2009. aasta novembris marssisid kapo ametnikud keskkonnaministeeriumisse, sest olid avastanud skeemi, kuidas seal veeosakonna projektide büroo nõunikuna töötanud Kristo Kärmas jagas euroraha talle teatud „teeneid” osutanud ettevõtetele.

Mullu mõisteti endine ametnik ka kohtulikult pistise võtmises süüdi. Avalikult kättesaadavas kapo saavutuste loetelus kirjutatakse nii: „Kärmas osales Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist rahastatava meetme hindamiskomisjoni töös, ministeeriumi poolt korraldatud keskkonnaalase riigihanke ettevalmistamises ning erinevate reoveepuhastite rekonstrueerimiseks vajalike saastetasu asendamise taotluste menetlemisel, tegutsedes seejuures oma ametiseisundit ära kasutades mitme äriühingu huvides. Vastutasuks äriühingute huvides tegutsemise eest tellisid samad äriühingud veemajandusega seotud nõustamis- ja projekteerimisteenuseid Kärmaselt viimasega seotud äriühingu kaudu kokku 355 022 krooni ulatuses, võimaldades sellega Kärmasel teha pistisena täiendava isikliku tulu teenimise eesmärgil tööd. Kohus karistas Kärmast vangistusega, mis asendati üldkasuliku tööga.”

Kuid need paarsada tuhat krooni kahvatavad nõude kõrval, mille on äsja sama korruptandist ametniku tegevuse tõttu Eesti riigile esitanud Euroopa pettusevastane amet ehk OLAF. Nimelt teatas see äärmise saladuskatte all tegutsev Euroopa Komisjoni uurimisasutus, et Kärmase tegevuse tõttu tuleks tagastada 9,087 miljonit eurot ehk vanas rahas 142 miljonit krooni Kohila veemajandusprojektile ettenähtud toetusraha.

OLAF-i konfidentsiaalse raporti järgi tuvastasid nad Kohila projekti puhul „otsese huvide konflikti”, sest Kärmas koostas nõutud teostatavusuuringu tehnilise osa, kontrollis mitteametlikult projekti enne selle esitamist keskkonnainvesteeringute keskusele (KIK) ja osales pärast ise hindamiskomisjonis.

« Avalehele 160 Kommentaari