudepesumasinat ning rühma koristajat. Tema vaatab, kas toad saavad söögi ajaks koristatud ja tuulutatud, voodid korda, nõud pestud. Jaana oli enne lasteaeda töötanud lastekodus õpetajana ning tegelenud päevakeskuses puuetega lastega. Seal näeb nii mõndagi. Aga lasteaias käratas tema rühmaõpetaja nutvatele sõimelastele: „Mida te siin lõugate, lõpetate kõik Paldiski maanteel!“ Jaana ei pidanud seda närvihaiguse tunnuseks, õpetaja oli tema meelest lihtsalt süsteemi ohver. Loe edasi!